Viimane päev

Täna sai päevaga alustatud kõige hiljem, sest start oli alles ligi 9 paiku. Eile õhtul ostsin endale poest avokaado, viinamarju ja paprika, mille panin külmkappi. Hommikul selgus, et keegi oli külmkapi põhja keeranud ja kõik asjad olid jääs. Jäine algus päevale. Aga õues oli uduselt muinasjutuline. 

Eilne öömaja

Aga õnneks tuli siiski päike välja, kuigi ilmateade ennustas vaid pilvist ilma. Üldse on ilmaga väga vedanud. Vihma lükati ka muudkui edasi ja edasi. 

Täna jäi vähem kui 12 km kõndida. Olek võinud ju ka eile selle ära teha, aga venitasin veel lõppu. Aga varsti olingi siginas ja saginas. Lõpus igasugused viidad puudusid ja üllataval kombel oli raske ka palverändureid tabada. Nii palju turistigtuppe, kohalikke jne.

Peaaegu kohal

Ja lõpuks oledki suurel platsil ja teekond on läbi. Seisad seal ja vaatad ringi. Võibolla näed mõnd vana tuttavatki. Mul vedas, et mul oli mu camino perekond lähedal. See on ikka nii vägev tunne, olla sellise camino perekonna liige. Ma olen nii õnnelik ja tänulik, et ma kohtusin oma teel nii ägedate inimestega. Kuid eks paljudel tekib seal väljakul ka suur tühi tunne, et ongi kõik läbi. Ma arvan, et mul oli see tunne juba 2 päeva tagasi ära ja nüüd sain täiel rinnal nautida kohalolu. Ennetustööspetsialistile kohaselt oli ju vaja  sellist kurbuse tunnet varem ennetada.

Steeni ja Christianiga

Pärast väljakul ringi vaatamist läksime palverändurite kontorisse, kust saime kätte oma sertifikaadi, et oleme teekonna läbi teinud. 

Katedraal paremal paistmas

Minu sertifikaat

See järjekorrasüsteem oli seal sees üsna segane: kuigi me saime endale järjekorranumbri, pidime me ikka sinka-vonka järjekorras seisma ning ka õiges numbrilises järjestuses. Õnneks liikus järjekord väga kiiresti.

Pärast seda tralli läksime otsima kohta linna peal, kus süüa rahulikult lõunat ja nautida päikest. Kuna Santiago on ikka üks korralik turistimagnet, siis me ei tahtnud sugugi esimeste restoranidega rahulduda. Ühel hetkel läks Steen maja seina ja tänavavalgustusposti vahelt läbi ja korraga oli kõik aegluubis. Ta astus seal nimelt ootamatult auku ja siis kukkus rullides maha. Kahjuks läks selle käigus ta õlg paigast. Paari minuti jooksul saime aru, et kohe on vaja arsti juurde saada. Läksin lähimasse baari ja andsin neile oma telefoni, et nad takso õigesse kohta kutsuksid. Tükk aega saime oodata ja siis tuli mustas ülikonnas uhke mudta autoga mees. Ma arvasin, et see on kellegi sohver, aga oli hoopis meie takso. Jätsime Christiani linna peale ja sõitsime haiglasse. Inglise keelt seal palju ei räägitud, mis andis mulle suurepärase võimaluse harjutada ja arendada hispaania keelt. 5h haiglas ja naksti tehtud.

Steen sai ise õla paika tagasi, aga eks ta võib kergesti taas välja tulla. Taanis tuleb talle taas arsti juurde minna ja ehk on isegi operatsioonilauale asja.

Peale nii pikka ootamist olid kõhud täitsa tühjaks läinud, sest lõuna jäi ka söömata. Kesklinnas saime õnneks taas kokku meie armsa camino perekonnaga.

Viimane õhtusöök

Lõpetuseks taas veidi statistikat.

Portost Santiagosse on umbes 285km.

Kokku tegin perioodil 18.-30. Sept 548 055 sammu ehk päevas keskmiselt 42 158 sammu. Keskmist tõmbas kindlasti alla tänane päev, mille jooksul sain tehtud ainult 25 792 sammu. Seega pole aimugi, kui palju kilomeetreid ma tegelikult päeva jooksul maha kõndisin.

Rahast ka. Kogu reisi jooksul kulus transpordile (buss, rong, laev, lennuk) alates Tallinnast 300 eur. Kui võtta planeerimiseks rohkem aega, siis on kindlasti võimalik osta odavamad lennupiletid.

14 öö majutus maksis kokku 230 ehk keskmiselt 16.4 eur öö. Portos oli ööbimine kõige kallim ehk 31 eur ja odavaim albergue maksis 8 eur.

Söök. Selle peale läks kokku alla 300 euro, aga ma käisin ka palju väljas söömas. 

Caminodega on nii, et kui oled juba sõrme andnud, siis .... ootad juba järgmist.

Paljude teede suur siht

Hommikul lendan Santiago de Compostela lennujaamast Londonisse ja õhtuks Tallinnasse.

Kohtumisteni!