Tegin taas silmad lahti 5.30. Kuid, kuna lubasin, et tänasest ei lähe ma hommikul üksi rajale, siis pärast pikka võitlust suutsin taas uinuda. Kuigi tuleb tunnistada, et nii vaikses hostelis pole ammu maganud. Narid olid puidust ja eraldi kardinatega nagu Portoski.
Tänasest alustasime siis kõndimist mööda spirtuaalset teed.
Esialgu ei olnud sellest midagi väga erilist, va hommikune ilu. Jeebus, kuidas ma armastan siin seda hommikust päikesetõusu ja mõnusat uduvinet.
Täna saime ka kõige enam tõuse võtta. Eks nad väsitavad ole, aga täitsa tehtavad. Kõige hullem on pärast alla tulla. See on see hetk, kus ma võin lõpuks valust rääkida. Mõned allatulekud on päris järsud ja siis annavad põlved ikka tunda. Viimased neli päeva annab tunda ka vasaku jala kannakõõlus. Käima hakates on see üsna jäik. Palveränduri tunneb muidugi kaugelt ära, kui ta istumast püsti tõuseb, sest esimesed sammud on sageli vaevalised. Mul on olnud ka mõlemal jalal üks vill päka alla. Samas keha on kõndimisega rahul ja tundub isegi veidi hirmutav see koju tagasi naasmine.
Lõunal saabusime oma ööbimiskohta. Meil vedas, et me olime broneeringud teinud, sest tundub, et viimased 100km Santiagost on väga populaarsed. Eriti keeruline on väikestes kohtades nagu me täna oleme, sest siin läheduses pole liialt palju alternatiive ka. Tegelikult olidki kõik kohad lähiümbruses välja müüdud ja mitmed palverändurid jäid muid lahendusi välja mõtlema.
Meie aga külastasime kohalikku kloostrit ning osalesime isegi palverändurite õnnistamise tseremoonial. Pilte seal teha ei võinud. Kohalikud nunnad laulsid ja kõnelesid hispaania keeles, mis oli minu jaoks juba keeleliselt väga põnev kogemus. Sisu vähemalt tundus olevat sarnane nagu ka kodumaal, st osasest asjadest sain ka aru. Seda toetas laululehtede olemasolu.
Õhtul liitusid meie seltskonnaga ka Briani abikaasa ja nende sõber. Naised teevad rada läbi ratastel, mis ei tundu sugugi lihtsam variant olevat.
Täna tuleb magades taas väga ettevaatlik olla, sest iga väiksemgi liigutus tähendab kogu voodi rappumist ja ka krikusumist. Ja nüüd kujutage ette, et siin magab ühes toas umbes 30 palverändurit. Kõrvatroppidest on saanud mu igapäevased kaaslased.
No comments:
Post a Comment