Ma olen ikka kohutav magaja. Kuna Portugalis on 2h kell vähem, siis täna ärkasin kell 5. Seda tõendasid ka kohaliku kiriku kellad. Veidi lösutasin voodis, aga mis seal ikka passida. Eks neid üksikuid ärkajaid oli riburadapidi veelgi. Õues üksik kukk kires ööpimeduses ja kutsus teele. Tegelikult külas sees on kõik tänavavalgustusega kaetud. Neil elektrikriisi pole. Panin eile pestud ja veel niiske pesu karabiiniga koti külge rippu ja kell 6 asusin viimaks teele.
Karabiinid on ikka ühed väärt asjad. Neid ma võtsin erinevates suurustes kohe mitu kaasa. Enamjaolt on nad ka väga kerged. Näiteks ühega ripub mul kotirihma küljes metallist tops, et joogikohas mõnusalt juua. Pudeleid on seal enamjaolt raskem täita. Paljud sellised, kus hoiad nuppu all ja siis tuleb väikse kaarega. Mul oli kodus ka kohe karabiiniga matkakruus olemas, aga jätsin selle ikka koju. Ükemistes rongi pealt tulles tekkis ikka tunne, et vajaksin, ning ostsin kiiruga 3eurose plekkkruusi. Igatahes joogikohti on tee peal täitsa piisavalt. Mõnes kohas 4 tükki iga 200m järel, kuid vahest on ka 8km nende vahel. Eks võib sedagi olla, et olen sattunud liikuma teisel pool teel vms ja pole lihtsalt märganud. Kotis mul 2 veepudelit u 800ml jagu. Kodust pudelit kaasa ei tassinud, need said ostetud Barcelona lennujaamaast lennureisi jaoks. Kodus mõtlesin ka joogikoti kaasa võtta, et hea voolikust imeda. Tänan, Tarmo, et sa mind kõhklema panid. Selle täitmine oleks ikka üks tüütu ettevõtmine olnud. Ilmselt oleks joogikott ka mõne nalja visanud solvamise eest, et ma seda nii lahja kraamiga täidan.
Hommikul sai siis alustatud kõndimisega pimedas. Samas päris pime ei olnud, kuna külad olid pidevalt läheduses ja mõnes kohas oli ka rannas valgustus.
Ühes kohas oli pikk lõik liivaga kaetud. Liiga pikalt pehme liiva sees ei jaksa kõndida. Hiljam sain aru, et see oli õnnistus, sest oleksin jalgade õhutamist muidu edasi lükanud, aga õnneks läks liiv saapasse. Väikesed veidrad rõõmud.
Päikesetõusu ajal olin Vila do Condes (u 8km kõnnitud). Puhas võit.
Samas tuleb ikka meenutada onu Klausi, kes ütles, et reis ei tähenda seda, et joostakse saba sirgus ühest kohast teiste, vaid seda, et tehakse peatusi, maitstakse kohalikke roogasid ja tuntakse elust mõnu. Just nii ma püüan tehagi. Hommikusöögiks saiahunnik võiga, aga ka värske apelsinimahl
Rännak kulges suuresti mööda laudteid, aga ka mööda kitsaid tänavaid ning sekka ka pisut külateidki. Siin väike valik tänastest radest:
Ma mingi hetk äppi ei vaadanud ja lasin end juhatada vaid kollastel nooltel. See viis mind rohkem sisemaale, kus olid ka mitmed eukalüptisalud. See lõhn puudutab midagi minus, see on tükike Austraaliat ja selle reisiga kaasnevad mälestused.
Õhtuks jõudsin Fão-see. Üle 30km tuli päeva peale kokku. Aga tegin ka rannapause jms. Praeguses hostelis olen ühistoas, kus 2 nari, aga olen vaid kahekesi ühe mustanahalise mehega siin. Ta on terve õhtu vaadanud voidis filme. Rännumees ta pole, sest tal 2 hiigelsuurt kohvrit ja seljakott. Nagu koliks kuhugi.
Aga selleks, et postitust helgelt lõpetada, lisan mõne hosteli aias tehtud pildi. Bom noite!
2 comments:
Kas eksimise võimalus ka?
Telefonis on gps olemas. Kõigi caminod on erinevad ja vahest tuleb lihtsalt kuulata on südant ja minna sinna, kuhu kisub rohkem. Usun, et kõigil on oma variatsioonidega rada.
Post a Comment