Tagasi koju

Nüüd on juba kolm pikk päeva kodumaal oldud ja vaikselt hakkab tasakaal paika loksuma. Viimase nädala olime Tenerifel vaid enda perega. Olgu, olgu, inimesi oli seal teisigi, aga mu õe pere lendas nädal varem Eestisse kui meie. Lastel oli korraga nii igav ja vähesed asjad tundusid neid lõbustavat, kuna sõbrad olid läinud. Ilmad olid tunduvalt jahedamad, sest tuul hullas kõikjal ringi. Rannast tullest olid kõik praod ja õõnsused liiva täis tuisanud. Tuli otsida varjulisi nurgakesi, kus päikese käes oli endiselt väga soe. Viimasel nädalal nägime ka pisut vihma. Nimelt kolmel hommikul järjest sadas veidi, kuid see oli enamasti juba kella 10 ära kuivanud. Kuna liival peesitada oli tiba keeruline, siis ajasime kõik lapsed merre.

 Mai muidugi oli laua peal üsna täpselt just nii palju, et sain paar pilti ära teha ja siis kadus tal huvi ära. Aga rääkis sellest palju, kuidas tema ikka surfama läheb ja kuidas ta siis seal ära käis :)

 Ja muul ajal tuli lihtsalt rohkem kampsunit kanda ja mänguväljaku-elu läks edasi :)

Kui kaks aastat tagasi Tenerifelt lahkudes arvasin, et samasse kohta me enam tagasi ei lähe, siis praegu on tunne hoopis vastupidine. Tenerifel on veel nii palju avastada ja uurida; see korter katab kõik meie peamised vajadused ning on üsna mõistliku hinnaga; El Medano on ikka armas ja mõnusalt arenev väike külake, kus kõik on käe-jala juures olemas; Tenerife asub Euroopas, kus tingimused on kodused ja ka telefon/nett sama hinnaga, mis kodus, kuid samas asub saar mandrist piisavalt lõunas, et talvel oleks seal soe olla.

Feliz 2020

Jube raske oli endale sisendada, et kohe tuleb aastavahetus ja praegu on viimane detsember, kui väljas on mõnus suveilm. Igatahes õhtusöögi tegime Kuprite rõdul. Muidu on neil korter meie omast tunduvalt väiksem, aga rõdu on neil mõnusalt suur koos suure söögilauaga. Seal me siis grillisime ja pugisime kered korralikult täis. Peale õhtusööki läksime nö linna peale kaema, mis meeleolud on. Punasel väljakul oli üks perekond, vähemalt isa kahe pojaga ja terve suure kilekoti paugutitega. Oeh, ma ütleks. Kui mõni pauguti ei töötanud, siis pingil istuv isa ajas lapsed seda kontrollima, et mis juhtus. Lisaks pandi paugutid tööle sigareti abil, mida isa tõmbas ja kui isa läks vahepeal kusagile jalutama, siis andis suitsu poistele (ehk umbes 5 ja 8 aastasele poisile), et need saaksid ikka pauguralliga jätkata. Pärast 30minutit tundsin, et mu pea tõmbleb juba liiga palju ja me liikusime keskväljakule tagasi. Meie laeva-mängukas oli aastavahetuse pidustusteks kinni pandud. Aiad olid ette pandud. Seal mänguka kõrval oli nimelt suur lava, kus alates 23.00 bänd mängis.

laeva-mängukas

 

 Peale linnaskäiku tegime koogiringi Kuprite rõdul. Peale 22 lahkusid ema, Tarmo, Uku ja Mai ning teistega läksime taas linna peale. Rahvas ostis meeletult igasugu karrastatud peavõrusid ja led-tulukestega prille jms nodi. Väljas oli 16 kraadi, kuid rahva sees oli päris soe olla. Eks mõned neiud saabusidki peole vaid varrukateta minides, sest tantsides oli ju soe. Nii kui rahvahulgast veidi eemale saime, oli ikka päris kõhe olla.

Ilutulestikku lasti eelkõige rannal. Muidugi oli jälle neid paugutajaid (mul tekkis pärast seda paugu-perekonda kuidagi eriline tõrge nende vastu), keda jagus ka rahva sekka, aga minu jaoks olid kõige sümpaatsemad ikkagi sellised käest lastavad pöidlast veidi jämedamad torud, millest tuli väike plopsuga umbes 10 kaunist lasku nagu ka pildil all näha.

Sellist suurt paugutamist nagu meil kombeks, seal polnud. Ookeani tumedal taustal oli hea tulevärki jälgida ning rand pakkus teatavat ohutust ka. Südaööl on kohalikel kombeks süüa 12 viinamarja, et tuleks 12 õnnelikku kuud. Ma enne jõule nägin kusagil poes viinamarju, mis olid pakitud kui vutimunad. See on tõesti kõige tobedam asi selle juures, et mõeldakse välja igasugu asju, et inimestel oleks võimalikult mugav traditsioone täita. Nii oli südaööl näha erinevaid plastikpakendeid kui ka näiteks konservipurke 12 viinamarjaga. Me loendasime kodus kõigile 12 viinamarja karpi kaasa ja jagasime paar minutit enne südaööd kõigile vajaliku portsu taskusse. Mulle tunduski, et 12 ajal ei toimunud suurt paugutamist ja rõõmuhüüdu, vaid kõik mugisid oma viinamarju. Eks täis kõhuga ongi mõnusam head ja paremat soovida.

Uus aasta tõi uued tuuled. Tuulesurfareid on rannas korraga väga vähe, aga surfareid selle võrra rohkem. Nimelt on meri juba mitu päeva möllanud ja lainetanud mis kole. Täna ja eile oli laine nii tihe, et ka surfata oli üsna raske, sest keeruline on nendest suurtest lainetest läbi murda. Aga vähemalt on lõbus olnud.

Iti laineid püüdmas

Surfar Ats suure lauaga ässamas

Õnnelikud ja väsinud mehed

Lainetes on ka niisama äge hullata

Õhtune Roja mägi

Niisama randa väga ei kipugi praegu, sest tuul keerutab nii kõvasti, et väike liivapilv on pidevalt õhus. Ja tuleb tunnistada, et täitsa külm on ka tuule käes. Õhtul hakkasime lausa mängukal lapsi valvates ise jalkat mängima, et sooja saada (raske elu ;) ). Muidugi meelitas see varsti lapsed mängukalt ära, sest nii lustlikke vanemaid ju tihti ei näe ;)
Eile vaatas Mai pikalt kollaseid suuremaid poisid, mis ujumise ala piiramas on ja küsis siis lõpuks, et miks need Minionid seal vees pidevalt on. Ju siis on mõnus ;)

Vanal aastal

Blogi on mul iga päev kuklas kummitamas. Viimaks siis siin.
25. detsembril käisime Tarmo, Arvi ja Merlega SUPitamas. Tuult ja lainet väga palju polnud. Ookean oli nii selge, et nägi vast isegi 10m sügavuses vees kenasti põhja. Aga põhja vaatama ei saanud pikalt jääda, sest siis hakkas tasakaal kaduma ja peab tunnistama, et kergelt tekkis ka merehaigus. Seega hoidsin pilku pigem kauguses. Kuna randa läksime vaid SUPitamiseks vajalikus varustuses, siis fototõestust pole.
Igatahes veedame me palju aega laeva-mängukal ehk linna keskväljakul oleval uuel mänguplatsil. Seal on ruumi pallimängudeks, ronimiseks, kiikumiseks jne. Seal on õhtuti ka igasugu tegelasi, kes lapsi või suuremaid erineval moel lõbustavad ja sellega endale veidi raha teenivad.

Todos a una!

Mõnus on jälgida, kuidas El Medano vaikselt areneb. Enamasti positiivses võtmes. Samas on see kohta ka palju populaarsemaks turistide seas muutunud. Kui varem räägiti enamikes poodides vaid hispaania keeles, siis nüüd ikka väga paljud vaatavad otsa ja räägivad kohe inglise keeles. Mina püüan ikka võimalusel hispaania keeles vastata. Kusagil peab ju harjutama. Kui nüüd tagasi tulla selle El Medano populaarsuse juurde, siis tuulesurfareid (purjelaud + lohed) on juba nii tihedalt mere, et pole palju ruumi manööverdadagi. Ka tavalisi surfareid on väga palju rohkem. Kui viis aastat tagasi oli siin vaid mõni üksik näha ning 2 aastat tagasi umbes paarteist, siis nüüdseks on neid juba paarkümmend. Lisaks on ka siia saabunud üks must mees, kes kõnnib rannas ringi ja müüb päikselisel päeval rannarätte ning õhtuti igasugu vilkuvaid peas kantavid tilulilusid jms. Varem sellist asja siin ei olnud. Kui kusagile lõunapoolsematesse turistikatesse minna, siis on kõik kohad neid päikeseprillid jms kauba müüjaid täis ning see on ka üks asi, miks mind sinna poole ei tõmba. Tegelikult on El Medano ikka väga armas pesa, kus on kõik vajalik väga lähedal olemas ning samas on see piisavalt suur, et oleks lastega erinevaid mängukaid jms.
Üldiselt mööduvadki päevad enamjaolt rannas, mängukal või kodus süües :)
Aga me saime Tarmoga jõuludeks öö pealinna hotellis ning samaks ajaks lapsehoidjate paketi. Seega saime kaks päeva (29.-30. dets) veidi seigelda ning seda me ka tegime. Võimaluste suurendamiseks rentisime ikkagi auto ja see oli tark valik. Minnes meil kindlat sihti polnud, kuid autos sai otsustatud, et võtame suuna mägede poole. Kui Tenerife lõunaosa on pigem kõrbelise välimusega, siis põhjaosas on mäed ja loodus ikka täitsa rohelised. Seega umbes 45min sõitu ja vaade on totaalselt erinev.

Vaade autoaknast

Mägedes oli üks vinge valgusfoor, mille roheline oli veidi tagasihoidlik

Mõnusad mägiteed

 Teed on mägedes ikka kitsad. Päris hirmus on sõita liinibussidega, sest need juhid seal end väga palju tagasi ei hoia. Meie hoidsime. Kohati läks nii kitsaks, et kui auto vastu tuli, siis pidime veidi maad ülesmäge tagurdama, et proua meist mööda saaks. Pigem hoidsime hinge kinni, et kedagi väga vastu ei tuleks ja õnneks oligi liiklus üsna rahulik. Teel olles tekkis mul soov külastada jalgsi kohalikke metsateid, aga selgus, et sinna peab ette loa hankima, kuna lubatakse aastas vaid teatud hulk inimesi nendele radadele. Loa saab 90päevaks ja vähemalt perioodil detsember-jaanuar polnud võimalik ühtegi luba saada. Koha peal olid aga üleval sildid, et käiakse matkaselle kontrollimas, kas luba on ja loa puudumisel ootab suur trahv. Seega otsustasime leida mõne alternatiivse matkatee ja leidsimegi. Hakkasime otsast minema ja mõtlesime, et teeme väikse tiiru. Iga kaart, mis tee kõrvale pandud oli, näitas mu meelest täiesti erinevat marsruuti. Nii me siis rassisime mägede vahel vist oma 4h. Ikka mäest üles ja mäest alla ja mäest üles ja alla jne. Aga see oli seda kõike väärt.

Matka kõrgeim tipp

Kohati kõndisime nagu munakiviteel. Kes ja kuna need kõik tegid?!

 Nii see päev, mis meile puhkuseks anti, siis möödus. Samas mõtetest sai küll pea kohati väga hästi puhata, sest kiviklibu peal mäest alla tulemine lihtsalt ei luba tilulilu peale mõelda. Ja see õhk, mis mägedes on. See vaikus. Need vaated. Need ....

Aga järgmisel päeval käisime siis ka Bajamar-is, kus Kuprid ja Ats umbes nädal tagasi käisid. See oli tõesti üks vägev koht. Seal on nimelt looduslikud basseinid ja selline väike ookeanisopike, kus on mõnes lastel ja suurtel hullata. Tuult oli minimaalselt ja päike kõik kivid mõnuga soojaks kütnud. Aga seal olid vägevad lained, mis plaksusid mõnuga vastu müüri ja millest suuremad paiskusid 10m kõrgusele. Kõik täiskasvanudki muudkui vahtisid ja ohkisid ja oi, kui palju tehti pilte. Iga laine pani ikka imestama.

Sopike ja vägev veemäng

Basseini pool, kuhu lained pidevalt uut vett juurde tõid

Aga aastavahetusest juba järgmisel korral, lihtsalt ei jõua kõike korraga.