Ma olen selle postituse kirjutamise peale nii palju
mõelnud, et lausa uskumatu, et see pole mõttejõul siiani veel ise ennast
postitanud. Nagu viimati öeldud sai, siis tulid meile külalised. Minu klassiõde
Tuuli oma perega. Oli väga tore nädal ja suu sai kodumaised maitseid täis.
Mõnus!
Koos võtsime ette veel ühe ahvipargi külastuse. Ats
sai siis tähtsa näoga rääkida, mis järgmistes puurides tulemas on ja kuhu peaks
edasi liikuma. Endiselt on see mõnus väike pargike, kus on piisavalt vaatamist.
Tuult on siin endiselt palju olnud, kuid ühel
hommikul saime siiski ette võtta matka Roja mäele ja teha seal hommikupikniku. Seda
oleme me Atsiga juba pikalt plaaninud, aga mis teha, kui hommikul aknast välja
vaadates on palmid kaardus.
Üldiselt läksid päevad linnulennul ja Atsil oli
pidevalt nägu kõrvuni. Nüüd, kui sõpra enam siin pole, siis kuuleb minu või
Tarmo nime vähemalt korra iga 5 minuti kohta. Karmen, vaata seda; Karmen, tule
siia; Karmen, ma ütlen sulle midagi; Karmen…… Tarmo nime ma nii palju ei kuulegi ;)
Aga mere peal on vaikne. Jah, olen ka nüüd Tarmo
lauaga sõbraks saanud. Siiani on Tarmol 47 surfikorda, mul 7. Muidugi ei ole
minu omad kõik korra nimetust väärt, aga siiski. Väike algus on tehtud. Paar
korda on isegi mõnusad lained olnud. Üldiselt on merle olemine tähendanud ka
pidevat pahandamist enda ja lainetega. Kuid mõni päev on olnud ka laululisem.
Tarmol oli siin ka mitu tähtpäeva, kohe kaks. Külmkapp ei
oskagi enam olla ilma koogita. Hellik selline.
Oeh, nüüd kui lõpuks arvuti taga olen, on sõnad korraga otsa
saanud.
Eks imetlege siis lihtsalt meie kauneid nägusid!
Ja meie lemmikuid siilipoisse!
