Linnas

Eile õhtul jõudsime viimaks Malaga kesklinna ka. Rahvast oli muidugi väga palju. Tänavad nagu ikka kitsad ja pidi pingsalt jälgima, et kogu kamp koos püsiks. Kuna pühapäeviti on siin enamjaolt poed kinni, siis käis eile õhtul poodides Halloweenitrall. Igasugu eripakkumisi ja trääni-kraami ning muidugi olid siis töötajad ukse peal seda infot jagamas. Me väga kauaks sellesse piirkonda ei jäänud.

Alcazaba Teatro Romano

Selline amfiteater asub kesklinna piirimail. Eile liikus seal kandis palju pidulisi ja pruutpaare. Viimased olid enamjaolt vaid kaameramehega mööda vanalinna kõndimas.
Suurimatest vaatamisväärsustest jäi veel vaatamata amfiteatri tagant üles mäkke jääv Alcazaba kindlus (11. sajandist), aga sinna käruga kõndima minna ei tahaks. Selle kohal on veel omakorda üks loss. Ära sai vaadatud kohalik katedraal, mis on nii pirakas, et mul ei õnnestunud korralikult seda ühelegi pildile saada. Ehk teine kord läheb paremini.

Siin siis ka see puu, mille tüvi on okastega. Mõnedel väiksematel isenditel on puu otsas vaid õied, st lehti pole. See okkalisus on neil ka erinev: mõnel on tüvi korralikult okkaline, mõnel vaid laiguti.

Täna käisime metrooga jälle sellel suurte liumägedega mängukal. Ats sai ka lõpuks sinna. Seda nägu, mis tal juba parki nähes ees oli, on raske kirjeldada. Sama raske oli ka saada tema häält vaiksemaks, sest nii hirmsasti oli vaja hõikuda, et emme vaata seda ja vaata nüüd seda ja vaata mind ja seda ja..

Tarmo harjutas papitükiga veidi kelgusõitu. Nagu juuresolevalt pildilt näha võib, teevad seda paljud seal. Tegelikult lasime ikka liumägedest ka alla ning sama tegid mitmed vanemad. Eestis olen ma sellist mõnusat suurt liumäge vaid Lohusalu sadama lähistel näinud. Seal tuli ikka suur hoog sisse, et endalgi oli täitsa lõbus. Toomemäelt võiks ju vabalt selline liumägi alla tulla, et ka lumevabal ajal end vormis hoida.

Eilne rand

Nüüd siis lubatud rannapildid

Sellist sodi on rand ja lained täis. Kui eile randa jõudsime, lõi Tarmo nägu tõeliselt särama. Viimaks ometi olid siin sellised lained, millel saaks ka lainelauaga liuelda. Minutike säras, siis sai aru, et mitte kuidagi kohe ei tahaks sinna vette minna. Nagu solgivesi on siinne meri. Lihtsalt vahest on tasasem ja siis vajub see kraam kohati põhja.

Rannas oli eile õhk mereveest paks. Nagu pilve sees liiguksid ringi. Olime seal ehk 20minutit ning pärast oli Mai käru ka veidi niiske. Samas tuult väga polnudki, kuigi merel paistis tormavat.
Seega pole meil siin kõik nii värviline ja päikseline midagi. November ikkagi :) (viimasel ajal seostub mul novembriga vaid Rehepapp ehk november, hall ja udune)

Loodus või nii

Kui me esmaspäeval matkamas käisime, siis tõin mõlemale suuremale lapsel ühe käbi ka. Järgmisel hommikul jooksis Iti minu juurde, et tema käbi külge on seen kasvanud. Ja oligi. Ats püüdis seda käbi küll kasta, kuid seenele kuivas toas ei meeldinud kasvada ja ta kuivas ära. Põnev ikkagi.

Siin on palju selliseid okkalisi puid, mis on tegelikult imelisi õisi täis. Sel korral vaid lähivaade okastest, järgmisel korral püüan veidi enamat kaadrisse saada.

Küll aga mahtus pisut enamat sellesse kaadrisse. Viisin ka ema Picasso parki, kus need eriti suured isendid asuvad.

Veidi kunsti ka

Viimasel kahel päeval on randa tulnud ka lained. Tänastest sopast võin pilte üles panna homme. Tegelikult on nii, et meri on siin ikka üsna sodine. Üks päev Tarmo käis ka prillidega veealust kaemas, kui märkas, et merepõhjas olid 10m laiune prügiriba. Üsna kalda lähedal. Ta võttis tükk aega hoogu, et sellest üle ujuda, et näha, kaugele see ulatub. Kogu see sodi hõljub vahelduvalt ka vees. Harva on päevi, kui on isu merre ujuma minna, sest prügi on lihtsalt nii palju. Päris nukker on see olukord. Täna suurte lainetega oli see vaatepilt ikka täitsa kole. Kõik see prügi oli põhjast üles keerutatud ja kõik lained olid nii sodised.
Ma ei tea, kui palju eelnev meie otsust mõjutas, aga me otsustasime Tarmoga hakata kohaliku spordiklubi liikmeteks. Klubi asub meie pargi teises otsas. Seal on erinevaid rühmatreeninguid, jõusaal, basseinid ja isegi SPA ning saun (85 kraadi). Lapsed (kuni 15a) võivad tasuta vanematega kaasas käia, vähemalt basseinis. SPAsse ja sauna lapsi ei lubata. Muidugi on see basseinivõimalus lastes nii palju elevust pakkunud. Ats on 2 päeva saanud ka käia, siis kui Iti magab. Homme on Iti kord. Tarmo on viimased 3 päeva pikalt tööd teinud ja käis vaid eile õhtul üksi ujumas. Ma olen kaks hommikut järjest ujumas käinud. Naljakas on see, et nii palju ujuvad basseinis ujumistorudega. Muudkui maskid ette ja torud suhu. Siis minu jaoks põnev avastus oli ka see, et riideruumides on trikoode kuivatamiseks pisikesed kuivatid. Surud aga märja trikoo väikesesse trummlisse ning hoiad käega kaant all seni, kuni masin surisemise lõpetab (vähem kui 1 minut kestab see) ning juba saadki õrnalt niiske trikoo sealt välja võtta. Kuna meil korteris on selle pesu kuivatamisega veidi nadisti, siis see variant minu meelest igati tore.

Täna käisime ema ja lastega väiksemapoolses meremuuseumis. Esimesel korrusel sai fossiile näppida ning akvaariumi igasugu elukaid vaadata. Kõige rohkem elevust pakkus ilmselt kaheksajalg, kes mööda akvaariumiseina ja kive oma kombitsatega edasi liikus. Ka üks suur krabi tekitas lastes veidi elevust, kuid ka veidi kartust ning igaks juhuks nad nina vastu klaasi ei pannud.
Teisel korrusel oli igasugu hambaid, skelette, vanade laevade mudeleid jms, kuid kõige enam paelus neid ikkagi võimalus laeva juhtida. Iti hõivas telefoni ning Ats rooli ja nii need minutid ja minutid ja minutid kadusid. Vähemalt oli üks meeldejääv käik.

Varsti saab õnneks Halloween läbi ja vaateaknad muutuvad ehk veidi armsamateks. Kõik poed on ämblikuvõrkude, veriste sidemete jms ülekuhjatud. Täitsa uskumatud kraami müüakse ikka. Ju siis on ostjaid. Meil võiks ka näiteks kadripäeva eel poodides olla aukohal põsepunad, valged kleidid jms.

Täna nägin telekast, et siin on ka Maša ja karu multikad. See Maša on pisike, aga vaata kui kaugele ta jõuab. Sain südamelt ära.

Kolm päeva autoga

Tegelikult algaski kõik sellest, et Tarmo sai teada, et J. Burk võistleb kohalikel triali võistlustel. Seega rentis ta auto. Järelikult oli tarvis ruttu leida autole ka muid marsruute. Kuna auto oli väike ja meid palju, siis mõtlesin, et iga päev saab üks laps reisida. Laupäeval oli siis Iti ja ema kord. Seega mina jäin Mai ja Atsiga koju. No kohe kuidagi ei saanud ju jätta tegemata midagi põnevat. Tobe oleks ju õhtul öelda, et me passisime terve päeva kodu ümbruses. Seega läksime me Malaga metrood katsetama. Sõitsime metrooga ühte kaugemasse peatusesse ja hakkasime sealt jala koju tulema.
Ats ilma Itita on ikka vähemalt 2x asjalikum ja tegusam. Muidu tahavad ikka vägisi tema sõrmekesed Iti peput näpistama minna vms tegema. Aga meil oli vägev jalutuskäik. Käisime muuhulgas ka Picasso pargis (Picasso muuseas sündis Malagas ja elas koguni 10 esimest eluaastat siin) ja nägime ka hiigelpuid ja õitemerd. Ei hakanud õisi mobiilifotokaga taga ajamagi. Eks teine kord viin ema ka nende taustale.

Pühapäeval oli aga naistekas, kuna mehed läksid võistlusi vaatama. Ja ei saa mainimata jätta, et nad olid selle mineku pärast nii ärevuses, et ei suutnud kumbki uinuda ja Tarmo oli ka öösel üsna unetu. Ma ei tea, mis saab veel siis, kui nad lähevad (ilmselt lähevad, kui ässad ikka võistlevad) 3 nädala pärast uut võistlust vaatama, kus on vist kohal isegi maailma kõige kõvem tegija Antoni Bou Mena ehk lihtsalt Toni Bou. Eks seda ole siis kuulda. 

Igatahes meil, naistel oli jube laisk pühapäev. Nii juhtub kui mehed majast ära on. Tegelikult oli väga mõnus vahelduseks veidi logeleda. Kuid kuidagi pidi endast võitu saama ja nii me otsustasime taas metroo kasuks. Nüüd ma olin sellel ala juba tegija ja mul oli isegi metroopilet olemas. Ema muudkui imestas, kuidas Karmen keset tänavat leidis lifti ja juba olimegi metroojaamas. Ilma muttideta. Sõitsime siis teise liini lõpppeatusesse ja läksime maailma avastama. Leidsime väga vinge mänguka, kuhu kindlasti ihaldab ka Ats minna. Ta lihtsalt ei tea veel seda tahta. Aga mina tahaks küll kunagi sinna liugu laskma minna.


No ja siis jõudis kätte esmaspäev, mis oli Mai autosõidu päev. Ja loomulikult sain ka mina kaasa. Ning lõpuks sain taas kokku oma fotokaga. Ehk ei peakski enam edasi kirjutama, fotosid on nii palju.

Ronda ühelt vaateplatvormilt

Olgu. Sissejuhatuseks ütlen, et võtsime sihikule linna nimega Ronda. Tegu siis Hispaania ühe vanima linnaga, mida läbib El Tajo kanjon. Sõit ja linnaga tutvumine algasid koos vihmaga, kuid õnneks ilm selgines.

Mingi hetk nägi vaateplatvormilt enamjaolt vaid pilvi

Tegelikult peaks sealt olema näha terve hunnik mägesid

Sild ja sillalt ühele ning teisele poole vaated. Muuseas seal kuulsime esimest korda korraks eesti keelt.

Ronda vanalinnas on paju erilisi rõdusid

Vahemeäärsele linnale kohaselt valged majad. Linna uuemas osas.

Käsime kohas, kus oli sildil kirjas hanging gardens. Tarmo mõtiskles siis selle üle, et huvitav, keda seal poodi. Alles hiljem tekkis mul heureka, et tegu rippuvate aedadega. Midagi väga rippuvat küll pildile ei jäänud, aga siiski.

Seal aias oli ka saladuslik kaevandus. Vähemalt nimetused oli nii kirjas. Tegelikult oli see kellegi 236astmelise trepiga põgenemistee linnast alla kanjonisse.

Sellel sildil on kirjas Malaga ülikool. Huvitav, kas seal õpetatakse hotellindust või.

Rondas on ka üks vanimaid härjavõitlusareene, mis Tarmo selja taga

Rondast edasi läksime veel mägiseid teid avastama. Kokku sai täna küll üle 100km mägiteid läbitud. Tükk aega oli kõhus õõnes tunne sees, nagu oleks mere peal käinud.

Igualeja küla

Kastan, see söödav

Kastanipuu

Mijas vaatega Fuengirolale (vasakul)

Mijas küla

Postitus tehtud ja võib julgelt magama minna.

Tarmo jutud

Laupäeval viisin ämma ja Iti väljasõidule mägedesse ja botaanikaaeda (Karmeni ema on väga lille-lembeline). Netist otsides soovitati minna vaadet nautima ühe restorani juurde, mis aga oli remondis või lihtsalt kinni pandud ja raudaed ümber ning suured rotveilerid kohe aia taga. Ei jätnud meeldivat muljet, otsisime natuke edasi rahulikumat kohta.

Mägedes käik oli ämmale uus kogemus, sest polnud ta nii kõrgel varem käinud. Ilm oleks võinud muidugi sel puhul pisut selgem olla.

Botaanikaaed aga oli lillede asemel keskendunud erinevatele puudel, nii et rohelust oli korralikult, aga loodetud värvikirevust mitte.

Aga puid oli palju ja võimsaid.

Jämedaid.

Aga ka sihvakaid.

Teekond oli omajagu pikk ja vahepeal pidi keha kinnitama, et jaks otsa ei saaks.

Pühapäeva hommikul kell pool 7 asusime Atsiga Cordoba poole teele, et minna vaatama kohalikku trial'i võistlust. Stardis oli ka Eesti kutt Jaak Burk, keda me ergutama läksime. Tee oli pikk (200+ km põhja poole), pime ja vihmane. Juba üsna Malaga lähedal sõitis kõrvalteelt meie ette auto, mille kärus 2 trial ratast, mõtlesime siis, et kas lähevad õige samale võistlusel. Läksidki ja nende sabas me Peñarroya-Pueblonuevo nimelisse linnakesse jõudsime, kuid linnas õnnestus meil ikka nad silmist kaotada ja kuna võistluse täpset asukohta me ka ei teadnud, siis olime natuke hädas. Siis aga märkasime pensukas ühte järgmist autot tsiklitega kärus ja ootasime kuni nad kütuse võetud said ning haakisime neile sappa. Nii nad meid võistluspaika viisid.

Vihma valas korralikult ja Burk arvas, et sama hästi oleks võinud võistluse siis Tartus teha. Korralikult läbimärjaks me seal vaadates ka saime, aga mõne tunni pärast jäi vihm üle, panime kuivad riided selga, sõime kõhud täis ja tuju läks lõbusamaks.

Natuke tegime ise ka rendiauto-trial'it, st ukerdasime kivisel maastikul katselt katsele ja katsusime seejuures auto terveks jätta, see ka õnnestus, vaid pisut poriseks sai, mille aga tagasitee vihm puhtaks uhtus.

Võistleja kollases ongi Eesti mees, esimese katse alguses ja meel rõõmus.

Ja siin ta juba katse lõpus.

Tükk esimesest katsest, mis paistis olevat üks lihtsamaid.

Veel natuke akrobaatikat viimaselt katselt (Burk koos treener/juhendaja Roberto'ga, ka kollases)

Ats mäe-kuningas.

Paps, sina piilud või?! Vist ikka teisik.

Järgmine võistlus on 13. novembril, kus Burk peaks jälle stardis olema. Samuti peaks esialgse info kohaselt seal olema ka maailma tipud, eesotsas Toni Bou, Adam Raga jt. Kui see info õigeks osutub, siis peab selle ligi 300 km minireisi kindlasti ette võtma.