Vaikne

Terve see aeg, mis me siin olnud oleme, on olnud üsna tuulevaikne. Meri on rahulik ja sile ning kõik mütsid jäävad pähe. Võrreldes Kanaaridega on kohe võõras siin olla. Halenaljakas on vaadata neid surfareid, keda mõnel korral on ikka mere peal nähtud. Ilmselt on ostnud puhkuseks ette surfikursuse ja nüüd siis aerutavad kätega kõhuli laua peal olles siledal veel.

Samas sile vesi on näidanud meile ka muud elu merel. Esilagu vaatasime, et kas tõesti võimalik, et kilpkonnad siin meres ujumas, sest tundus, nagu oleks trobikond nende peakesi veest välja piilumas. Lähemal vaatlemisel selgus, et tegu ikka purakate kaladega, kes käivad rannas päevitajaid piilumas. On sulid. Nüüd on iga päev ikka vees näha olnud kihavaid laigukesi, kus hunnik silmi vastu vahib.

Vaikne ja rahulik on ka hispaanlase magamistoas, kus kõik on ühine, isegi padi, mis on ligikaudu 1,5m pikk. Tarmo ei kannatanud enam seda välja ja ostis endale väiksema padja, et oleks ikka kõigil oma nagu eestlasele ikka kombeks. Ühe padjaga ei saa ju korralikult padjasõdagi mängida.

Aga kui on juba midagi isiklikku, siis tuleb seda ka korralikult hoida. Peamine, et keegi uksest sisse ei saa ;)

Tegelikult pole siin nii vaikne midagi. Öösel kolme paiku hõikus politsei maja kõrval tükk aega ruuporist midagi arusaamatut ja mitu politseiautot olid vilkuvate tuledega maja kõrval. Hommikul selgus, et keegi oli muuhulgas meie prügikastid põlema pannud. Ainult pakendikonteiner oli säilinud. Nii kostuski hommikul telefonist Tarmo õnnelik hääl, kui ta pakendikott näpus mulle prügikastide juurest helistas ja sai teada, et just seda ainust ning kollast prügikasti tal vaja ongi.

Täna hommikul tõi Tarmo rendist väikese auto ning läks nüüd Iti ja ämmaga mägedesse ja botaanikaaeda. Fotoka andsin kaasa.