Madriid - Kopenhaagen -Eesti

Tore on alustada hommikut, kui churrosed on juba ootel ehk siis pildike meie hosteli köögist. 

Kõndisin Atochasse, kus lisaks rongijaamale on ka bussijaam. Bussi oodates kohtasin taas lapselikku uudishimu ja imestust päiksetõusu vastu. Nii hoida!

Lennureisid läksid nii nagu ikka. Ainuke asi, mis kõrvu jäi oli see, et Ryanair tõi välja, et kui kellelgi läheb telfoni, akupanga vms aku liiga kuumaks, siis antagu kohe sellest mõnele töötajale teada. Uue aja murekohad. 

Üks asi, millest ma veel rääkida tahtsin on palverännak, er ka see siis oli päriselt palverännak. Kasutan seda sõna eelkõige seepärast, et need rajad on palverännaku rajad. Eks see on lihtsalt rohkem üks rännak, kus on aega iseendale, aega vaadata asju teisest perspektiivist, aega mõelda ja korrastada mõtteid. Miks ma ei kibele sihti võtma? Tunnetan, et kui pürgida liialt kindla eesmärgi poole nt Santiago de Compostela, siis on liiga palju tähelepanu seal lõpus, mitte rännakus endas. Mulle lihtsalt vahelduseks meeldib selline aeglane reisimine, kus saabki seisatada, nuusutada kohalikke lõhnu ja proovida tee peal maitseid, imetleda vaateid ja tervitada kohalikke elanikke. 

Uute rännakuteni!

Valladolid - Madriid

Jalutasin päikesetõusuga rongijaama.

Madriidis pidime kell 11 rongijaamas kokku saama Davidiga. Kõik oli muidu hästi, aga pärast pisukest tagaajamist selgus, et mu kõndimise pealt lugemisoskus annab soovida. Nimelt ootasin mina Chamartín rongijaamas ka tema Atochas. Häda kui linnas 2 suurt rongijaama. Õnneks sai selle mure 2-3 lisapeatusega lahendada. Ma esialgu olin üsna kahe vahel kumma rongijaama juurde hostel võtta, kuid olen ikka tänulik, et võtsin selle Atocha juurde, sest mulle meeldib see ümbrus nii palju rohkem (kuigi Chamartín on lennujaamale lähemal).

Kuidagi ununeb ära kui suur linn see Madriid ikka on. Rahvast, lärmi ja kõiksugust elu on kogu linn täis. Jalutasime mööda erinevaid linnaosi, kus mõnes oli veel 10-15a tagasi üsna ohtlik käia ja mõni on aastatega üsna vähe muutunud. Eks kõigis neis on turistide vool märgatavalt suurenenud ning mõned kohad on sellega oma võlu kaotamas.

Saime Davidiga veel koos naerda ja päid vangutada nende meeletute kaablite üle, mis mööda maju jooksevad.

Uutel ehitistel ei tohi enam kaableid selliselt vadada, aga varasema on nii, et mis tehtud see tehtud. Näiteks üleval pildil on enamus nähtavatest kaablitest (2 musta boksi) hoopis valguskaablid kiire interneti jaoks. David rääkis seepeale Toledo imekitsastest kesklinnatänavatest, et kuna seal all juba on vee- ja kanalisatsioonitorud, siis igasugused elektri- ja valguskaablid peavadki vaid õhku mööda tulema. Lihtsalt ei mahu kõik maa alla. Jälle mure, mille peale Eestis ei oska mõeldagi. 

Kui mõnes filmis või multikas käib tegevus ka Madriidis, siis kuulu järgi näidatakse seal alati seda tänavat ja võib ära tunda hetktl nagu torni moodi maja katusel oleva Scweppes'i sildi.

Callao kino on aga Madriidi vingeim ja kõik punase vaibaga esilinastused toimuvad just siin. Kogu linnaosa on kindlasti üks Madriidi prežtiisemaid.

See vanameeste bänd oli väga veenev.

Madriidis meeldib mulle see, et siin on nii palju veidi peidetuid kohti. Näiteks siin olid baarid, maa-alused turud, väiksed butiigid jne kõik segaläbi. Veidi kummaline võib esialgu tunduda, et istud pubi terassil ja jood veini ning kõrval kaubeldakse lihakäntsaka üle.

Ka seal peenes kvartalis oli ühe hotelli alla toidu/kokteilitänav, kus oli väga palju erinevaid väikeseid restorane, baare, kohvikuid. Seepärast mulle nii meeldib uidata linnas ringi ilma konkreetse sihita, et olla valmis erinevatest ustest sisse ja treppidest üles/alla astumiseks. Avastama väikseid näitusi, peidetud sisehoove ja kõike muud.

Minu hostel on päris mõnus. Nimeks 2060 The Newton hostel. Kirjade järgi magan ka mina ajakapslis, mis alles 2060 avatakse, aga eks hommikul paistab. Üldse nähakse suuremates linnades selliste hostelitega päris palju vaeva. Tehakse igast kultuuriprogramme, mõeldakse läbi igasugused detailid interjööris jne. Meil on esimesel korrusel väga armas istumisala ja köök. Toa aknast on ka mõnus vaade tänavale. 

Pilved. Kuna linna valgusreostus on nii suur, siis ka pimedas on kenasti pilvi näha.

Suures linnas on kõike nii palju, et pildistamine tundub üsna üleaarune. Reede õhtu ja tänavad on paksult rahvast täis. Ulatan trepi peal seisvale noortekambale oma kotist paki niiskeid salvrätikuid, et nad saaksid oma värskelt oksendanud sõbra puhtaks teha ja lähen hostelisse magama. 

León - Valladolid

Nii mõnus oli magada lahtise akna ja vihmasabinaga. Kuid vihm ei lõppenud ka hommikul. Kuna prantsuse tee läbib ka Leóni, siis hostelis olidki eelkõige need, kes selle tee olid ette võtnud. Lisaks vihmale oli õues ka korralik tuul. Mõnus on olla vajelduseks turist, kes peab lihtsalt järgmisele rongile jõudma. Tegelikult olen ka väga tänulik, et minu rännak möödus üsna hea ilmaga. Rääkisin hommikulauas veidi ühe kanadalasega, kes oli mures, et ei jõua plaanitud 5 nädalaga Santiagosse välja. Jõudsime järeldusele, et teel olemine on palju tähtsam kui kohale jõudmine. Eks selliste eesmärkidega on ikka nii, et tuleb vaadata neile otsa ja mõelda, mille pärast pettunud ollakse, kui need ei täitu. Kas lubaduste pärast neile, kes pole kubagi käinud ja ka ei tule sellisele matkale või seati endale liiga uhke eesmärk?! Kas oluline on teekond või sihtmärk?! Igatahes oli võimalus hostelis ka niisama sooja teha, oodates vihma lõppu.

Rongid on siin ikka kuidagi vabamas graafikus, kui olen harjunud. Tänane rong väljus ka 10min hiljem ja tegi keset teed väikse seisaku. Seega kui umbes tund aega hiljem rong peatuses seisma jäi (tund pidi sõitma), hüppasin ma maha. Õnneks märkasin, et seintel pole Valladolid vaid Palencia. Hüppasin kiiruga rongile tagasi. Jõudsin Valladolidi lõpuks 30minuti plaanitust hiljem. 

Valladolidis on näiteks Renault' tehase ja seda on ka linnapildis autodest näha. Valladolidis on ka üks Euroopa vanimaid ülikoole, mis asutati 1241. Siin ülikoolis teeb hetkel ka teadust Britti mees Kristjan. Just Britt oligi see põhjus, miks ma Valladolidis peatusin.

Neil pole ammu külalisi käinud ja ta 4 last olid sellest kõigest ikka väga elevil. Nad elavad siim 4korruselises ridaelamus ja ma sain endale täitsa omaenda korruse :) Puhas luksus

Siin linnas on nii palju rohkem ruumi ja õhku. Isegi vanalinnas. 

Tuul oli aga endiselt suur, kuid hoolimata ilmateatest tuli siin esimesel poolel päevast üsna vähe vihma. Kuid siiski oli näiteks nende üks säravamaid parke Campo Grande suletud, sest oht saada oksaga pikku pead oli nende arvates liialt suur. Tegelikult sain hiljem teada, et eelmisel aastal oli Madriidis ühes pargis murdunud suure tuulega puu ja väike tüdruk oli oma elu kaotanud. Nüüd ollakse üle Hispaania ettevaatlikumad parkides, kus on vanemaid puid ja mida annab sulgeda. Seega sain vaid veidi läbi aia piiluda neid kuulsaid Campo Grande mänguväljakuid, istumisalasid, oravaid ja taimestikku. Kõndisime hoopis rohkem jõeäärset parki pidi. Seal said lapsed rahus joosta ja mürada. Jõe äärde on neil tekitatud ka rannaala, kus ujuda küll ei soovitata, aga saab rannas olemise tunde kätte küll.

Britti kodu lähedal on ka jalgpalliväljak, kus treenib Real Valladolid, mis taas on Hispaania kõrgliigas. Muuseas praegu on seal laenuks ka meie enda 22a väravavaht Karl Jakob Hein. Teisipäeval said nad Barcelonalt küll 1:2 kaotuse, aga vähemalt oli Hein terve aeg platsil ja sai korralikult tõrjumist treenida. 

Oviedo-León

Tere hommikust, Oviedo!

Origen del camino ehk originaalne tee. Jah, siit alustas 9. Sajandil kuningas Alfonso II isiklikult esimest caminot Santiago de Compostelasse, et tõestada apostel Saint Jamesi säilmete ehedust. Ma ei tea küll, kuidas ta seda tõestas, aga kuninga eeskuju oli nakkav ja vaata, mis sellest nüüd saanud on. Praegu kannab see rada nime camino Primitivo ja on 321km pikk ja väidetavalt üsna mägine, kuid lummav. 

Oviedo on täis igasuguseid skulptuure. Neid on tõesti iga moega ja igas asendis.

Sain hommikul umbes 2h linna peal ringi kõndida, enne kui mu rong Leóni läks. Läksin üsna juhuslikult varem raudteejaama kohale. Selgus, et seal on korralik turvakontroll ja kõik asjad tuleb aparaadist läbi lasta. Kuna ühel naisel oli kohvris midagi kahtlast, siis venis järjekord meeletult pikaks. Kõik vaatasid meeleheitlikult kella, kas nad ikka rongile jõuavad. Oli kohe rõõm, et ise seda tegema ei pidanud. Rong muidugi ise seisis alutuseks rohkem kui 30 minutit jaamas, kuid õnneks pole mul ka Leónis kuhugi kiiret. 

Mille suunas silt rongis näitab? Ikka AED aparaadi suunas, aga hispaanlastele meeldib asju tagurpidi öelda. Näiteks ka NATO on nende jaoks OTAN. Seega siin rahvusvahelist keelt ei tunta, ikka oma kiiks küljes.

Nüüd me siin oleme, mina ja león.

León tervitas mind kerge udutamise ja karge õhuga. Terve päev otsa oli siin 16 kraadi, nii et panin mingi hetk 10cm pikemad lühikesed püksid jalga. Ahjaa, esimest päeva nohuvaba. Mul oli Eestis umbes 4 päeva nohu, mis läks selle ajaga vaid hullemaks. 10 päeva Hispaanias ja hopsti korras. Seega tasub ikka kliimat valida. Vanasti oli nohu ikka ainult 7 päeva.

Kui lahkusid hommikul kodust nii kiiruga, et polnud aega kalendrissegi vaadata, siis hea, kui haljastajad ikka selle eest hoolitsevad. Puhas ennetus. Kuigi tundub uskumatu töö.

Leoni katedraal on ka üks jurakas.

Minu hostel on üsna katedraali lähedal. Päris lähedal on aga taas üks Gaudi meistriteos: casa Botines.

Gaudi ei olnud mitte ainult geenius oma vormidega mängimises, vaid ta oli kõvasti ajast ees insener. Ka selle maja puhul on ta mõelnud iga detaili läbi, kuidas ventilatsioon paremini toimiks, kuidas hoida ülemisi kortereid suvel ülekuumenemise eest, kuidas toime tulla üleujutustega jpm. Selle maja esimesel korrusel oli tasuta näitus, kus sellest pikemalt räägiti. Vaade ka majale mu toa rõdult.

Teisele poole vaade oli aga selline:

Kitsad vanalinna tänavad nagu ikka. Nii mõnus oli sihitult ringi neil kõndida ja jooksvalt avastada, et kõik kõige olulisemad kohad said läbi käidud ja rohkemgi veel. 

Tänavatel kõndides tuleb ikka pidevalt naer või kerge hirm peale kohalike elektrikute tööd nähes. Ma saan aru, et elekter on ajaloolises mõttes suhteliselt uus leiutis, aga...

Meeletud juhtmete rägastikud lähevad üle tänavate, mööda majade seinu jne. Aga see on siin igal pool tavaline.

Vanalinn on mitmest kohast korraliku müüriga veel piiratud. Kuid käisin ka välhaspool müüre. Esmalt jäi silma selline skulptuur perekonnast (isa, ema, laps)

Vist timukad. Igatahes müüakse nende kujusid ka suveniiripoodides. Ajaloo kohta ma ei tea.

Jõudsin ka moodsa kunsti muuseumini. Selle klaaspaneelide värvilisus on inspireeritud katedraali vitaažidest, eelkõige siis suurest roosikujulisest aknast.

Tuul oli tol hetkel nii suur, et ma poleks imestanud, kui see lennuk päriselt oleks ära lennanud.

Lipu heiskamine pole kerge töö. Kodus tean hästi, et lipu masti saamiseks on palju päid vaja. Eelkõige märkamiseks ja meenutamiseks, et lipp on üldse tarvis masti tõmmata.

Arhidektuuripärle veelgi

Ka siin on sügis ja kuivanud lehti on tänavatel.

Sattusin õhtul basiilika juurde ja hüppasin sisse. Ma ei teadnud, et parasjagu on missa käimas. Kuna kohalikud olid seal armuleiva sabas ja turiste väga silma ei jäänud, siis ei jäänud ka ise sinna liiga pikalt uudistama.

Õhtul peale 8 hakkas ikka korralikult sadama. Eks oligi selleks ajaks oluline osa linnast üle vaadatud. Käisin pesus ja kuulasin toast vihmasabinat ja üht meest, kes mängis oma vilepillil iga natukese aja tagant Sound of silencit. Muidu ju hea ja väärikas laul ning möödujad ei tea, et vilepillimees vaid 1 laulu oskab mängida. Samas see hea nipp, sest mõni on valmis mingi hetk maksma, et ta seda laulu enam ei mängiks.

Kümnes kõnnipäev

 Viimane korralik kõnnipäev. 

Olen palju oma jalanõude peale mõelnud. Võibolla oli viga võtta nii korralikult sissekantud jalanõud, et pisut augudki juba sees. Tehelikult algas kummalisel kombel juba Bilbaos pärast paari km parema jala suure ja järgmise varba all päkk tundma andma. Ilmselt on tald sealt juba liiga ära kantud. Hoolimata puhkepausidest on sinna järjest tekkinud ville, mille ma järjepidevalt tühjaks lasen. Teine jalg peab end väga viisakalt ülal. Vahest tunnen end ikka nagu tigu teel.

Eukalüptid on ühed suurimad veetarbijad.  Väga kasulikud aladel, kus on liigniiskus, kuid Hispaanias seda väga pole. Samas kasvavad nad raieküpseks vaid 15aastaga, kui metsapõlengud neid varem kätte ei saa. Samas on nad tulekahjudega Austraalias üsna kohanenud ning nende uinunud pungad suudavad üsna varsti peale põlengut tärgata. Eeterlikud õlid aitavad tule levikule kõvasti kaasa. Ühesõnaga ärimeestele hea tehing, aga paljud kohalikud on aru saanud, et see, kui pea 1/3 metsast on juba eukalüptide all, head ei tähenda. 

Ühel hetkel nägin, et kolm lehma on aedikust väljas ja teiselt poolt teed seda kõige maitsvamat rohtu maitsmas. Nii, kui nad mind märkasid, jooksid 2 kohe tagasi, aga üks jäi veidi hiljaks, kuid siis hüppas läbi traataia, kus siltide järgi oli elekter sees, ning jooksis kiiruga karjamaa keskele. Sõid ja vaatasid mind sellise näoga, et nemad küll midagi ei tea. 

Maaelu on ikka äge. Kuigi täna oli kahel korral selline olukord, kus suured haukuvad koerad jooksid ilma peremeheta minu juurde. Aga mis tänapäeva inimene teeb, kui ärevus peale tuleb? Haarab mobiili ja vaatab kasvõi kaartigi, mille peale koerad mõtlevad, et nii mõttetu ränduri peale nemad oma aega ja hambaid ei raiska. Kuid vaated olid endiselt imelised.

Ikka tuleb ette, et tarvis kõndida autotee ääres. Enamus kohtades on olnud kõnniteed või laiad teeääred, aga vahest on tee kitsas, käänuline ja teeääri pole ollagi. Püüan ikka sellistes kohtades kõndida võimalusel vasakus teeääres, aga mõnes pimedas kurvis olen hüpanud ikka paremale poole, et oleksin paremini nähtav ja näeksin ka ise paremini ette. Üks päev kõndisin kahe kohaliku naisega, kes olid ilma suurte kottideta. Nemad ei saanud ikka üldse aru, miks ma kitsas pimedas vasakpoolses kurvis teisele poole teed läksin. Ikka rääkisid, et ainult vasakul tuleb kõndida. Eks mõni peab lihtsalt elu väärtuslikumaks. Järgmisel pildil pole küll tee nii kitsas, aga ikkagi oli paremal pool parem nähtavus.

Enne linnajutte räägin ka korra neist kuulsatest jalgadel aitadest ehk Horrero'dest. Igal lugupidaval maamajal on ikka üks olemas. Selline jalgadel ait aitas hoida närilised teraviljast eemal. Neid on siin igas suuruses ja seisukorras. Kui Portugali teelt (Galiciast) mäletan rohkem selliseid ristkülkulise aluspõhjaga, siis siin on need pigem ruudukujulise põhjaga. 

Eks neid ole siin igas konditsioonis. Saan aru, et neid on hakatud üha rohkem korrastama ja hindama. Sellest on saanud ka Astuuria üks sümbolitest. Väikeseid horrerosid saab osta suveniiripoodidest ning mitmetel kodul olen näinud sellised poole kuni meetrise läbimõõduga horrerosid ka koduväravat kaunistamas.

Kodumajutusena oleksin need kindlasti väga atraktiivsed kohad

25km hiljem olingi Oviedos. 

Muuseas selle sildi läheduses olid järjest restoranid, kus terassil (polnud väga erilised terassid) söömine maksis u 10% rohkem kui sees söömine. Lihtsalt jäi silma etaldi hinnakiri või konkreetne %.

Kuna Albergue, kuhu ma plaanisin minna, avati alles 16.00, siis kõndisin veidi niisama ringi ja lõin pargipingil aega surnuks. Jõudsin suurema kambaga enam-vähem 16ks sisse. Minu ees oli ehk 10 inimest. Tunniga olingi juba sees. Naljatlesime muudkui seal ukse taga, sest mis meil ikka teha. Registreerija väga hästi ei näinud neid dokumente, klaviatuuril trükkis 1 sõrmega ja esialgu saatis kõiki individuaalselt tubadeni. Ta luges kõik reeglid minu arvates ühe hongetõmbe ja ühe kõrguse peal ette. Veidi nagu kirikuõpetaja kõne oli, mida ei saa ka välistada. Õnneks mingi hetk ikka jäi ta oma kohale ja me leidsime kõik toad ka ise hõlpsasti üles. Ööbimine maksis 7.50. Tasus oodata. Koht asub ise üsna vanalinna lähedal. Pärast pesusid läksin vanalinna tiirule. 

San Salvadori katedraal ehitati 13.sajandil. 

Kogu vanalinn on soojades toonides ja õdus koht. Tegu on väga vana linnaga ja seda hõngu on tunda. Roomlastel olla olnud siin juba 1.sajandil linn. Kunagi oli Oviedo ka Astuuria kuninriigi pealinn. 

Kõndisin veidi ka vanalinnast välja ja kohe ehmusin, kui kõikjal oli hall ja kivine. Muidu ei saanud arugi, miks seal vanalinnas nii mõnus oli. 

Kuna iga pildi üleslaadimine on lähiajal võtnud u 2minutit, siis tundub, et see on parim märk sellest, et on aeg magama minna. Uus päev, uued muljed. Nüüd siis rohkem turistina.