Uuuuuu... ulub tuul

Tänast päeva alustasime me tomatimoosiga. Veidi harjumatu mulle, aga samas Tarmole tundus täitsa hea moos. Maiasmokk selline. Eile maiustasime me ka. Nii tähtis päev ju ikka.

Viimasel ajal oleme pannud erilist rõhku looduse nautimisele. Vähemalt meie Atsiga. Ats ikka kordab, et õues peab olema palju rohkem kui toas. Nii oleme me palju olnud rannas. Mõõna ajal jääb teatud kohtadesse kivide vahele suuremaid ja väiksemaid basseinikesi, kus väikestel kaladel on mõnus päeva veeta. Seda enam, et käime neid Atsiga toitmas. Mõõna ajal on ka hea igasugu karpe jms tegelasi otsida. Me varem teadsime, et siin elavad vaid rohelised merisiilid (seda, et nende ogade all on lõpuks roheline karp), kuid üks päev leidsime veel päris mitu erinevates värvitoonides karpe/kesti. Ei teagi, kuidas neid peaks täpsemalt nimetama. Lõpuks leidsime veel ka ühe pooliku merisiili, st pigem selle jäänused. 

Kui me detsembris snorgeldamas käisime, siis juhtus selline lugu, et meie kapten tõi ookeani põhjast ühe merisiili ja pani mulle selle vaikselt peo peale ning mina läksin seda rõõmsalt teistele näitama. Hoidsin kätt vee all, et siilipoisil oleks seal vähegi mõnusam olla. Esmalt ujusin ma õde Merikese juurde, kes pikemalt juttu tegemata haaras mu käest ja püüdis ennast minu juurde tõmmata. Muidugi haaras ta sellest käest, kus ma merisiili hoidsin. Ta ei saanud arugi, miks ma puiklema hakkasin ja mina olin jälle omakorda ehmunud tema teost, et kaitsta siilikest. Ilmselt olime me kõik kolm parasjagu ehmunud. Aga õnneks keegi viga ei saanud, vähemalt mu teada mitte.

Rannas on meid mitu päeva lõbustanud üks koht, mida me omakeskis veepargiks kutsume. Tõusu ajal peksab seal korralikult laineid üles ja siis on ju vahva joosta veepritsmete alt läbi ja teha veepargitantsu ja muid ulakusi. 

Vett pritsib ka mujal. Kohati peksab nende majade juures ka teise korruse rõduni välja. Päris kole võiks seal praegu elada olla, sest iga kord kui laine vastu maja peksab, siis käib ikka korralik pauk. Aga vaadata on tore. Atsiga oleme istunud kivi peal ja vaadanud lainesaadet, pilvesaadet ja muid loodussaateid. See saate jutt tuli Atsil esimese saare peal, kus ta vaatas rulapargis trikimehi ja arvas, et see on üks vahva saade. 

Tuul on viimased päevad olnud üsna tugev. Purjed ja lohed on ookeanil üsna miniatuurseteks muutunud ja täna ei paistnud lohevendasid pea üldse olema. Täna on ikka selline tuul, et kottis riideid ei tohi kanda. Homsest läheb juba rahulikumaks. Ka Tarmo ei hakanud lauaga randa minema, kuna laua randa saamine oleks juba omaette ettevõtmine.

Endiselt veedame me palju aega ranna-mänguväljakul, kus on kiigud, 3 liumäge ja toru, kuhu sisse pugeda. Ja seal on internet, et emmed-issid saaksid uudistega kursis olla. Meie kodukohvik ei ole alati lahti ja netti nad niisama ei jaga. Tegelikult on see mängukas linna keskväljaku moodi kohas, kus toimub ka igasugu muid põnevaid asju. Enamjaolt toimuvad need etteteatamata. Lihtsalt tuleb õigel ajal õiges kohas olla. Trummimängijaid oleme seal ka korduvalt näinud. Enne mängima asumist teevad korralikult sooja, venitavad end jne, et saaksid tunde järjest mängida. On ka muid triki- ja naljamehi nähtud.

2 päeva pärast tulevad meile nädalaks külalised. Lausa 3, sh 5aastane laps. Oh, seda rõõmu ja hõikeid, mis siis lahti läheb.

Saarerahvas

Elu on ikka seiklus. Just siis, kui meil tekkis kõige suurem isu külaliste järele, saime me mänguväljakul tuttavaks ühe armsa Saaremaalt pärit perekonnaga, kes ööbisid kaks ööd meil. Nad olid täitsa omad inimesed. Ilmselt seepärast kohtusimegi. Veider jah, kuidas mõne inimesega saab olemine koduseks vaid paari hetkega. Kui nüüd hästi järele mõelda, siis tegelikult on mu ümber päris mitu väga kallist inimest, keda tunneks nagu aastaid (mõnda tunnengi), kuid kui pikemalt järele mõelda, siis teame üksteise taustast üsna vähe. Samas see polegi ehk nii oluline. Igatahes paar viimast päeva läksid kui linnulennul. Atsil oli nende kaheaastase (tegelikult 2,5) Kahrutiga paar väga toredat päeva. Ta on ammu igatsenud mängida lapsega, kellega saab ka vabalt omas keeles juttu ajada ja möllata. Täna, kui me saarlastele nägemiseni ütlesime (küll Eestis jälle kohtume), siis oli Ats üsna tujust ära. Hiljem ütles ta pahaselt, et tema küll ei taha enam kunagi kusagile saare peale sõita (pidades siis silmas siinseid saari) ja tahaks hoopis koju mängima minna. Kohe kahju, et Ats mänguväljakul nii arg suhtleja on, sest ükski täiskasvanu ei suuda (mu meelest) pakkuda lapsele päevast-päeva nii palju lusti, kui ta seda vajaks. Aga seda rõõmsam saab jälle koju naasmine olema.

Eile saabus ootamatult mingi püha. Keeltekooli uks oli lukus. Väga raske oli nii naasta taas tavapärasesse ellu. Ilmselt see vastlapäev ei olnud. Jah, veider, et teil oli. Me siis peame ilma linadeta sel aastal hakkama saama. Aga tuul ja lained on tagasi tulnud. Täna olid Tarmo andmete järgi rekordlaineid (kõrguselt), vähemalt meie jaoks siin saarel. Isegi Tarmo julges täna vaid üsna ranna ääres surfata. Aga merel on palju õnnelikke mehi. Tuul on praegu väga tugev. Tuulega on jah siin külas nii, et harva juhtub ka nii, et seda pole. Lagedamal alal lööb tuul ikka kõikuma ja kui õhku hüpata, siis võib päris pika hüppe teha. Rannas praegu päikest võtta ei tahagi, sest liiva, vett ja kõike muud lendleb õhus päris palju ringi.

Eile pakkusid mingi mehed rannas võimalust uhkest imemasinast päikest imetleda. Nägi vesinikufiltriga päikesekera ja gaasipilvede eraldumist. Mehed vuristasid fakte nii kiiresti ette, et kui me suutsime sellest jutust veerandki meelde jätta, siis olime me küll tublid. Oli väga õpetlik!

Aga meil on siin igatahes pood avatud. Tulge ostlema!

Hurraa!

Jah, viimaks on Iti üks. Või siis jällegi juba. Hurraa! Igatahes sai piduliku kleidi selga panna ja hõisates õnnitlusi vastu võtma hakata. Postiühendus on kodumaaga päris hea, vähemalt sünnipäevakaardid jõudsid sealt siia üsna kiiresti. Viie kaardi/kirja põhjal võib öelda, et nad jõuavad siia kohale 5-7 päeva jooksul (olgu see Kärdlast või Tartust). Vastupidi on aga lood hoopis teised ja palju juhuslikumad. 2 nädalaga jõudis üks kiri kohale, aga samas kaardid, mis ma varem posti panin, on seal (kusagil) juba 4 nädalat olnud ja kohale pole ikka jõudnud. Aga samas on hea, et asjad just niipidigi töötavad.

Käsitöönurgas valmis taas kord liivataigen, mida sai kakao, peedi ja avokaadoga värvilisemaks tehtud. Iti proovis ikka mitmeid kordi tainast suhu panna, et ehk nüüd ei ole enam soolane, aga tainas oli põikpäine. Samas hakkas ta juba veidi seda mudima ja voolima ka. Kui nüüd Itist veel rääkida, siis kõndima ta pole veel läinud, aga on sellele väga lähedal. Tõuseb juba mõnda aega ilma toeta üles (seda harjutab ta väga palju, ka magama minnes voodis) ja veidi püüab ka jalga nihutada, kuid endiselt on see veel tina täis ja ei taha sugugi paigast liikuda. Las sööb ja kosub veel :)

Atsi meisterdused

Päikesetõus

Viimasel ajal on olnud üsna pilvine ja Tarmo kahjuks ka tuulevaiksem (laineid pole väga olnud). Kuid nüüd läks taas ilusaks ja ka merele saab minna. Veider oligi merd vaadata, kui seal üldse purjelaudureid ja lohesurfareid peal ei olnud. N-ö tavalisi surfimehi on siin ikka väga vähe. El Medano on rohkem tuule-küla. Aga päike on lõpuks väljas ja päike on siin kuidagi eriti soe. Soojem kui meie suvine päike. Temperatuuride vahe on ikka nii suur (vilus ja päikse käes) ja tuul on siin enamasti suur. Seega pole siin midagi pidevalt rannailm. Eks kohalikud käivad nüüdki mantlite, saabaste ja pikkade pükstega. Tegelikult on üsna meie suve moodi (va pidev meretuul). Eks meilgi peab ju mõnel suvepäeval karupüksid jalga panema. Paaril korral tuli siin isegi vihma. Ühel vihmasel päeval läksime me Atsiga käterättidega läbi linna randa suplema ja kulli mängima jne. Nii hea oli mööda randa joosta, kui ühtegi inimest polnud ja vesi oli ka palju soojem :) Kohalikud kõndisid tuttmütside ja vihmavarjudega mööda.

Tere hommikust Teide (vasakul paistab tipp) ja El Medano

Õhtu rannas

Ma pole kunagi nii palju mänguväljakutel käinud, kui nüüd siin. Päevas ikka mitu korda jõuan sinna. Ma ei tea, kas olengi seetõttu näinud rohkem erisuguseid lapsi või on Eestis tõesti palju tagasihoidlikumad lapsed. Üks päev mängisime Atsiga mänguväljakul palli ja üks kohalik tüdruk tuli meie juurde malbe näoga ja ma mõistsin, et ta soovib kampa tulla. Viskasin talle palli ja tema keeras hoopis otsa ringi ja läks palliga teise mänguväljaku otsa. Ma siis läksin järele ja seletasin talle oma puises hispaania keeles, et sa võid koos meiega mängida, aga seda palli sa päris endale ikka jätta ei või. Ta ei tahtnud seda kuuldagi ning kaitses palli kiivalt. Kõrval lapsed seletasid talle ka midagi, aga ta sellest ei hoolinud. Kui ma olin seal mingi aeg seletanud ja proovinud õrnalt palli ära võtta ja see tulu ei toonud, siis võtsin tal mingi hetk lihtsalt palli ära, et nüüd ongi nii. Oh sa raks, kus läks kisa lahti. Röökis, karjus, peksis kätega. Kui nägi, et see ei aita, siis jooksis kohvikusse on ema juurde. See tuli suure jooksuga ja sellise näoga, et mul tuli hirm peale. Kui ta lõpuks meieni jõudis ja sai aru, mille pärast tüli tuli, siis lubas kohe poodi minna palli ostma. Plika samal ajal ikka karjus ja püüdis minult palli ära võtta. Selline tsirkus oli selle palli ümber. Ma tundsin ennast nagu tõeline lasteahistaja. Samas on meil varemgi olnud selliseid lapsi, kes tulevad julmalt juurde, võtavad mingi asja ja lähevad oma teed. Pärast on tükk tegu, et asi kätte saada. Harakad.

Nagu juba tähele panite, siis tekst ja pildid ei läinud päris kokku. Lisasin lihtsalt veel vaateid.


Nendes kivistunud liivadüünides on kohati nagu kalapead. Ei tea, kas need on loomuliku tekkega või on inimene nende kujundamisele käe külge pannud, aga ehedad nad igatahes on. Sinna saavad ujujad oma asju panna.

Teide jm

Esialgu oli selline lai kõrbetee

Naised poolel mäel, taamal suur kraater

Viimase nädala tipphetk oli Teide vallutamine. Nimelt otsustasime me Marjuga selle reisi ikka ette võtta (kokku 4h bussisõitu), sest mis Tenerife külastus see muidu oleks, kui isegi Teidel ei käia ära. Teide on siis Hispaania kõrgeim tipp ja suuruselt maailma kolmas vulkaan (mäe jalamilt mõõdetuna). Buss väljub Teidele hommikuti ühest lõunapoolsest kuurordist ja tuleb sealt vaid kord päevas sinna samasse tagasi. Seega oli meil limiteeritud aeg, et mäe otsas ära käia. Lihtsaim võimalus selleks on kasutada gondlit, kuid me otsustasime üles ise ronida ja gondliga alla tulla. See tähendas kokku 4 tundi matkamist, mille jooksul läbisime 10 km, millest 5km oli ikka korralikku ronimist. Kõrguste vahe oli kokku umbes 1,2 km. Kui me pärast seda rallit tippu jõudsime, siis olime täitsa läbi. Tegelikult olime me juba poole tee peal täitsa läbi, aga ei saanud ju alla anda. Aeglasemalt ei saanud ka kõndida, muidu oleksime bussist maha jäänud. Marjuga arutasime, et lausa uskumatu, kui palju energiat on inimeses ikka peidus. Tunned, et ei suuda enam edasi minna, aga ikka lähed ja lähed.

Selle talve esimene lumememm

Teide asub lihtsalt nii kõrgel, et seal on õhk tunduvalt hõredam ja seega jäi ronimisel lihtsalt hapnikku väheseks. Lõpuks siis olime 3555m kõrgusel. Muuseas südame- ja veresoonkonnahaigusi põdevad inimesed peavad eriti ettevaatlikud tippu minnes olema, kuna hapnikuvähesuse tõttu võivad nad koguni minestada. Aga veider, et kui me koju jõudsime, siis oli jaksu juba üsna palju ja ka öösel ei maganud nagu kott. Isegi lihaseid ei viitsinud haigeks jääda.

Idüll

Ahjaa, kui me üles ronisime, siis avastasime, et meie rajale oli lint ette tõmmatud (ilmselt lume ja jääd tõttu) ning viida peal oli raja keerukusastmeks märgitud kõrge. Aga kohale me saime. Veidi jäi küll tipu vallutamisest puudu, aga olime enda üle piisavalt uhked.

Uhke ratsu

Päris tippu lubatakse aastas vaid paarsada inimest ja selleks on vaja eriluba. Meie mäe otsa jõudmisega oli nii, et me ei jõudnud seal kõrgel väga ringi vaadatagi, vaid läksime kohe köisraudtee juurde, et alla saada, kuna bussini polnud enam palju jäänud. Muidugi selgus, et üleval ei saa allasõidu eest kaardiga maksta, aga me olime ilmselt nii äraroninud-ilmega, et gondlimees võttis meid lahkelt peale ja viis meid käekõrval all kassa juurde. Aga kogu see ronimine tasus ikka vaeva.



Vaated olid imelised. Mõnus värske õhk ja vaikus, milline vaikus. Lund oli ka omajagu. Kui vesi otsa sai, ampsasin lund peale.

Päris tipp

Päris tipus tundus nagu oleks lõke. Ma naljatasin Marjule, et ilmselt kostitatakse ronijaid sauna ja lummehüpetega. Hiljem nägime lähemalt ka pragude vahelt auru tulemas. Vast mingid kuumaveeallikad.

Tagasiteel läbi pilvede. Vaade künkale.

Ronimiseks sai muidugi imehea päev valitud, kuna selgus, et rannikul oli üsna pilvine ja kohati ka vihmane ilm olnud, aga meie olime ju pilvepiirist tunduvalt kõrgemal. Seega saime korraliku jume endale. Tagasiteel istusime bussis banaanikoored näo peal, sest eks meie esiisadki juba teadsid, et banaanikoor aitab muuhulgas ka päikesepõletuse vastu.

Pidulik õhtusöök

Siis käisime me Marju ja Atsiga veel ka kohalikus ahvipargis. Väga mõnus koht. Vähe rahvast ja piisavalt palju erinevaid loomi (peale erinevate ahvide ja troopilised linnud, krokodillid, kilpkonnad, iguaanid, närilised jne). Täiskasvanu 10 eurot ja Ats oli veel viimast aastat tasuta. Suures loomaaias oleks meil Atsiga umbes 30-40 eurot kokku läinud (jube kallid need ikka).

Puuris, teistele imetlemiseks

Tegelikult on inimesele ikka üsna väike püsivus, et midagi uurida ja imetleda. Isegi selles pargis ei suutnud lõpu poole loomade vastu enam eriti suurt huvi tunda. Eriliseks tegi selle pargi see, et päris mitmesse puuri said sa ise sisse minna ja olla koos erinevate pärdikute, papagoide, kilpkonnade, iguaanide jms tegelastega ühes puuris. Tõesti väga vahva koht oli.

Kodurand ja mõnus pink päikesetõusu nautimiseks

 Aga tagasi El Medanosse nüüd. Siin paar pildikest ka meie külakesest. Avastasin, et mul eriti polegi vaateid kodukülale või kodule. Meie rand on väga puhas ja korralik (sinise lipuga premeeritud). Selle ääres on erinevaid sportimisvahendeid, istumiskohti, kohvikuid (sh zumeriad) jne.


Taamal paistab ka meie punane mägi.

 




 Rannaliiv on tõesti mõõna ajal triibuline, antud pildil küll pole seda nii hästi näha, aga saab vähemalt aimduse.
 Ja ujumas olen nüüd küll mitu korda käinud ja vesi on täitsa ujutav. Eks see esimene kontakt veega ole ikka jahe ja on kerge lasta end sellest ära petta, aga kui juba põlvini vees oled, siis ...



 



Marjuga käisime ka pimeduses mäe otsas ja siin ta siis on, meie armas El Medano.

Kes meile külla tuleb?