Teide jm

Esialgu oli selline lai kõrbetee

Naised poolel mäel, taamal suur kraater

Viimase nädala tipphetk oli Teide vallutamine. Nimelt otsustasime me Marjuga selle reisi ikka ette võtta (kokku 4h bussisõitu), sest mis Tenerife külastus see muidu oleks, kui isegi Teidel ei käia ära. Teide on siis Hispaania kõrgeim tipp ja suuruselt maailma kolmas vulkaan (mäe jalamilt mõõdetuna). Buss väljub Teidele hommikuti ühest lõunapoolsest kuurordist ja tuleb sealt vaid kord päevas sinna samasse tagasi. Seega oli meil limiteeritud aeg, et mäe otsas ära käia. Lihtsaim võimalus selleks on kasutada gondlit, kuid me otsustasime üles ise ronida ja gondliga alla tulla. See tähendas kokku 4 tundi matkamist, mille jooksul läbisime 10 km, millest 5km oli ikka korralikku ronimist. Kõrguste vahe oli kokku umbes 1,2 km. Kui me pärast seda rallit tippu jõudsime, siis olime täitsa läbi. Tegelikult olime me juba poole tee peal täitsa läbi, aga ei saanud ju alla anda. Aeglasemalt ei saanud ka kõndida, muidu oleksime bussist maha jäänud. Marjuga arutasime, et lausa uskumatu, kui palju energiat on inimeses ikka peidus. Tunned, et ei suuda enam edasi minna, aga ikka lähed ja lähed.

Selle talve esimene lumememm

Teide asub lihtsalt nii kõrgel, et seal on õhk tunduvalt hõredam ja seega jäi ronimisel lihtsalt hapnikku väheseks. Lõpuks siis olime 3555m kõrgusel. Muuseas südame- ja veresoonkonnahaigusi põdevad inimesed peavad eriti ettevaatlikud tippu minnes olema, kuna hapnikuvähesuse tõttu võivad nad koguni minestada. Aga veider, et kui me koju jõudsime, siis oli jaksu juba üsna palju ja ka öösel ei maganud nagu kott. Isegi lihaseid ei viitsinud haigeks jääda.

Idüll

Ahjaa, kui me üles ronisime, siis avastasime, et meie rajale oli lint ette tõmmatud (ilmselt lume ja jääd tõttu) ning viida peal oli raja keerukusastmeks märgitud kõrge. Aga kohale me saime. Veidi jäi küll tipu vallutamisest puudu, aga olime enda üle piisavalt uhked.

Uhke ratsu

Päris tippu lubatakse aastas vaid paarsada inimest ja selleks on vaja eriluba. Meie mäe otsa jõudmisega oli nii, et me ei jõudnud seal kõrgel väga ringi vaadatagi, vaid läksime kohe köisraudtee juurde, et alla saada, kuna bussini polnud enam palju jäänud. Muidugi selgus, et üleval ei saa allasõidu eest kaardiga maksta, aga me olime ilmselt nii äraroninud-ilmega, et gondlimees võttis meid lahkelt peale ja viis meid käekõrval all kassa juurde. Aga kogu see ronimine tasus ikka vaeva.



Vaated olid imelised. Mõnus värske õhk ja vaikus, milline vaikus. Lund oli ka omajagu. Kui vesi otsa sai, ampsasin lund peale.

Päris tipp

Päris tipus tundus nagu oleks lõke. Ma naljatasin Marjule, et ilmselt kostitatakse ronijaid sauna ja lummehüpetega. Hiljem nägime lähemalt ka pragude vahelt auru tulemas. Vast mingid kuumaveeallikad.

Tagasiteel läbi pilvede. Vaade künkale.

Ronimiseks sai muidugi imehea päev valitud, kuna selgus, et rannikul oli üsna pilvine ja kohati ka vihmane ilm olnud, aga meie olime ju pilvepiirist tunduvalt kõrgemal. Seega saime korraliku jume endale. Tagasiteel istusime bussis banaanikoored näo peal, sest eks meie esiisadki juba teadsid, et banaanikoor aitab muuhulgas ka päikesepõletuse vastu.

Pidulik õhtusöök

Siis käisime me Marju ja Atsiga veel ka kohalikus ahvipargis. Väga mõnus koht. Vähe rahvast ja piisavalt palju erinevaid loomi (peale erinevate ahvide ja troopilised linnud, krokodillid, kilpkonnad, iguaanid, närilised jne). Täiskasvanu 10 eurot ja Ats oli veel viimast aastat tasuta. Suures loomaaias oleks meil Atsiga umbes 30-40 eurot kokku läinud (jube kallid need ikka).

Puuris, teistele imetlemiseks

Tegelikult on inimesele ikka üsna väike püsivus, et midagi uurida ja imetleda. Isegi selles pargis ei suutnud lõpu poole loomade vastu enam eriti suurt huvi tunda. Eriliseks tegi selle pargi see, et päris mitmesse puuri said sa ise sisse minna ja olla koos erinevate pärdikute, papagoide, kilpkonnade, iguaanide jms tegelastega ühes puuris. Tõesti väga vahva koht oli.

Kodurand ja mõnus pink päikesetõusu nautimiseks

 Aga tagasi El Medanosse nüüd. Siin paar pildikest ka meie külakesest. Avastasin, et mul eriti polegi vaateid kodukülale või kodule. Meie rand on väga puhas ja korralik (sinise lipuga premeeritud). Selle ääres on erinevaid sportimisvahendeid, istumiskohti, kohvikuid (sh zumeriad) jne.


Taamal paistab ka meie punane mägi.

 




 Rannaliiv on tõesti mõõna ajal triibuline, antud pildil küll pole seda nii hästi näha, aga saab vähemalt aimduse.
 Ja ujumas olen nüüd küll mitu korda käinud ja vesi on täitsa ujutav. Eks see esimene kontakt veega ole ikka jahe ja on kerge lasta end sellest ära petta, aga kui juba põlvini vees oled, siis ...



 



Marjuga käisime ka pimeduses mäe otsas ja siin ta siis on, meie armas El Medano.

Kes meile külla tuleb?