Viimane päev

Täna sai päevaga alustatud kõige hiljem, sest start oli alles ligi 9 paiku. Eile õhtul ostsin endale poest avokaado, viinamarju ja paprika, mille panin külmkappi. Hommikul selgus, et keegi oli külmkapi põhja keeranud ja kõik asjad olid jääs. Jäine algus päevale. Aga õues oli uduselt muinasjutuline. 

Eilne öömaja

Aga õnneks tuli siiski päike välja, kuigi ilmateade ennustas vaid pilvist ilma. Üldse on ilmaga väga vedanud. Vihma lükati ka muudkui edasi ja edasi. 

Täna jäi vähem kui 12 km kõndida. Olek võinud ju ka eile selle ära teha, aga venitasin veel lõppu. Aga varsti olingi siginas ja saginas. Lõpus igasugused viidad puudusid ja üllataval kombel oli raske ka palverändureid tabada. Nii palju turistigtuppe, kohalikke jne.

Peaaegu kohal

Ja lõpuks oledki suurel platsil ja teekond on läbi. Seisad seal ja vaatad ringi. Võibolla näed mõnd vana tuttavatki. Mul vedas, et mul oli mu camino perekond lähedal. See on ikka nii vägev tunne, olla sellise camino perekonna liige. Ma olen nii õnnelik ja tänulik, et ma kohtusin oma teel nii ägedate inimestega. Kuid eks paljudel tekib seal väljakul ka suur tühi tunne, et ongi kõik läbi. Ma arvan, et mul oli see tunne juba 2 päeva tagasi ära ja nüüd sain täiel rinnal nautida kohalolu. Ennetustööspetsialistile kohaselt oli ju vaja  sellist kurbuse tunnet varem ennetada.

Steeni ja Christianiga

Pärast väljakul ringi vaatamist läksime palverändurite kontorisse, kust saime kätte oma sertifikaadi, et oleme teekonna läbi teinud. 

Katedraal paremal paistmas

Minu sertifikaat

See järjekorrasüsteem oli seal sees üsna segane: kuigi me saime endale järjekorranumbri, pidime me ikka sinka-vonka järjekorras seisma ning ka õiges numbrilises järjestuses. Õnneks liikus järjekord väga kiiresti.

Pärast seda tralli läksime otsima kohta linna peal, kus süüa rahulikult lõunat ja nautida päikest. Kuna Santiago on ikka üks korralik turistimagnet, siis me ei tahtnud sugugi esimeste restoranidega rahulduda. Ühel hetkel läks Steen maja seina ja tänavavalgustusposti vahelt läbi ja korraga oli kõik aegluubis. Ta astus seal nimelt ootamatult auku ja siis kukkus rullides maha. Kahjuks läks selle käigus ta õlg paigast. Paari minuti jooksul saime aru, et kohe on vaja arsti juurde saada. Läksin lähimasse baari ja andsin neile oma telefoni, et nad takso õigesse kohta kutsuksid. Tükk aega saime oodata ja siis tuli mustas ülikonnas uhke mudta autoga mees. Ma arvasin, et see on kellegi sohver, aga oli hoopis meie takso. Jätsime Christiani linna peale ja sõitsime haiglasse. Inglise keelt seal palju ei räägitud, mis andis mulle suurepärase võimaluse harjutada ja arendada hispaania keelt. 5h haiglas ja naksti tehtud.

Steen sai ise õla paika tagasi, aga eks ta võib kergesti taas välja tulla. Taanis tuleb talle taas arsti juurde minna ja ehk on isegi operatsioonilauale asja.

Peale nii pikka ootamist olid kõhud täitsa tühjaks läinud, sest lõuna jäi ka söömata. Kesklinnas saime õnneks taas kokku meie armsa camino perekonnaga.

Viimane õhtusöök

Lõpetuseks taas veidi statistikat.

Portost Santiagosse on umbes 285km.

Kokku tegin perioodil 18.-30. Sept 548 055 sammu ehk päevas keskmiselt 42 158 sammu. Keskmist tõmbas kindlasti alla tänane päev, mille jooksul sain tehtud ainult 25 792 sammu. Seega pole aimugi, kui palju kilomeetreid ma tegelikult päeva jooksul maha kõndisin.

Rahast ka. Kogu reisi jooksul kulus transpordile (buss, rong, laev, lennuk) alates Tallinnast 300 eur. Kui võtta planeerimiseks rohkem aega, siis on kindlasti võimalik osta odavamad lennupiletid.

14 öö majutus maksis kokku 230 ehk keskmiselt 16.4 eur öö. Portos oli ööbimine kõige kallim ehk 31 eur ja odavaim albergue maksis 8 eur.

Söök. Selle peale läks kokku alla 300 euro, aga ma käisin ka palju väljas söömas. 

Caminodega on nii, et kui oled juba sõrme andnud, siis .... ootad juba järgmist.

Paljude teede suur siht

Hommikul lendan Santiago de Compostela lennujaamast Londonisse ja õhtuks Tallinnasse.

Kohtumisteni!

Kaheteistkümnes päev

Umbes 4-5 paiku äratas kõva sadu paljusid üles. Õnneks sellist kõva sadu hiljem ka enam ei tulnud. Täna oli siis taas üks lihtne päev. Hommik algas sadamas, kus jaguneti paatidest/laeva. Osad startisid kell 8 laevaga, millel oli katus, siseruum, hommikutee/kohv ja hind 25eur. Osad, nagu ka mina, läksid väikena, aga kiirema paadiga, millel erilist kaitset ei olnud, aga mis maksis 5 eur rohkem. Aga selle eest saime ka eksukrsiooni kohalike rannakarbifarmi juurde ning ka veidi enam kohalike piirkondade ajalugu teada. Ma olen valikuga väga rahul. Õnneks suurt sadu ei tulnudki, kerge seenevihm taas. Ja sedagi pigem lõpu poole.

Tänane sõiduvahend

Rannakarbifarmi saagikoristus

Karbid

Selliseid istandusi erinevatele karbilistele on selles piirkonnas umbes 2000. Igas umbes 500 köit rippumas, kuhu karbid siis kinnituvad.

Catoiras seisid paar viikingiteaegset paati. Selgus, et kunagi sõditi siin võidukalt viikingitega. Nüüd peetakse iga aasta augusti esimesel pühapäeval raju pidu, kus noored riietuvad ennast viikingiteks ja hullavad vees ja maas. Väga palju pikemat selgitust sellele ei antud, aga kui otsida googlest The Viking festival of Caitora, siis leiab pilte ja juttu.

Tee peal oli ka 17 erinevat kivist risti, mille juurest vähemalt alguses peatusi tehti. Õnneks vihmaga sõideti lõpuks ikka kiiresti sadamasse. Tänagi sai kõndida nii tänavatel, auto- kui ka metsateedel.

Pedronis

Viinamarjaistandusi on palju, aga sekka ka mõned kiivid.

Muuseas teekonda Santiagosse saab lisaks jalgsi või rattaga läbimisele teha ja hobustega. Teedel kõndides tuleb olla üsna ettevaatlik, et mitte junnide sisse astuda. Neid ilka leidub igal pool. Täna nägin lõpuks ka päris hobuseid.

Albergue aknast tehtud pilt

Eile oli Santiagosse jõudnud üle 1800 palveränduri. Ma ei kujuta ette, mis homme ees ootab, kui seal on jalakäiad, ratturid, hobused kõik segamini. Esimese registreerimise Santiago jaoks sai õnneks eelnevalt ära teha ja nüüd on mul olemas qr-kood. Eks homme selgub, mis sellega saab. Täitsa veider on neid palverännakuposte vaadata, kus on peale vahemaad, palju veel Santiagosse on. Veider just selles osas, et alles on jäänud vähem kui 12 km. 

Aga veidi statistikat ka. Kui varem olin kuulnud, et radadel on rohkem naisi, siis kuni viimase kahe majutusasutuseni tundus vastupidi. Üsna mehine on see seltskond olnud. Eelmisel aasta andmete põhjal oli mehi tsipake rohkem olnud, aga üsna tasavägiselt. Ligi 94% (167730 in) läbivad tee jalgsi, 6% ( 10781 in) jalgrattaga ja ainult 0,11% hobustel (199 inimest). Kõige enam on rändureid vanuses 30-60 (58%). 68% eelmise aasta palveränduritest olid hispaanlased. Neile järgnesid 5%ga portugaalased ja 4%ga itaallased.

Üheteistkümnes päev

Hommikusest kõndimisest on juba ammu saanud päeva loomulik osa. Keha ei pea enam mõtlema, mida ta tegema peab, vaid lihtsalt liigub edasi. Täna oli selle spirtuaalse teekonna kõige spirtuaalsem lõik. Veidi tekkis suisa kodune tunne, nagu kõnniks kusagil jõe kaldal põlispuude all. 

Täna sadas ka esimest korda vihma. Seenevihm, aga kohati üsna tihe. Sain esimest korda vihmavarustuse välja otsida. Varustuse osas tuleb tunnistada, et oleksin võinud jätta vihmajope ja seljakoti vihmakatte koju ja võtta nende asemel üks suurem vihmakeep, mille alla me mõlemad oleksime mahtunud. 

Kujud ringtee peal

Üsna vahetult enne Vilanova de Arousasse jõudmist, tuli päike välja. Ja nähes üle pika aja tükikest suurt sinist, ei saanud ma ennast lahti koorimata jätta. Oleksin võinud veidi enam kannatada, aga läksin ujuma kohas, kus oli sisseminek üsna mudane ja savine. Kõndisin, vajusin, kõndisin ikka pikalt, aga veetase ei tahtnud palju tõusta. Eks siis hüppasin varem vette. 

Päris sealt veel sisse ei läinud, aga peaaegu

Mõnus lirtsuv savi ja muda

200m hiljem oli ilusam rand, mis läks lainetuse järgi kohe sügavsks. Aga vägemalt oli lõbus.

Tänane albergue on väga mõnus ja mugav. Stabiilsed narivoodid on ikka väga väärtuslikud ja siin on nad olemas. Meie toas on ainult 2 narivoodit (eile oli neid seal umbes 30). Kõrval naris magavad kaks hollandi pensioniealist naist. Nad said omanikult redeli, et paremini üles pääseda.

Selgus, et veel üks oluline asi, mida võiks kaasas kanda ja mille peale ma isegi poleks tulnud, on pesunöör. Kuna õues oli päike ja tuul ning omanikku polnud läheduses, siis veidi isetsesime ja panime oma riided avalikult maja ette kuivama. Selgus, et pesunöör oli mitmel teiselgi kaasas ja mina olen lihtsalt rumal. Aga õnneks mahutab üks hea nöör mitme inimese asjad ära.

Kuna hosteli omanik väga inglise keelt ei rääkinud, siis taas tundsin, kui äge on ikka hispaania keeles 100 sõna osata. Ja omanik arvas seda ka, sest ta kutsus mind korduvalt tõlkima.

Päeva üks oluline osa oli Kanada-ameeriklase Stacey sünnipäev. Mul õnnestus eile väikesest kohalikust baarist osta keeksi moodi koogitükk ning ka tordiküünlad. Jälle olin õnnelik, et sain keelega hakkama (vahest ongi õnneks vähe vaja). Kuna sünnipäevalaps magas samas albergues, siis hommikul sai teda laulu ja küünaldega üllatatud. Naljakas oli vaid see, et need olid need tordiküünlad, mis ei taha ära kustuda. Tossu tuli aga see-eest väga palju. Jeebus, kus läks nende kustutamisega kiireks, sest polnud kindel, kas meie läheduses on suitsuandur või mitte. Aga õhtul saime suurema kambaga restoranis kokku ja tähistasime sünnipäeva pisut väärikamalt. 

Christian, Steen, Jennifer, Pedro Brasiiliast, Brian, Stacey ja mina

Hommikul ootab meid võibolla tihe sadu ja üle 1h kestev katuseta paadiga sõit Pontecesuresisse. Aga üks päev korraga.

Kümnes päev

Tegin taas silmad lahti 5.30. Kuid, kuna lubasin, et tänasest ei lähe ma hommikul üksi rajale, siis pärast pikka võitlust suutsin taas uinuda. Kuigi tuleb tunnistada, et nii vaikses hostelis pole ammu maganud. Narid olid puidust ja eraldi kardinatega nagu Portoski. 

Brian Kanadast, Christian Saksamaalt, Steen Taanist ja üks kohalik

Tänasest alustasime siis kõndimist mööda spirtuaalset teed.

Esialgu ei olnud sellest midagi väga erilist, va hommikune ilu. Jeebus, kuidas ma armastan siin seda hommikust päikesetõusu ja mõnusat uduvinet. 

Täna pätsasin 2 magusat viinamarja

Täna saime ka kõige enam tõuse võtta. Eks nad väsitavad ole, aga täitsa tehtavad. Kõige hullem on pärast alla tulla. See on see hetk, kus ma võin lõpuks valust rääkida. Mõned allatulekud on päris järsud ja siis annavad põlved ikka tunda. Viimased neli päeva annab tunda ka vasaku jala kannakõõlus. Käima hakates on see üsna jäik. Palveränduri tunneb muidugi kaugelt ära, kui ta istumast püsti tõuseb, sest esimesed sammud on sageli vaevalised. Mul on olnud ka mõlemal jalal üks vill päka alla. Samas keha on kõndimisega rahul ja tundub isegi veidi hirmutav see koju tagasi naasmine. 

Lõunal saabusime oma ööbimiskohta. Meil vedas, et me olime broneeringud teinud, sest tundub, et viimased 100km Santiagost on väga populaarsed. Eriti keeruline on väikestes kohtades nagu me täna oleme, sest siin läheduses pole liialt palju alternatiive ka. Tegelikult olidki kõik kohad lähiümbruses välja müüdud ja mitmed palverändurid jäid muid lahendusi välja mõtlema.

Meie aga külastasime kohalikku kloostrit ning osalesime isegi palverändurite õnnistamise tseremoonial. Pilte seal teha ei võinud. Kohalikud nunnad laulsid ja kõnelesid hispaania keeles, mis oli minu jaoks juba keeleliselt väga põnev kogemus. Sisu vähemalt tundus olevat sarnane nagu ka kodumaal, st osasest asjadest sain ka aru. Seda toetas laululehtede olemasolu. 

Armenteira klooster

Õhtul liitusid meie seltskonnaga ka Briani abikaasa ja nende sõber. Naised teevad rada läbi ratastel, mis ei tundu sugugi lihtsam variant olevat. 

Rahvusvahelisel õhtusöögil

Täna tuleb magades taas väga ettevaatlik olla, sest iga väiksemgi liigutus tähendab kogu voodi rappumist ja ka krikusumist. Ja nüüd kujutage ette, et siin magab ühes toas umbes 30 palverändurit. Kõrvatroppidest on saanud mu igapäevased kaaslased. 

Üheksas päev

Eilsest alates olen olnud ka blogis veidi tagasihoidlik sellega, kus ma parasjagu viibin. Põhjuseks Katherine 72. sünnipäev ja soov teda sel päeval üllatada. Proovisin jätta mulje, et olen juba kaugemale jõudnud, kui tema peatuspunkt. Täna oli sihtmärgiks jõuda Redondelast Pontevedrasse, mis on veidi üle 20km. 

Redondela raudteesild

Rajajupp

Taolisi oli teel mitmeid

Järjest inimesed pildistasid seal, läksin moega kaasa

Eelmise pildi silla teine ots

Kui mu ema elaks Hispaanias, oleks see tema ukseesine :)

Keskel sinilill

Vigost on ligikaudu 100km Santiagosse. See on see piir, millest alates peab palveränduri passis olema vähemalt kaks templit päevas. Seega paljud kohad müüvad end selle abil. Näiteks oli tee peal mitu nänni müüjat, kes meelitasid enda juurde templitega. Lisaks kasutavad seda ära ka mitmed muud ettevõtjad.

Ligi kolmandiku teest kõndisin täna ühe tšehhi mehe Micheliga koos, kes on peagi isaks saamas. Sarnaseid viimase vabaduse ära kasutamise lugusid olen ka teisi kuulnud. 

Micheliga

Aga kõige ägedam päeva osa ootas ees Pontevedras.

Palverändurite kirik

Kohtusime peale lõunat taas taanlasest Steeniga ning valmistusime ette sünnipäevaüllatuseks. Ostsime pagariärist šokolaaditordi, poest küünlad ja välgumihkli. Ma olin täna pool päeva elevil nagu väike laps. Üllatused on nii ägedad. Ma teadsin nimelt, millises hotellis Katherine ööbib ja kuna me vahetasime temaga messengeris sõnumeid, siis teadsin, et ta on seal ka olemas. 

Liftisõit on ajavõit

Kingituseks ostsime palveränduri merekarbi. Sain täna teada, et palveränduriks saadakse ainult siis, kui keegi kingib sulle sellise merekarbi. Õnneks tal seda veel polnud. Mulle sobib olla ka lihtsalt kõndija või nautleja.

Katherine

 

Pärast hotelli külastamist läksime linna peale. Kuna söögikohad tehakse lahti ju alles 8+, siis kõndisime mitu tundi mööda linna ringi. Jeebus, palju ikka päeva jooksul samme tuleb. Mida tund edasi, seda enam hakkas linn elavnema. 

Mullid meeldivad kõigile

Kolm näljast lõpuks söögiga

Oli üks väga äge päev. Kuna helistasin mingi hetk ka teisele sünnipäevalapsele ehk Maarjale, kes kutsus Katherine endale järgmiseks aastaks külla, siis Katherine lubaski päriselt hakata selle reisi peale mõtlema. Ja kui tuleb, siis ütleb ilusas eesti keeles Palju õnne, Maarja! See oli ta soov.

Homme astume otseteelt veidi kõrvale ja lähme spirtuaalsemat rada pidi.