Viieteistkümnes päev - koju

Hommikul sõin hommikusööki hostelis. Kuna igasugused transpordid lennujaama võtavad aega, siis muid asju ette ei võtnud. Koju sõitsin siis Ryanairiga, kuna see on üks ainukesi, mis praegu Hispaaniaga otseühenduses on. See mind ka Barcelonasse tõi. 

Lennujaamast ostsin endale ühe hispaaniakeelse raamatu. Küsisin müüjalt, mida ta keeleõppimiseks soovitab. Ta muidugi küsis kohe, kas tahan katalaani või hispaania keelt õppida. Valisin ikka teise. Ma ise vaatasin muidugi rohkem lasteraamatute poole, aga lõpuks väljusin poest Paulo Coelho El Alquimista ehk Alkeemiku raamatuga. Sõnaraamat kõrvale ja lugemine algas.

Lennuki peale laskmine miskipärast nihkus  Ma kõndisin seni lennujaamas ringi, et veidigi samme saada ja läksin viimaste seas väravasse. Väravas öeldi, et astuge kõrvale, sest teie kott on liiga kõrge. Panin siis kiiruga pusa ja jope selga ning nad lubasid mu edasi. Üks eestlane rääkis mulle seepeale, et nad järjest olid seal kõiki pinninud. Lennukis sai ka aru, miks kott ei tohi nii pikk/kõrge olla, see ei mahu muidu ilusti tooli alla ära. Eks oluline on see eelkõige siis, kui vaja kiiresti lennukist väljuda, et midagi jalgu ei jääks. 

Lennusõidu üsna alguses küsiti valjuhääldist, kas lennukis on arste või õdesid. Õnneks oli. Ühel vanahärral hakkas nimelt halb. Terve tee tegeleti temaga. Maandudes lasti esmalt meedikud sisse ja siis teised välja.

Mida mul siis reisil tarvis läks. Jalanõudeks olid sel korral matkabotased, mis vett otseselt ei pidanud. Samas kuivavad ilmselt ka palju kiiremini. Lisaks olid mul sandaalid, mida vabal ajal kanda. Paljudel olid plätud, et pesus käia ja niisama ringi kooserdada, aga minu sandaale nähes tekkis neil hoopis nende isu. Eks see valik on nii-naa. Pessu nendega ei lähe.

Jope ja üks õhem pusa. Igaks juhuks oli üks pikkade varrukatega asi veel kaasas, aga seda ei läinudki vaja. Vabaks ajaks oli kaasas kleit. Kõndimiseks õhukesed lühikesed püksid. Pikkadel pükstel käivad ka sääred ära, aga neid kasutasin eelkõige Eestist minemisel ja tagasi tulekul. Ühel korral kasutasin neid lühikeste pükstena ka siis, kui teised said vihmast läbimärjaks. Eelmisel aastal läks pikki riideid rihkem vaja. Kõndimiseks olid kasutusel 2 paari sokke, 3 õhukest T-särki. Üks särk oli veel kaasas, millega magasin, aga saab ka selleta hakkama. Nokamüts oli kaasas, aga kordagi ei kasutanud. Päikseprillid olid vaid kasutuses. Võtsin mõlemal korral kaasa ka õhukese õlasalli, mille peal oli hea istuda, seda sai pea ümber ka päiksevarjuks kasutada, kui ka rannas vajadusel ennast kuivatada. Mõlemal aastal on ujumisriided kaasas olnud, aga pole kordagi kasutanud. Pesuks oli rätt, tükiseep (riivisin ka pesumasinasse, pesin niisama pesu ja keha). Igasugu testereid kreemideks ja peapesuks oli ka. Paar korda kasutasin ka päiksekreemi. Vihma jaoks oli veidi paksemast kilest keep. Matkapoe omad olid liiga rasked. Oluline on see, et ees poleks trukke, muidu pressib vihm ikka sisse. 

Plaastreid ei kasutanud, aga see plaastri moodi teibirull oli küll paar korda kasutuses. Nimelt olid mu matkabotased üsna uued ja ühele jalale tuli kanna siseküljele vill. Tegin villi katki, puhastasin ja teipisin kinni. Eelmisel aastal tuli mul päka alla vill ja arvasin, et ei hakka lõhkuma. Tulemuseks oli see, et kõndinisega surusin selle vedeliku varbavahedesse. 

Õhuke pesunöör ja pesulõksud leidsid paar korda kasutust. Akupanka ei läinud sel korral üldse vaja, eelmisel aastal ikka ühe korra kasutasin. Kõrvaklapid kaotasin kuidagi kohe ära (lootus on, et nad ikka kuskil kotis) ja kuulasin mõnel päeval muusikat kõvahäälselt (teisi segamata). Kõhukotis hoidsin palveränduri passi, telefoni ja raha. Öösiti kasutasin kõrvatroppe ning vahest panin pufi silmadele, et teiste rändurite tuled ei segaks. Magamiseks oli kaasas ka magamiskott, mida oli vähemalt 3 ööbimiskohas vaja. Veepudelitena kasutasin neid, mida lennujaamast ostsin, st eraldi kaasa ei võtnud. Neid siis pidevalt täitsin. 

Minu selle teekonna motoks oli nautida hetke. Barbara saatis mulle enda hosteli seinalt samasuguse mõtte: "Un paso a la vez. Amando cada paso" ehk et üks samm korraga, armastades iga sammu (hetke).

Neljateistkümnes päev Madriid ja Barcelona

Rong Barcelonasse väljus alles 13.20, seega otsustasin veidi suurema ringiga kõndida raudteejaama. Väiksemad kõrvaltänavad olid kohati väga õdusad. Esimene suurem koht, mis mulle teele jäi oli Hispaania väljak. Selle ühes otsas olid müügiputkad, kust sai osta ehteid, riideid, kohalikke sööke ja jooke.

Väljaku keskel oli suur ekraan, mille kaudu edastati live-kontserte. Lava ees oli silt, et sel nädalal on Argentiina näda ning parasjagu üks hallide lokkis juustega vanem mees ka laulis. Pargi teises otsas olid mänguväljakud ja elurikkam ala. 

Pargi lõppedes algas kohe järgmine koos Madriidi kuninglik paleega, mille kompleks on Euroopa üks suurimaid. 

Ma sisse ei läinud, aga palee ja seal kõrval oleva katedraali vahel oli platvorm vaatega linnale. 

Enne raudteejaama põikasin veel läbi San Fernando turult. Vedas, et mul kõht hommikusöögist veel täis oli, sest ma oleks muidu nende lettide ees hulluks läinud. Üks ahvatlevam kui teine.

Madriidist Barcelonasse on umbkaudu 500km. Veidi rohkem kui Santanderist Madriidi. Ometigi sõitis rong vähemalt kaks korda kiiremini. Eks ka kiirus oli kohati ligi 300km/h. 

Sisemaa on ikka nii kuiv ja kivine.

Mäletan kui ma esimest korda ligi 20 aastat tagasi Hispaaniasse tulin. Vaatasin lennukiaknast välja ja ehmusin, sest nägin vaid mägesid, kive, liiva ja üksikuid taimetutte. Täna meenus see kõik.

Barcelona on Madriidi kõrval nii palju rohkem elus linn. Täna tunnen seda vahet eriti kõvasti. Seda on igas asjas tunda. Esmalt sõitsin kohe Sagrada Familia juurde, et näha, kui palju on kahe aastaga, mil ma viimati pikemalt Barcelonas olin, on ehitus edasi arenenud. 

Ma ei ole pilte võrdlema jõudnud, aga kõige ägedam muudatus on see, et Sagrada esine tänav on liiklusele kinni pandud. 

See loob sinna ümber nii palju mõnusama ja vabama õhkkonna. Lisaks ei mäleta ma eelmisest korrast, et aknad ka õhtul nii kaunisti särasid.

Sagrada lähedal oli ka mu hostel. Rulatajate paradiis, aga ka niisama väga mõnus ja nooruslik koht, kus öö veeta.

Sisseregistreerimisel räägiti ka ühisest ööklubisse minekust. Mul tekkis kohe tunne, et olen noor ja kõikvõimas. Siis sain teada, et nad teevad seda peale 11 õhtul. Hullud, siis tahan juba magada ju :) Kõndisin seepeale hoopis 5km randa ujuma. Ostsin tee pealt ka hurmaasid, mida müüdi vaid karbi kaupa. Mm.. see kombo oli ikka mõnus. 

Tagasiteel oli iga nurga peal näha erinevaid treeninggruppe. Kõikvõimalikud spordialad olid esindatud. Mõnda ei suutnud isegi tuvastada. Samas see andis jällegi linnale teistsuguse hingamise. Ma ikka kohe täitsa armastan Barcelonat

Kolmeteistkümnes päev Toledo ja Madriid

Magasin täna üksinda laias voodis ja ilma kõrvatroppideta. Mina ja mu segased unenäod. Samas hommikuks sain üle pika aja kaerahelbeputru ja ei ühtegi saialist. Hommikune kargus, linnulaul ja pääsukesed kuuriseinal.

Täna oli Toledo päev ning mis saaks veel parem olla, kui külastada linna läbi ja lõhki toledolasega. Vanalinn, mis eelmisel õhtul säras tuledes, pakkus nüüd katusekivide ning müüride värvimängu.

Ajaloo osas on see üks väga rikkalik linn. Nii palju erinevate vallutajate mõjutusi nii keele, toitude, käsitöö kui ka muus osas. Üleval pildil on näha, et ühelt poolt kaitseb seda linna jõgi, kuid teisel pool on suured müürid. Jõgi oli vanasti puhas, aga nüüd on kogu Madriidi saaste selle üsna räpaseks muutnud. Hoolimata sellest käivad härrasmehed aeg-ajalt kala püüdmas, et siis ka suured kalad vette tagasi lasta.

Linnas on palju erinevaid kirikuid ja kloostreid. Ma ei tea ühtegi paika, kus kloostrite konsentratsioon nii suur oleks. Paljud kohad on oma sisu nüüdseks muidugi muutnud. Näiteks ühes kloostris on praegu Toledo ülikool.

Müstika, kuidas väljast üsna tavalise mõõtmega majad seest nii suureks osutuvad. Neid ruume ja korruseid oli seal nii palju. Samas tänavatel kõndides oli tunne nagu oleksin labürindis. Kõrged müürid ja kitsad käigud. Paljudel seintel on ka näha, kuidas autod pole selle kitsusega hakkama saanud. 

Mõndade nurkade peal oli ka vanast ajast süvendid, mil hobused vankritega pidid suutma välja keerata. Mõnes kohas on neil tänavatel ka nagu laed. Härrad ei tahtnud keskajal räpasele tänavale astuda ja nii rajadid endale näiteks kirikutesse otseteid ehk korteriuks otse kirikusse. 

Lisaks ülikoolile sain uudistada ka suurt raamatukogu, mis on üks hiiglane Toledos. Vaated kohvikuaknast olid imelised.

Kuna pildistada osades kohtades ei tohtinud, siis hoidsin telefoni vaikselt kõhukotis. Mulle väga meeldis üks koridor, kus oli iga paari meetri taga samasuguse vaatega aknad. Iga akna juures oli tugitool, kus oli võimalus raamatuid lugeda ja katuseid imetleda. 

Tegelikult on väga mõnus ka niisama mööda tänavaid kõndida, imetleda kohalike käsitööliste vaateaknaid, aeg-ajalt peatuda mõnes tapa-baaris. Toidud on neil tõesti maitseküllased. 

Käsitöö osas on Toledo kõige kuulsam muidugi igasugu mõõkade, nugade jms sepiste osas. Kuuldavasti kasutatakse ka väga paljudes Hollywoodi sõjafilmides Toledo sepistatud külmrelvi. Mõõku kingiti vanasti ja pulmadeks ning ka pulmatort lõigati ikka mõõgaga tükkideks. Teiseks täheks on neil mazapan ehk martsipan, millest on tehtud poodidesse suuri kujusid, kui ka erineva kuju ja olemisega maiustusi. 

Toledo tuuri lõpetuseks käisin veel vanalinnast väljas Toledo ülikooli teises õppelinnakus, mis asus vanas lahingumoonatehases. Igal aastal restaureeritakse seal üks uus hoone ja nii see vaiksel laieneb.

Kuigi mul on ilmaga väga vedanud, siis ajal, mil ma oma rännakut alustasin, oli Toledis meeletu vihmasadu. Seda oli näha ja linnapildis, kuna osad munakiviteed olid auklikuks uhutud ning ka jõgi ei voolanud oma tavalises sängis, sest kivid olid paigast liikunud. Samas kõige hullem olukord oli olnud maaaluste parklatega. Nimelt ühes olid olnud Toledo keskonnasõbralikud bussid, mille mootorid uppusid vee alla. Ehk u 80% nendest bussidest muutusid kasutuskõlbmatuks. Päris suur löök. 

Õhtul sõitsin aga rongiga Madriidi. Esimesel fooriga teeületusel ehmusin juba ära. Nii kui roheline tuli hakkas teiselt poolt tänavat selline inimmass vastu kõndima, et tekkis kerge hirm, kas ma ikka läbi mahun. Liikusin kiiresti lähedal asuvasse hiigelsuurde El Retiro parki. Nii palju rohelust, skulptuure, veesilmi, kuid ka võimalusi rahulikeks olemisteks või jalutuskäikudeks.

Homme aga sihiks uus linn ja uued muljed.

Kaheteistkümnes päev Santander-Madriid-Toledo

Hommikul tuli hostelist lahkuda enne 8. Kõndisin mere ääres, kuni leidsin esimese liivaranna, kus sain hommikusupluse teha. Santanderis on nii palju kunsti.

Seejärel kõndisin juba Barbara ja Aideni praami vastu. Viisin nad esmalt juba vana kalana laulva lifti juurde ja vaateplatvormile, mis oli kohe sadama kõrval.

Peale hommikusööki jäi Aiden täiesti vabatahtlikult meie kotte valvama ja me saime Barbaraga minna kaugemat mereäärt avastama. Surfareid oli ka siin palju.

Liikusime pikki rannaäärt Magdalena poolsaarele. Esiteks oli seal tasuta merepark, kus olid miskipärast Aafrika pingviinid, hülged ja merelõvid.

Seejärel Magdalena paleeni.

Palee juurest vaade Somose randa, kus me päev varem Barbaraga ujumas käisime.

Peale lõunat embasin Barbarat ja Aidenit võibolla viimast korda ja sõitsin rongiga Madriidi.

Olin juba ära harjunud, et rannikul on tuul. Madriidis seda polnud ning õhk oli väga soe. Ma ei kujuta ette, kuidas oli elu siin suvel 40 kraadiga. Madriidis olin ma ainult 2 tundi, sest siis viis mind tee Toledosse. Kohale jõudsin sinna alles siis, kui päike oli juba loojunud. Toledos elab nimelt David, kellega ma kohtusin eelmisel aastal Portugalis (palverännul).

Esmalt sõitsime autoga suurema tiiru ümber linna ning läksime vanalinna jalutama.

Toledo on nii armas ja rikkaliku kultuuriga linn. Väga palju kitsaid tänavaid ja avastamisväärseid kohti. David ise elab juutide kvartalis, kuigi tänapäeval seal väga juute enam ei ela. 

Täitsa põnev oli sõita sellises kohas ka autoga kaasreisjana. Davidi jaoks on kõik need tänavad lapsest peale tuttavad ja ta tunneb seal ennast autoga palju kindlamalt kui kiirteel. Mul oli küll mõnes kohas tunne, et auto võib sinna kinni jääda, kuid tegelikkuses läks kergusega läbi. 

Kuigi käisime tutvumas ka Davidi lapsepõlve ja ka praeguse korteriga vanalinnas, siis ööbima läksime linnast välja Burguillos de Toledosse, kus on Davidi praegune vanemate kodu. 

Üheteistkümnes päev ja veel Nortel

 Nautisin igat sammu, mis ma hommikul mere äärt pidi kõndides tegin. 

Õrnalt karge õhk, lootus peagi päiksekiiri näha. Esimese siht oli Somose rand, mille lähistel pesitsesid Barbara ja Adin. Teel sinna võtsin mingi hetk botased jalast ja kõndisin meres. Selles kohas oli tegu väga pika liivase rannaga, kus sel ajal liikusid ringi vaid üksikud koertega jalutajad ning laintesse kaduvad surfarid. Siis mõistsin, et on esmaspäev ja ma olen hoopis sellises kohas. Panin koti liivale, võtsin riided seljast ning hüppasin lainetesse. Tagasi randa tulemiseks pidin veidi lainetes ootama, sest korraga oli rannas liiklus veidi tihedamaks läinud. Jätkasin teekonda ja varsti kohtusingi Barbara ja Aidiniga, et minna hommikusöögile. 

Barbara, Aidin Surf Cafe Somoses

See oli parim tortilla (muna ja kartuli vorm), mida ma seni saanud olen. Ahjaa, pärast Bilbaod on olnud kohvikutes võimalik saada ka värsket apelsinimahla. Iruni ja Bilbao vahel olid vaid pudelimahlad. Ja käär saia on ikka iga toidu kõrval. Pärast hommikusööki läks Aidin toidupoodi ja meie Barbaraga randa.

Meelitasin ta ka ujuma. Kuna eilsest on veidi tunda, et päike on siin väga tõhus, siis pikalt randa ei jäänud, vaid liikusin edasi Santanderi suunas. Selleks tuli osta praamipilet (3.30€), mis üle Santanderi lahe viiks. Tegelikult oli ka alternatiivne võimalus olema ehk kõndida 20km, aga praam tundus palju ahvatlevam olevat. Seega tuli Irunist alates kasutada 3 korda paadi/praami teenust, et edasi kõndida. 

Santanderis oli kohe mere ääres ja sadama kõrval kunstikeskus, mille juures oli ka lift, mis viis vaateplatvormile. Liftiga oli aga see trikk, et nii kui lift sõitma hakkas kostus kõlarist justkui hääleharjutus SI-SI-SI.., kus iga sekundiga läksid hääled aina kõrgemaks. Alla sõites jälle vastupidi. 

Tänasega sai minu caminol kõndimine läbi.

Santander on väga hea koht, kust järgmisel korral jätkata. Ametlikult sai sellega Camino de Norte esimesed 280km läbitud ning umbes 560 km veel Santiagosse. 10 päevaga sai astutud 490 424 sammu. 

Olen caminol kohanud nii mitut inimest, kes teevad aga palju rohkem, kui ainult Camino del Norte. Näiteks üks mees, keda Iruni kohtasin alustas Šveitsist juuli lõpus oma koeraga teekonda. Paar päeva kohtusin hollandlase Tiesiga, kes tuli töölt ära ning andis korteri ära ja alustas augusti algusest teekonda Pariisist ning kavatseb Portugali edasi kõndida. Täna magan umbes 60aastase sakslanna kõrval, kes kevadel alustas Šveitsist teekonda ning liigub vaikselt muudkui edasi ja edasi. Need teel olemised ja kohtumised on nii ägedad. Nii palju inimesi, nii erinevad lood, nii palju headust ja mõistmist. 

Igatahes nüüd algas mu puhkuse teine osa ehk puhkus. Kõndisin Santanderis ringi. Järsku ei tundugi need linnad enam nii ahvatlevad, kui selline imeline loodus on siin kõrval olemas. Aga otsustasin nautida ka seda jalutuskäiku. Leidsin poest sellise keefiri-vee koos mango ja passioniga. 

Ehk siis mahl koos heade bakteritega. Maitses nagu mahl kergelt hapukaks muutunud kasemahlaga. Igatahes põnev. 

Leidsin ka juhuslikult sellise seina, kus kunstnik on ühe kohaliku kirjaniku romaanist leidnud hulga tema jaoks väärtuslikke lauseid ning need alumiiniumtähtedega seinale kinnitanud.