Üheksas päev Nortel

Vihm sai seljatatud ja teekond jätkus. 

Nüüd on juba julgelt üle 200km kõnnitud. Raske on täpse teekonna pikkust öelda, kuna kõik käigud ei ole päris täpselt mööda ametlikku rada läinud. Mõnikord oleme mõne pauna tegemata jätnud ja vahest hoopis põiganud kohtadesse, mis tunduvad lahedad. Täna oleme valinud rohkem mööda autoteed kõndida.

Sellest hoolimata on olnud palju ilusaid vaateid ja radu. Pärastlõunal aga nägin üle pika aja randa. Tegelikult on oluline ka kombinatsioon rand + päike.

Jõudsime Laredosse. Mul oli korraga pea täiesti randa täis ja nii lehvitasin Barbarale ja Adinile ning suundusin randa. Teel randa läbisin ka linna, kus parasjagu käis minu meelest nagu Hansapäevad. Väga paljud kohalikud olid keskaegsetes riietes ning ka laat oli hansalaadale väga sarnase kaubavalikuga. 

Kuna päev otsa oli päike paistnud, siis vasak külg oli ka ilma rannas lesimata oluliselt päevitunum kui parem külg. Ujuda või noh lainetes supelda oli ikka mõnus ja värskendav. Ameeriklaste jaoks muidugi liiga külm, seega ei hakanud nad randa üldse ronina, vaid liikusid edasi. 

Rand lõppeb kusagil kauguses jõega, mille suunas läbi vee kõndima hakkasin. See suur mägi, mis ülemise pildi paremas servas on, on juba teisel pool jõge. Seega tuli maksta 2.50 paadimehele, kes üle viis.

Ameeriklased olid mulle broneerinud koha ühes surfi-hostelis, seega siht oli teada. See küla on küll surfiküla, sest järjest on surfikoolide sildid ning isegi õhtul kihas meri kalipsodes inimestest. 

Ahjaa, päeva jooksul on meil põhilised naljad ajendatud sellest videost, kus räägitaks empaatia ja sümpaatia erinevustest. Naljad on enamasti sellised, et kui keegi ütleb näiteks, et tal jalad valutavad, siis teine vastab "vähemalt sul on jalad". Selline mõnus tögamine aitab raskustest paremini üle saada.