Kui ma varem rääkisin, et tee osas tuleb valikuid teha, siis tänasega võrreldes ei olnud see midagi. Kuigi kaart oli kirju, siis otsustasin ranniku kasuks, mis kaardi järgi oli veidi alternatiivsem rada, kuid samas kõik ametlikud nooled näitasid ka seda rada. Üle pika aja lahkusin pimedas ja jätsin ameeriklased omapäi. Tee läks kohe ranna äärde ja siis üle mäe.
Vaated olid taas ägedad, aga jeebus, milline rada see oli. Tee oli pidevalt väga kitsas, et peast käis sageli läbi mõte, kas seda rada pidi on keegi pissil käinud või see ongi õige rada. Lisaks läks see enamjaolt läbi kõiksugu okastega taimedest. Ühel hetkel jäin ikka korralikult kinni, sest mingid oksad haarasid mu peast ning mingid pluusist. Kui arutasin mõned lahti, siis tulid uued asemele. Järgmisel aastal peab olsakäärid ka kaasa võtma. See on minu jaoks täiesti kummaline, sest rahvast seal rajal oli veelgi, st tegu pole mingi väga alternatiive rajaga. Kohtusin õhtul hostelis ukrainlasega, kes ütles, et ta kukkus seal. Lisaks kõigele olid nõlvad järsud ja kohati porised. Ma sain lihtsalt jalad väga kriimuliseks. Igatahes oli pärast seda rannaliival palju suurem rõõm käia. Üle pika aja nägin ka korralikku päikesetõusu.
Kõndides erinevatest küladest läbi näeb ka rohkem tavaelu. Näiteks käivad neil saiakullerid. Mõndadel on saia tarbeks ukselingi külge riputatud riidest kotike, mõnele tuleb sai lihtsalt värava vahele jätta.
Saiast ei saa siin ikka ei üle ega ümber. Mida rohkem ma plaanin saiast hoiduda, seda enam saia ma päeva jooksul söön. Mitu korda on näiteks õhtusöögiga nii olnud, et plaanin võtta midagi totaalselt muud ja lõpuks selgub, et muu jaoks avatakse köök alles mitme tunni pärast, aga pakkuda on burgereid, võileibu jms.
Olen otsustanud, et lõpetan sel korral oma camino-tee Santanderis, kus on hea järgmisel korral teed jätkata. Korraga mõistsin, et olen nii hoos kõndimise ja edasi minemisega, et naudingutele pole liiga palju aega jäänudki. Selle peale broneerisin endale mere ääres hostelisse toa. Esmalt olin ka ise paar tundi rannas. Hostel ja rada asuvad kaljude peal.
Loomulikult oli ka siin väga palju surfareid. Kaljudega ümbritsetud vaikne rand andis samas võimaluse ka nudistidel rahulikult päevitada. Alguses kaljult piiludes tunduski, et rannas ollakse vaid paljalt või kalipsoga. Tegelikult oli kõiksugu variatsoone ja kõik leidsid endale sobiva koha. Üsna kiirelt sain endale punase varjundi külge ja sain rahuliku südamega hostelisse minna.
See on vist üks ägedamaid hosteleid, kus olen käinud. Uus ja stiilne betoonist maja ning meeletult ilusate vaadetega põldudele, mägedele ning merele. Kui alguses kohale jõudsin, pakkus naine vastuvõtulauas esimese asjana hoopis vett. Sellised väiksed asjad loovad nii palju.
No comments:
Post a Comment