Seitsmes päev Nortel

Päevad on nii pikad, et õhtul postitust kirjutades ei ole hommikud enam meeleski. Hommikul mõtlesime, et teeme täna veidi lühema päeva. Ilmateade lubas hommikust õhtuni sadade ja hommik oligi väga märg. Sellest hoolimata läksime Guggenheimi muuseumit vaatama, sest see on ju ikkagi Bilbao üks kõige olulisemaid sümboleid. Saime õnneks kotid jätta hostelisse ja panin botaste asemel sandaalid jalga. Muuseumi ees oli taimedest tehtud suur koera kuju.

Kui me Guggenheimi juurde jõudsime, olid mul isegi aluspüksid läbimärjad. Aga siin me oleme, vastu Guggenheimi seina.

Rollid on meil camino-perekonnas väga vahelduvad. Küll oleme Barbaraga lapsed, küll olen mina ema ja küll on tema ema. Aga lõbus on pidevalt ja see on peamine. 

Umbes 12 paiku hakkasime liikuma mööda caminot edasi. Panime endale kilekeebid selga ning valmistusime sajuks. See aitas, sest terve päev sealt alates ei sadanud pea midagi. 

Kuna plaan oli teha lühike päev, siis mõtlesime esmalt kõndida Portugaletesse, mis oli ehk umbes 15 kilomeetri kaugusel. Kohta, kus lõpuks saab taas merd näha. Ühes kohas oli tänaval justkui rõdu ja selle kohal ehk korrus kõrgemal teine rõdu. Loomulikult viis sinna lift, mis on kohati nii kummaline ja samas nii tavaline, et keset tänavat on lift või eskalaator vms.

Vasakul ääres on 19 saj lõpus ehitatud sild, mille küljes trossidega liigub justkui kaabel-buss, mille raha eest (vist 7.50) saab üle sõita.

Olles seal kohal, tundus et jõuda on rohkemaks ja nii otsustasime umbes 12 km veel kõndida. Lõpuks olid juba jalad üsna väsinud, aga veel viimane pingutus oli vaja teha. Oh, kui mõnus oli ka päriselt mere äärde jõuda. Meenutas nii väga Portugali rannateed.

Ja 700 meetrit hiljem olimegi albergue ukse taga. Ainuke mure oli selles, et just meie ees oli mees, kes sai sealt endale viimase voodi. Perenaine helistas järgmisesse, mis asub 6km kaugusel ning selgus, et seal mõned kohad on. Oli küll raske, aga otsustasime teekonna siiski ette võtta. Ka vihma hakkas sadama aga need vaated ja need naljad andsid hoogu juurd.

Kui me viimaks pärale jõudsime, siis istusid kõik söögilauas. Perenaine oli küll veidi ehmunud, kuhu ta meid paneb, aga sai ilusasti hakkama. Peremees registreeris meid seni sisse. Kuna tegu on annetusel põhineva alberguega, siis hakkasin raha topsi panema. Selle peale öeldi mulle, et küll pärast hommikusööki saad panna. Istusime kolmelesi eraldi väikese laua taga nagu oleksime väikesed lapsed suurte peol. Esmalt tutvustasid kõik majutusasutuses olijad ennast ning ütlesid, kust nad pärit on. Seejärel toodi lauda salat, sai ja mitu pudelit punast veini. Arvasin, et see ongi õhtusöök ning olin rahul, et saab vaid kerget salatit süüa. Seejärel toodi lauda köögivilja paella. Pererahvas tõstis kõigile portsu, mis oli päris pirakas. Ja seegi polnud veel kõik. Magustoiduks oli nende kohalik puding. Jeebus. Seega kergest päevast kujunes 35km päev ja kergest õhtueinest meeletu piduroog. Saan aru küll, miks nad raha varem ei tahtnud, sest paketi väärtus polnud veel teada. Nüüd aga kirjutan ja kuulan õhtust norskamiskontserti. Elagu kõrvatropid!