Kolmeteistkümnes päev Toledo ja Madriid

Magasin täna üksinda laias voodis ja ilma kõrvatroppideta. Mina ja mu segased unenäod. Samas hommikuks sain üle pika aja kaerahelbeputru ja ei ühtegi saialist. Hommikune kargus, linnulaul ja pääsukesed kuuriseinal.

Täna oli Toledo päev ning mis saaks veel parem olla, kui külastada linna läbi ja lõhki toledolasega. Vanalinn, mis eelmisel õhtul säras tuledes, pakkus nüüd katusekivide ning müüride värvimängu.

Ajaloo osas on see üks väga rikkalik linn. Nii palju erinevate vallutajate mõjutusi nii keele, toitude, käsitöö kui ka muus osas. Üleval pildil on näha, et ühelt poolt kaitseb seda linna jõgi, kuid teisel pool on suured müürid. Jõgi oli vanasti puhas, aga nüüd on kogu Madriidi saaste selle üsna räpaseks muutnud. Hoolimata sellest käivad härrasmehed aeg-ajalt kala püüdmas, et siis ka suured kalad vette tagasi lasta.

Linnas on palju erinevaid kirikuid ja kloostreid. Ma ei tea ühtegi paika, kus kloostrite konsentratsioon nii suur oleks. Paljud kohad on oma sisu nüüdseks muidugi muutnud. Näiteks ühes kloostris on praegu Toledo ülikool.

Müstika, kuidas väljast üsna tavalise mõõtmega majad seest nii suureks osutuvad. Neid ruume ja korruseid oli seal nii palju. Samas tänavatel kõndides oli tunne nagu oleksin labürindis. Kõrged müürid ja kitsad käigud. Paljudel seintel on ka näha, kuidas autod pole selle kitsusega hakkama saanud. 

Mõndade nurkade peal oli ka vanast ajast süvendid, mil hobused vankritega pidid suutma välja keerata. Mõnes kohas on neil tänavatel ka nagu laed. Härrad ei tahtnud keskajal räpasele tänavale astuda ja nii rajadid endale näiteks kirikutesse otseteid ehk korteriuks otse kirikusse. 

Lisaks ülikoolile sain uudistada ka suurt raamatukogu, mis on üks hiiglane Toledos. Vaated kohvikuaknast olid imelised.

Kuna pildistada osades kohtades ei tohtinud, siis hoidsin telefoni vaikselt kõhukotis. Mulle väga meeldis üks koridor, kus oli iga paari meetri taga samasuguse vaatega aknad. Iga akna juures oli tugitool, kus oli võimalus raamatuid lugeda ja katuseid imetleda. 

Tegelikult on väga mõnus ka niisama mööda tänavaid kõndida, imetleda kohalike käsitööliste vaateaknaid, aeg-ajalt peatuda mõnes tapa-baaris. Toidud on neil tõesti maitseküllased. 

Käsitöö osas on Toledo kõige kuulsam muidugi igasugu mõõkade, nugade jms sepiste osas. Kuuldavasti kasutatakse ka väga paljudes Hollywoodi sõjafilmides Toledo sepistatud külmrelvi. Mõõku kingiti vanasti ja pulmadeks ning ka pulmatort lõigati ikka mõõgaga tükkideks. Teiseks täheks on neil mazapan ehk martsipan, millest on tehtud poodidesse suuri kujusid, kui ka erineva kuju ja olemisega maiustusi. 

Toledo tuuri lõpetuseks käisin veel vanalinnast väljas Toledo ülikooli teises õppelinnakus, mis asus vanas lahingumoonatehases. Igal aastal restaureeritakse seal üks uus hoone ja nii see vaiksel laieneb.

Kuigi mul on ilmaga väga vedanud, siis ajal, mil ma oma rännakut alustasin, oli Toledis meeletu vihmasadu. Seda oli näha ja linnapildis, kuna osad munakiviteed olid auklikuks uhutud ning ka jõgi ei voolanud oma tavalises sängis, sest kivid olid paigast liikunud. Samas kõige hullem olukord oli olnud maaaluste parklatega. Nimelt ühes olid olnud Toledo keskonnasõbralikud bussid, mille mootorid uppusid vee alla. Ehk u 80% nendest bussidest muutusid kasutuskõlbmatuks. Päris suur löök. 

Õhtul sõitsin aga rongiga Madriidi. Esimesel fooriga teeületusel ehmusin juba ära. Nii kui roheline tuli hakkas teiselt poolt tänavat selline inimmass vastu kõndima, et tekkis kerge hirm, kas ma ikka läbi mahun. Liikusin kiiresti lähedal asuvasse hiigelsuurde El Retiro parki. Nii palju rohelust, skulptuure, veesilmi, kuid ka võimalusi rahulikeks olemisteks või jalutuskäikudeks.

Homme aga sihiks uus linn ja uued muljed.