Caminopisik on päriselt ka olemas. Ehk umbes mais panin oma töökalendrisse septembriks puhkuse paika, sest juba siis pidin nuputama, kuidas see kalenderisse ära mahutada, et ikka jõuaks olla ka. Kuna ma jumaldasin eelmisel aastal võimalust aeg-ajalt särk seljast visata ja ujuma minna, siis see tung tõi mind ka Põhja-Hispaaniasse.
Igatahes ärkasin hommikul enne 5 Tallinnas üles ja püüdsin kohe Bolti saada. Suurt tunglemist Kopli piirimaile tulla just polnud. Pole kunagi nii palju äraütlemisi saanud. Väike nõudluse ja pakkumise mäng ja saingi lennujaama. Hommikul sõin Tallinas omletti, lõuna ajal sõin Itaalias pastat ja õhtul Hispaanias saia ning puuvilju :) Ahjaa, jõudsin ka Rootsis vett joomas käia. Üksinda reisides võib igaduguseid vigureid endale lubada Esimesed kaks lendu olid SASiga. Olin juba unustanud võimaluse juua lennu ajal tasuta teed :) Tee ja sudokud ning reis läks kui võluväel.
Vaid paar sudokukombot jõudsin lahendada, kui olingi kohal. Bilbaos. Linnas, kus kohtub vana uuega, loodus inimesega ja mida kõike veel.
Linna jõudes hakkas üsna varsti vihma sadama. Kuna õues oli 27 kraadi ja mul keep kaasas, siis ei pannud ma pahaks. Otsisin esimese asjana üles kohaliku katedraali ja ostsin sealt endale rännupassi.
Ma paar päeva tagasi otsustasin, et alustan oma teed ikka Prantsusmaa piirilt, kohast nimega Irun, kuid tundsin, et passi ostan ikka Bilbaost ära. Nii oli mul umbes 2 tundi aega nautida Bilbaod, enne kui ma Iruni bussile läksin. Ma olin varem korra näinud Iralabarri linnaosa värvilisi maju, mis mind köitma jäid ning jalad teadsid seda ja viisid mind üsna juhuslikult just sinna.
Bilbao kirevus, mahedus, põimitus on nii lummav. Õnneks tulen Bilbaosse veel tagasi, sest tee läheb siit läbi.
Bussiaknast imetledes neid rohelisi künkaid ja mägesid, mis kogu teekonda Iruni ääristasid, tuli veel suurem tahe homme teele asuda. Eeltöö on täiesti tegemata, aga ehk seda avatumalt ja vahetumalt ma kogu teekonda saangi võtta.
Irun ise oli bussist välja astudes kohe kuidagi kodune ja armas. Ehk bussisõit lõi juba õige meeleolu.
Albergues ehk palveränduri majutus tõi kohe naeratuse näole. Jälle need paberist linad, need lõhnad ja sõbralikud naeratused ning tervitused. Kõigil siin on siht liikuda edasi, kõndida ona teed. See on nii äge ja ühendav tunne. Aga reeglid on selged ja karmid, samas ajad mulle sobivad, ei tahagi hommikut raisku lasta.
Nüüd põhku ja vaatame, kuhu suunas homme need jalad kõndima hakkavad.
No comments:
Post a Comment