Sõime hommikul albergues röstsaia kõhu täis ja asusime teele. Ma ostsin vahetult enne seda ära ka oma lennupileti ning mõtted olid logistika peal. Automaatselt järgnesime kahele palverändurile, keda eemal nägime. Alles pärast 5km saime aru, et võtsime tee, mis on järgmise suurema kohani kolm korda pikem, kui see, mis läheb mööda ookeani äärt. Mis seal ikka, sammusime edasi. Eks tuleb järgmisel korral ise ka mõelda, mitte ainult järgneda.
Kuna vihma pidevalt sadas ja pooliku päeva plaan oli kulkas juba pikka aega olnud, siis lõpuks otsustasime selle ka realiseerida.
Leidsin ühe korteri, kus oli sees pesumasin ja mille hind kolme peale oli täitsa ok. Kuna kirjade järgi oli sissesaamine alles kell 4, aga meie olime kohal juba kell 12+, siis otsustasin omanikule helistada. Alguses sain hispaania keelega täitsa hakkama. Kui aga ütlesin, et autot meil pole (garaazikoht oli muidu olemas), kuna oleme palverändurid, siis läks ta jutustamisega eriti hoogu. Sain aru, et saame oma kotid kuhugi seniks jätta, aga.. Küsisin baaripoistelt tõlkimisega abi ja selgus, et neil on ilusalong korteri läheduses, kuhu võime kotid viia. Kui salongi jõudsime, jättis juuksurist abikaasa oma kliendi keset lõikust lihtsalt istuma ja juhatus meid tagumistesse ruumidesse, kuhu me kotid paariks tunniks jätsime.
Inimesed on siin nii lahked ja abivalmid. Kui teel olles kahtled, kuhu poole pöörata, siis üsna ruttu tuleb mõni kohalik appi või viipab kaugusest käega, kuhu suunas minna. Muusesas eile kui me ühte alberguesse ei mahtunud ja asusime vihmas teele, siis üks kohalik peatas meie juures auto ja soovitas meil teise tee võtta. Kõndisime küll veidi tagasi, aga tõesti olid need vaated seda väärt.
Ilma kottideta saime rahulikult linna peal ringi vaadata.
No comments:
Post a Comment