Pariis

Käisime Tarmoga 15.06-18.06 Pariisis. Nii mõnus on ikka reisida, kui saab minimaalselt asju kaasa võtta. Seda toetas muidugi see, et päeval oli õues u 30 kraadi sooja. Pikki riideid ei läinud üldse vaja. Igatahes jõudsime Pariisi neljapäeva õhtul. Kuna lennujaamast tulime kohale rongiga ja saabusime Gare du Nordi (põhja raudteejaama), siis otsustasime, et enne oma uude koju kõndimist võtame ka mõne vaatamisväärsuse ette. Nii seadsime sammud kohe Montmartre Sacré-Cœuri kiriku juurde. See asub kõrgel mäe otsas ning sealt on hea (kivine) vaade linnale. Kahjuks ei ole see saladus ning kiriku juurde viivad trepid ning selle ümbrus oli paksult rahvast täis. 

Ja need lukud. Üsna varsti saime aru, miks neid niiiii palju oli. Eks mustad mehed nägid sellega ka vaeva, sest neid väikseid tabalukke müüdi seal iga nurga peal.

Vapralt trügisime läbi ja tegime ka kirikule tiiru peale. Vägev ja suursugune. Kiriku kõrvalt läbi puude nägi Tarmo ka Eiffeli torni ära. Kuna mina olen 23 aastat tagasi Pariisis käinud ja siis ka kõik kohustuslikud turismiobjektid eeskujulikul läbi käinud ning Pariisi-süütu Tarmo tahtis vaid torni näha, siis sai justkui hetkega kõik soovid täidetud. 

Koju kõndides suutsime ikka korduvalt üllatuda Pariisi liiklusseaduste üle. Teadsime, et Pariis on üsna rattasõbralik linn, aga kohati tundus, et see on ka ülbete ratturite pealinn. Nimelt fooridesse suhtusid palju ratturid täpselt nii nagu neile kasulik. Kui autodel oli punane ja jalakäijatel roheline, siis sai ratturitest korraga jalakäiad. Ehk isegi kui jalakäijatel oli roheline tuli, oli suur tõenäosus mõne kiire ratturi alla jääda. Õnneks järgmistel päevadel kohtasime seda veidi harvem, aga eks neid uskumatuid erandeid ikka oli. 

Järgmisel päeval võtsime esimesena ette Pere Lachaise’i kalmistu, kuhu on maetud mitmeid kuulsusi. Nimekiri, keda seal esile toodi oli väga pikk, kuid me jõudsime lõpuks kahele. Esiteks Edith Piaf 

ning teiseks James Morgan (ehk Jim) Morrison. Viimane oli ka põhjus, miks me üldse sinna suruaeda jõudsime. Morrisoni haud on iseenesest väike, aga vist siiski ainuke, mis on taraga tõkestatud. 

Selle kõrval on ka pillirooga kaetud puu, mille peale on miskipärast pandud ära nätsutatud nätse. Huvitav, kes sellise hiilgava idee peale tuli. Selline paras mässumeelne koht. 

Pärast surnuaias käiku läksime linna peale jalutama. Muuhulgas käisime ka Louvre juures. Päris naljakas oli vaadata, kuidas kõik ronisid kivist kuubikute otsa, et seal teha üks vägev püramiidi hoidmise pilt. Sadu inimesi ja sadu samasuguseid pilte. Tekkis küsimus, et kas see on mingi selline asi, mida tulevadki kõik teadlikult tegema või on iga päev mõni pärdik ees ja sealt see ahel edasi lähebki. Igatahes Tarmo mängis siis ka korra pärdikut, aga ma olin kiire ja püüdsin ta pildi peale. 

Ja siis Notre Dame katedraal. Olin juba unustanud, et 2019. aastal sai see suure tulekahju osaliseks. Hiljem kuulsime, et peaaegu kõik, mis sai nihu selle tulekahju osas minna, see ka läks. Õnneks ainult peaaegu. Veidike veel ja kogu kirik oleks kokku kukkunud. Nimelt saadi tuli enne kontrolli alla, kui see jõudis läbi põletada kirikukellade kinnitused. Kellad lihtsalt kaaluvad nii palju, et kui need oleksid alla kukkunud, siis oleksid need ka tornid maha tõmmanud. Seda, millest tuli alguse sai, täpselt ei teata. Selles osas, kust tuli alguse sai, käis parasjagu remont. Arvatakse, et põleng võis alata elektrilühisest või siis töömeeste hooletust suitsetamisest. Kuigi arvati, et kirik saadakse uuesti korda Pariisi olümpiaks (2024), siis on jooksvalt selgunud, et vana taastamine ei olegi nii kerge töö ja õppimine ning uurimine on oluliselt tööde käiku aeglustanud.

Kinkisin Tarmole veidi omakasupüüdlikult pulma-aastapäevaks peidetu Pariisi rattatuuri. Nii mõnus oli vahelduseks kõndimisele jalgrattaga sõita. Grupis oli koos giidiga kokku 11 inimest. Sattusime kohtadesse, kuhu muidu ehk ei satu ning saime mõnusa ülevaate Pariisi ajaloost ja seikadest. Peale meie olid ülejäänud Ameerikast. Ometigi ütles just giid meile, et vau, nii kaugelt tulite, et tavaliselt on siin ikka inimesi Saksamaalt ja Hollandist jne. Ameeriklaste suunas vaatas korraks ka ja naeratas, aga jäi ikkagi kindlaks, et meie oleme palju eksootilisemad turistid. Õnneks rattaga oskasime kõik sõita ja tuur võis alata.

Näiteks see on Pariisi müüri üks osa, mis ehitati umbes 12. sajandil. Ikka selleks, et hoida vaenlased linnast eemal ning küsida kaupmeestelt linna tulemiseks makse. Muuseas Pariis keskosa oli vanasti üks korralikult soine ala. 

Selle pildi kohta on kohe kaks juttu. Esiteks selles majas suri väidetavalt Jim Morrison. Praegu selles korteris elav naine küll eitab seda (eks jaatamine tähendaks ka kohutavalt palju turiste), aga meile näidati ta punaste lilledega IV korruse rõdu. Eks neid teooriaid Jimi surma või siis selle lavastamise kohta on palju liikvel. Teiseks see pikslitest pac-man, kes kortermaja seinale on tehtud. Need on tehtud Pariisi tänavakunstniku Invader poolt, kes kujutab oma mosaiikidel eelkõige vanade arvutimängude tegelasi, kuid on ka oma ampluaad laiendanud. Igatahes on tal neid kunstiteoseid lisaks Pariisi meeletule hulgale ka teistest erinevates Prantsusmaa linnades ja ka teistest riikides. Nende tuvastamiseks on aretatud isegi mobiilirakendus Flash invaders, millega pildistades ütleb rakendus, kuna on pilt tehtud ja saab koguda enda kollektsiooni. Kuna lisaks Invaderi piksli-piltidele on ka teisi tegijaid, kes püüavad jäljendada, siis loevad ikka ainult originaalid. Suure hurraaga laadisin ka endale rakenduse alla, kuna neid pilte leidsime tänaval kõndides mitmeid. Rakenduse saades nägin esimesena üht pilti sillal. Proovisin siis pildistada, aga rakendus ei olnud ikka sellega rahul ja soovitas lähemale minna. Kuna ei viitsinud jõe äärest üles ronida, et paremini seda pildile saada, siis veidi turtsusin, aga läksin edasi. Järgmisena läksime me 800m pikka tunnelisse, mis oli mõeldud vaid jalgratturitele ja jalakäijatele. See oli täis igasugu ägedaid ja vähem ägedaid graffiteid ja muid tänavakunsti vorme.

Leidsin sealt ka oma piksli-pildi. Proovisin pildistada, aga siis ei meeldinud rakendusele see, et tänu tunnelile ei olnud võimalik mu gps-koordinaate korralikult paika panna ja jälle ei saanud pilti oma kogusse. Torisedes kustutasin rakenduse oma telefonist ära, kuigi see tundus (ja siiani tundub) väga äge ning hasartne mäng olevat. 

Käisime veel uudistamas Pariisi botaanikaaeda, kus on ühtlasi ka loodusloomuuseum (maja, mis paistab) ja terve rida veel erinevaid muuseume. Giid rääkis, et selle väravas on kohe Jean-Baptiste Lamarcki monument, kes oli esimene evolutsiooniteoreetik. Kuigi hiljem selgus, et ta teooria oli küll jama, aga ometigi ei hakatud ju inglase (Darwinile) monumenti oma maale panema. Kõik need inglaste ja prantslaste vastasseisu kohta räägitud lood tuletasid hiidlaste ja saarlaste omavahelisi suhteid meelde. 

Ja õhtuks jõudsime Eiffeli jalamile. Kuna Eiffelit soovitatakse vaadata nii päisel kui ka öisel ajal, siis saimegi kaks kärbest ühe hoobiga ning ootasime pimenemise väikese pikniku saatel ära. Kuna pimeda aja täistundidel kogu torn 5minutiks plingib, siis ootasime ikka selle ka ära. Eiffel igas olukorras nähtud. 

Ei saa lihtsalt mainimata jätta, et rahvast oli seal nii palju. Isegi andmeside oli selle pärast maas, sest kõik ju pildistasid, filmisid ja tegid videokõnesid, et neid hetki koheselt kogu maailmaga jagada.

Pärast sellist tegusat päeva tundus, et kõik on justkui vaadatud. Nüüd jäi aega üle isegi muuseumite jaoks. Esmalt läksime illusioonide muuseumisse. Seal olid mitmed asjad samasugused nagu Ahhaas, aga oli ka uusi avastusi. 

Järgmisena võtsime ette Pompidou keskuse. Nimelt tahtsime ka selle katusele minna. Hiljem selgus, et selleks poleks piletit vaja olnudki, sest majja pääseb niisama uudistama ka ja piletid läheb vaja alles siis kui konkreetselt korrusel näitust vaatama minna tahad. 

Ilmselt väike väsimus kehas ja suured näitustepinnad tekitasid pärast paaritunnist külastamist tunde, et enam ei jaksa. Paaris kohas sai kino nautida ning viimases kohas olid selleks ka mugavad diivanid pandud. Seal pidime ikka teineteist toksama, et mitte magama jääda. 

Võtsime suuna tagasi Montmarte piirkonda, mida me esimesel õhtul nii vähe uudistasime. Käisime esiteks armatuse seina ääres ära, kus rohkemas kui 300 keeles kirjutatud Ma armastan sind. Kummalisel kombel jäi mulle juba eemalt kohe selle sigri-migri hulgast silma eestikeelne lause.

Ja Moulin Rouge. Vanim kabaree, kust on kuulsaks saanud ka kankaan. Piletid sealsetele showdele maksavad 100+ eurot ning eeldavad ilmselt ka mingit dress-code, kuhu me oma higiste maikadega ei mahtunud. 

Aga eks kell oligi juba õhtusse saanud ning see piirkond oli ilusaks punaseks punktiks meie reisile, kuna järgmisel hommikul sõitsime juba varakult lennujaama poole. Lennujaam ise oli väga väike, aga pole ammu nii pikka saba näinud. Öeldakse küll, et minge 2h varem kohale, aga polegi enam nii kindel, kas seda tasub väga uskuda. Kuna tahtsime sinna rongiga minna ja esimene rong väljus alles 8 ajal, siis mõtlesime, et veidi üle tunni varem jõuda on ka ok. Koha peal ehmusime korra ära, kui neid järjekordi nägime. Samas küsiti seal, et kes on Riia lennule ning need lasti kohe ette. Saime ühest sabast kohe lahti, muidu oleksime seal lihtsalt tund sabas olnud ja lõpuks oleksime ikka sama kaugel olnud. Ja nii tehti ka järgmiste sabadega. Lõpuks jäi isegi aega veidi üle. Seega alati ei tasu nii sõnakuulekas olla.