Täna juhtus nii, et ärkasin 4.30 üles. Proovisin küll uinuda, aga norskamissümfoonia ja kerge hommikutunne ei lasknud magama enam jääda. Seega veidi peale 5 väljusin alberguest. Sain imetleda vaikset Viana do Castelot.
Linn oli ju taasa valgustatud, aga rannas kõhklesin, kas minna mööda pimedapoolset rannateed edasi või teha väike ring ning liikuda mööda suure tee äärt, mis valgustatud. Selle väikese mõtlmist ja segadust täis hetke järel nägin juba tuttavaid sakslasi lähenemas. Otsustasime kolmekesi mööda ranniku äärt jätkata. Kuu ja küladekuma valgustasid rada kõndimise jaoks piisavalt. Mõnus on oma teekonda varakult alustada, et siis päikesetõusuks olla juba päris kaugel.
Hommikune rada on ka midagi muud. Kerge salapära ja päeva alguse valgus.
Mingi hetk pidime ikka põike sisemaa poole tegema, kus olid külad, sest ranna ääres polnud kohvikud ja poode, kust hommikusööki saada. Sius naasesime ranniku äärde.
Peale 17km nägin sellist imelist randa ja ütlesin sakslastele kohtuniseni ning läksin puhkuse režiimile.
Esimest korda pidin ikka kõvasti vaeva nägema, et ookeanist välja saada, sest lained sikutasid mind siia-sinna ja mõni laine käis ka üle pea. Aga sellegipoolest oli see üks imeline rand ja ujumine.
Mul on päeva otsa olnud selline tunne, nagu täna oleks minu sünnipäev. Tegelikult isegi iga rännupäev on olnud sünnipäeva-tunne, kuid täna on see eriti intensiivselt. Lihtsalt nii meeletu tänu- ja õnnetunne on sees. Õde Merle ütles, et täna on ülemaailme tänulikkuse päev. Osa minust ehk teadis seda. Aga palverännak annab ikka võimsa kogemuse ka.
Ma ikka pean kiitma oma jalgu, mis on mind nii hästi kandnud.
Täna olen viimast ööd Portugalis ja homme sõidan paadiga üle jõe Hispaaniasse. Äpi järgi olen kõndinud 116km, aga see äpp ei näita reaalset kõndimist, vaid lihtsalt selle äpi järgi teekonna vahemaid. Alati ei lähe äpi teekond ja kollased nooled kokku.
Vahest ei lähe ka kollased jooned omavahel kokku. Eks siis tulebki usaldada oma vaistu ja liikuda ringi avatud meelega.
Täna sai kõndida nii metsavilus kui ka kuuma päikese käes. Päike on pidevalt tagant, seega vähemalt kukal tuleb päiksekreemiga kaitsta. Aga väga hea on kuivatada ööga niiskeks jäänud riideid, mis ripuvad karabiiniga koti küljes.
Täna ööbin Caminhas, kuid enne tegin veel viimase ujumise Portugali vetes ning imetlesin Caminhat kaugelt.
Ja hostelis kohtusin taas selle itaalia naisega, kellega ma üks päev koos tatsasime. Saime teha linnale paar tiiru ja käia väljas söömas.
Need täna 49632 sammu astunud jalad olid seda igati väärt. Boa noite! Homme juba teise riigi lood ja juhtumised.
No comments:
Post a Comment