Hommikusest kõndimisest on juba ammu saanud päeva loomulik osa. Keha ei pea enam mõtlema, mida ta tegema peab, vaid lihtsalt liigub edasi. Täna oli selle spirtuaalse teekonna kõige spirtuaalsem lõik. Veidi tekkis suisa kodune tunne, nagu kõnniks kusagil jõe kaldal põlispuude all.
Täna sadas ka esimest korda vihma. Seenevihm, aga kohati üsna tihe. Sain esimest korda vihmavarustuse välja otsida. Varustuse osas tuleb tunnistada, et oleksin võinud jätta vihmajope ja seljakoti vihmakatte koju ja võtta nende asemel üks suurem vihmakeep, mille alla me mõlemad oleksime mahtunud.
Kujud ringtee peal
Üsna vahetult enne Vilanova de Arousasse jõudmist, tuli päike välja. Ja nähes üle pika aja tükikest suurt sinist, ei saanud ma ennast lahti koorimata jätta. Oleksin võinud veidi enam kannatada, aga läksin ujuma kohas, kus oli sisseminek üsna mudane ja savine. Kõndisin, vajusin, kõndisin ikka pikalt, aga veetase ei tahtnud palju tõusta. Eks siis hüppasin varem vette.
Päris sealt veel sisse ei läinud, aga peaaegu
Mõnus lirtsuv savi ja muda
200m hiljem oli ilusam rand, mis läks lainetuse järgi kohe sügavsks. Aga vägemalt oli lõbus.
Tänane albergue on väga mõnus ja mugav. Stabiilsed narivoodid on ikka väga väärtuslikud ja siin on nad olemas. Meie toas on ainult 2 narivoodit (eile oli neid seal umbes 30). Kõrval naris magavad kaks hollandi pensioniealist naist. Nad said omanikult redeli, et paremini üles pääseda.
Selgus, et veel üks oluline asi, mida võiks kaasas kanda ja mille peale ma isegi poleks tulnud, on pesunöör. Kuna õues oli päike ja tuul ning omanikku polnud läheduses, siis veidi isetsesime ja panime oma riided avalikult maja ette kuivama. Selgus, et pesunöör oli mitmel teiselgi kaasas ja mina olen lihtsalt rumal. Aga õnneks mahutab üks hea nöör mitme inimese asjad ära.
Kuna hosteli omanik väga inglise keelt ei rääkinud, siis taas tundsin, kui äge on ikka hispaania keeles 100 sõna osata. Ja omanik arvas seda ka, sest ta kutsus mind korduvalt tõlkima.
Päeva üks oluline osa oli Kanada-ameeriklase Stacey sünnipäev. Mul õnnestus eile väikesest kohalikust baarist osta keeksi moodi koogitükk ning ka tordiküünlad. Jälle olin õnnelik, et sain keelega hakkama (vahest ongi õnneks vähe vaja). Kuna sünnipäevalaps magas samas albergues, siis hommikul sai teda laulu ja küünaldega üllatatud. Naljakas oli vaid see, et need olid need tordiküünlad, mis ei taha ära kustuda. Tossu tuli aga see-eest väga palju. Jeebus, kus läks nende kustutamisega kiireks, sest polnud kindel, kas meie läheduses on suitsuandur või mitte. Aga õhtul saime suurema kambaga restoranis kokku ja tähistasime sünnipäeva pisut väärikamalt.
Christian, Steen, Jennifer, Pedro Brasiiliast, Brian, Stacey ja mina
Hommikul ootab meid võibolla tihe sadu ja üle 1h kestev katuseta paadiga sõit Pontecesuresisse. Aga üks päev korraga.
No comments:
Post a Comment