Kaheteistkümnes päev

Umbes 4-5 paiku äratas kõva sadu paljusid üles. Õnneks sellist kõva sadu hiljem ka enam ei tulnud. Täna oli siis taas üks lihtne päev. Hommik algas sadamas, kus jaguneti paatidest/laeva. Osad startisid kell 8 laevaga, millel oli katus, siseruum, hommikutee/kohv ja hind 25eur. Osad, nagu ka mina, läksid väikena, aga kiirema paadiga, millel erilist kaitset ei olnud, aga mis maksis 5 eur rohkem. Aga selle eest saime ka eksukrsiooni kohalike rannakarbifarmi juurde ning ka veidi enam kohalike piirkondade ajalugu teada. Ma olen valikuga väga rahul. Õnneks suurt sadu ei tulnudki, kerge seenevihm taas. Ja sedagi pigem lõpu poole.

Tänane sõiduvahend

Rannakarbifarmi saagikoristus

Karbid

Selliseid istandusi erinevatele karbilistele on selles piirkonnas umbes 2000. Igas umbes 500 köit rippumas, kuhu karbid siis kinnituvad.

Catoiras seisid paar viikingiteaegset paati. Selgus, et kunagi sõditi siin võidukalt viikingitega. Nüüd peetakse iga aasta augusti esimesel pühapäeval raju pidu, kus noored riietuvad ennast viikingiteks ja hullavad vees ja maas. Väga palju pikemat selgitust sellele ei antud, aga kui otsida googlest The Viking festival of Caitora, siis leiab pilte ja juttu.

Tee peal oli ka 17 erinevat kivist risti, mille juurest vähemalt alguses peatusi tehti. Õnneks vihmaga sõideti lõpuks ikka kiiresti sadamasse. Tänagi sai kõndida nii tänavatel, auto- kui ka metsateedel.

Pedronis

Viinamarjaistandusi on palju, aga sekka ka mõned kiivid.

Muuseas teekonda Santiagosse saab lisaks jalgsi või rattaga läbimisele teha ja hobustega. Teedel kõndides tuleb olla üsna ettevaatlik, et mitte junnide sisse astuda. Neid ilka leidub igal pool. Täna nägin lõpuks ka päris hobuseid.

Albergue aknast tehtud pilt

Eile oli Santiagosse jõudnud üle 1800 palveränduri. Ma ei kujuta ette, mis homme ees ootab, kui seal on jalakäiad, ratturid, hobused kõik segamini. Esimese registreerimise Santiago jaoks sai õnneks eelnevalt ära teha ja nüüd on mul olemas qr-kood. Eks homme selgub, mis sellega saab. Täitsa veider on neid palverännakuposte vaadata, kus on peale vahemaad, palju veel Santiagosse on. Veider just selles osas, et alles on jäänud vähem kui 12 km. 

Aga veidi statistikat ka. Kui varem olin kuulnud, et radadel on rohkem naisi, siis kuni viimase kahe majutusasutuseni tundus vastupidi. Üsna mehine on see seltskond olnud. Eelmisel aasta andmete põhjal oli mehi tsipake rohkem olnud, aga üsna tasavägiselt. Ligi 94% (167730 in) läbivad tee jalgsi, 6% ( 10781 in) jalgrattaga ja ainult 0,11% hobustel (199 inimest). Kõige enam on rändureid vanuses 30-60 (58%). 68% eelmise aasta palveränduritest olid hispaanlased. Neile järgnesid 5%ga portugaalased ja 4%ga itaallased.