Kolmas kõnnipäev

 Täna hommikul startisime 7 paiku. Veidi linna ja siis juba hämardus ning taskulampi polnudki tarvis. 

Täna oli nii palju kauneid vaateid merele, mägedele, aasadele, lehmadele jne.

Päikesetõusu ajal tegime hommikusöögi. Kuna kohvikud avatakse tavaliselt alles vähemalt peale 10, siis kasutasime veidi ühe rannakohviku lauda ja toole. 

Esialgu läks tee peamiselt mööda autotee ääri

Üks Briani tehtud pilt kaa.

Väikse lõigu kõndisime ka mööda rannaliiva.

Just siis kui hakkasin fotot tegema, tuli pilv ja varjud hakkasid kaduma. Täna oki üldse sageli pilvi ja paaril korral tuli ka mõni piisk. Aga tulles tagasi liiva juurde, siis madalate saabastega on see häda, et kõik tuleb üsna kergesti saapa sisse. Kuigi olin omast arust ettevaatlik, siis lõpuks oli ikka sokkides ja saabastes liiva. Õnneks tuli varsti avatud kohvik ja kohvijoojad said oma kohvid ja mina oma apelsinimahla ning puhtad jalad. Kuna mul on madalad saapad, siis kodus mõtlesin, et võin siis ka mõned madalad spordisokid võtta. Esimesel päeval kõndisime palju ja pause väga ei teinud. No ja spordisokid pole selliseks asjaks mõeldud. Esimest korda elus tekkisid mul higistamisest punased laigud jalalabadele. Tavaliselt ju ikka matkasokkidega. Jälle targem. Kahjuks/õnneks Kadril olid veel hullemini ja ta ostis apteegist kreemi, mis 3 korraga on mul need laigud ära võtnud. Lisaks tegime täna teadlikult iga 1.5h tagant puhkuse ja võtsime jalad paljaks. Nii oli täitsa mõnus 32 km kõndida. 

Tee peal oli mitmeid vaatamisväärsusi. Näiteks 16sajandil valminud tolle aja suurim sild

Lõuna sõime ühes väikses külas. Langesime taas lõksu ja võtsime päeva menüü, mis tähendas 2 käiku, aga mõlemad portsud olid sellised, et ühest oleks piisanud. Tõesti head, aga oli pärast ikka tõsiselt toidukoomas. Sama hästi oleksin võinud ka unes kõndida  õnnels üsna varsti olid ühe värava taga 2 emu. 

Teist emu pildistama hakates oleks telefon peaaegu nokaga saanud, aga samas äratas see ka üles. Rumalad turistid.

Lisaks oli ühe mäe otsas küla nimega Colombres, mille äratasid tõeliselt ellu hispaanlased, kes 19. Sajandi lõpus Ladina-Ameerikast rikastena tagasi tulid. Nad ehitasid sinna enda maju ning aitasid ka kogukonda. Majad olid neile uhked ja kõrged.

Selles sinises on praegu ka emigratsiooni muuseum, kuhu sisse me ei läinud. 

Saime eile aru ka sellest, et palverändurite rohkuse tõttu võiks eelmisel õhtul ööbimiskoha ära broneerida. Nii broneerisimegi eile majutuse La Francasse. Asulasse sisse kõndides tuli väikeste vahedega mitu väga lõrisevat ralliautot. Mõtlesine, et ju siis palju uljaid noori siin elamas, aga mingi hetk nägin, et autos 2 sõitjat ning kõigil kiivrid peas. Üks lihtsalt keeras veidi liiga vara ära ning tükk aega ukerdas, et ümber pöörata. Rool pole vist väga selleks loodud.

Panime asjad hostelisse ära, pesime kiirelt pesu ja läksime umbes kilomeetri kaugusele ujuma. Täna oli see kerge eneseületus, kuna oli tuuline ja karge. Aga nii ilus ja võimas rand.

Ka õhtusöögi sõime rannas.

Meie hostelisse mahub vaid 12 inimest. Selline väike, aga armas. Jalanõud ja seljakotid jäeti kohe esiukse juurde kappi ja riiulisse. Narid on stabiilsed. Aluslina, padjapüür padjaga ning tekk on, aga tekikotti või ekstra lina pole. Seega võtsime ikka oma magamiskotid välja. Praegu käib köök-söögitoas kitarrimäng lauluga, aga meie juba voodis ja valmis magama minema. Mõnus õhtune unemuusika.