Öö oli isegi üsna vaikne. Hommikul panevad alati imestama need inimesed, kes peavad kõigile märku andma, et nad nüüd ärkasid. Kes paneb tule põlema, kes teeb oma koti luku lahti, paneb kinni, teeb lahti, paneb kinni... ma enamasti haaran vaikselt oma asjad ja liigun nendega teise ruumi, kus keegi ei maga ja seal pakin asjad ümber. Järjest on igal aastal tulnud uued Santiago teede läbijate rekordid. Eks mõõdetakse vaid seda osa, kes vähemalt viimased 100km Santiagosse kõnnivad, aga teel on ju ka palju minusuguseid, kes ainult mingi jupi läbi teevad. Nii on ka kohati tõusnud kohalik rahulolematus palverändurite osas, sest nii suure massi peale leidub ikka iga päev mõni jobu, kes ei oska austada keskkonda, teisi ega ehk ka ennast. Väga valus on olnud tee peal kohata silte, kus kujutatud palverändurit ja siis on sinna (küll ainult) hispaania keeles kirjutatud, et palun hooli keskkonnast (ilmselt prügi maha viskamise mõttes) või bambuste juurde, et neil on päriselt omanikud ja pole vaja neist matkakeppe teha. Palverändur on kuningas.
Kerge matka lõpu tunne on juba. Nimelt otsustasin olla kolmapäeval Leonis, mis tähendab, et pidin hakkama vaatama kaarti, kuidas sinna üldse jõuda ja kuhu võiksin välja kõndida, et saaksin mõne transpordivahendiga vajalikku kohta. Kuna pärast Avilest tuleb üsna väikeste asulatega piirkond, siis nuputamist jagus. Mõtlesin ka variandile, et kui teen väga pikad päevad, siis ehk jõuan kuhugi paremasse kohta välja, kuid mõnda konkreetsesse ööbimiskohta kirjutades selgus, et need on juba broneeritud (väikese mahutavusega). Hakkasin siis hommikul kõndima, et vaatan, mis tunne tuleb. Pärast paari kilomeetrit tuli lahknemiskoht, kus alternatiivne rada läks suure liivarannaga asulast läbi. Kuna eilsest saati oli tuul ja hommikul ainult 13 kraadi sooja, siis ei kippunud nii vara veel sinna. Võtsin rahulikult ja jätkasin nö tavalise teega. Ühel hetkel kui see alternatiivne tee uuesti nö tavalise teega kokku sai, siis tekkis mul kerge vabanemine. Nimelt sain aru, et ma olin liiga kinni selles, et mul tuleb edasi minna. Keerasin alternatiivsele teele ja hakkasin läbi liivarannaga asula Avilese poole tagasi sammuma. Nüüd oli aga juba veidi soojem ja nii lubasin endale ka rannas istuda ning apelsinimahla juua.
Rand oli täis surfareid ja koertega jalutaid. Mitu koera käisid ikka oma liivaste käppadega mu nina alt läbi. Üks mees pildistas surfareid sellise objektiiviga, et kohe naljakas on vaadata seda pisikest kaamerat seal objektiivi otsas. Lisaks imestada, kuidas sellist volaskit üldse jaksata hoida. Ilmselt on see fotosessioon surfikursuse boonuseks, et pärast saad teistele ka näidata, kuidas paar sekundit peal püsisid.
Vaade rannakülale tagant järgi:
Mul oli ikka nägu nii naerul sellest, et ma teistpidi kõnnin. Samas kollaseid nooli enam juhtimas ei olnud ja telefoni kaardi kasutamiseks tuli ka oluliselt rohkem mõttetööd kasutada. Enam külade vahel vahekauguseid ka ei näe, sest äpp töötab vaid ühtepidi. Kuid sain kõigile vastutulijatest rändajatele soovida Buen camino. 2 üksikut ränajat ehmusid veidi ära ja küsisid mu käest üle, kas nemad on ikka õigel teel. Vestelsime ja soovisime head rännakut. Ka mõni kohalik peatas mind ja tundis muret, kas ma ikka saan aru, et Santiago jääb teise suunda.
Esmaspäeva lõunane Aviles on ikka hoopis midagi muud kui pühapäevane. Linn elas igas mõttes. Sattusin ka turule, kus õnnestus leida hetkeks vaikne kalaõhnaline nurgake.
Pea 30 000 sammu hiljem olin tagasi oma hommikuse hosteli juures. Võtsin suuna Oviedo poole. Ninelt paar päeva tagasi, kui me Brianiga lahku läksime, siis läks tema just Oviedo suunas. Nimelt altetnatiivne tee läks Oviedo kaudu ja mina otsustasin jätkata rannikut pidi. Kaardil on justkui kena kolmnurk.
Need kaks rada said Avileses kokku täpselt minu eilse majutuskoha kõrval. Kuna Oviedosse oleks sealt u 30km, siis kõndisin vaid 5-6km linnast välja ja võtsin endale sealt hosteli. Oviedost saan nimelt rongiga Leoni, seepärast sinna suundungi.
Tee peal selgus, et käisin täna ka Las Vegases.
Hostel on lihtne. Olen kaheses toas üksi. Ülejäänud tubades on vist töömehed vaid. Mingi hetk saabus neid siia terve hulk.
Maja taga asub raudteejaam ning ümbruskonnas tundub olevat vaid hunnik remonitöökodasid. Vaade aknast:
Samas on kõik vajalik olemas ja see ongi peamine.
No comments:
Post a Comment