Tarmo jutud

Laupäeval viisin ämma ja Iti väljasõidule mägedesse ja botaanikaaeda (Karmeni ema on väga lille-lembeline). Netist otsides soovitati minna vaadet nautima ühe restorani juurde, mis aga oli remondis või lihtsalt kinni pandud ja raudaed ümber ning suured rotveilerid kohe aia taga. Ei jätnud meeldivat muljet, otsisime natuke edasi rahulikumat kohta.

Mägedes käik oli ämmale uus kogemus, sest polnud ta nii kõrgel varem käinud. Ilm oleks võinud muidugi sel puhul pisut selgem olla.

Botaanikaaed aga oli lillede asemel keskendunud erinevatele puudel, nii et rohelust oli korralikult, aga loodetud värvikirevust mitte.

Aga puid oli palju ja võimsaid.

Jämedaid.

Aga ka sihvakaid.

Teekond oli omajagu pikk ja vahepeal pidi keha kinnitama, et jaks otsa ei saaks.

Pühapäeva hommikul kell pool 7 asusime Atsiga Cordoba poole teele, et minna vaatama kohalikku trial'i võistlust. Stardis oli ka Eesti kutt Jaak Burk, keda me ergutama läksime. Tee oli pikk (200+ km põhja poole), pime ja vihmane. Juba üsna Malaga lähedal sõitis kõrvalteelt meie ette auto, mille kärus 2 trial ratast, mõtlesime siis, et kas lähevad õige samale võistlusel. Läksidki ja nende sabas me Peñarroya-Pueblonuevo nimelisse linnakesse jõudsime, kuid linnas õnnestus meil ikka nad silmist kaotada ja kuna võistluse täpset asukohta me ka ei teadnud, siis olime natuke hädas. Siis aga märkasime pensukas ühte järgmist autot tsiklitega kärus ja ootasime kuni nad kütuse võetud said ning haakisime neile sappa. Nii nad meid võistluspaika viisid.

Vihma valas korralikult ja Burk arvas, et sama hästi oleks võinud võistluse siis Tartus teha. Korralikult läbimärjaks me seal vaadates ka saime, aga mõne tunni pärast jäi vihm üle, panime kuivad riided selga, sõime kõhud täis ja tuju läks lõbusamaks.

Natuke tegime ise ka rendiauto-trial'it, st ukerdasime kivisel maastikul katselt katsele ja katsusime seejuures auto terveks jätta, see ka õnnestus, vaid pisut poriseks sai, mille aga tagasitee vihm puhtaks uhtus.

Võistleja kollases ongi Eesti mees, esimese katse alguses ja meel rõõmus.

Ja siin ta juba katse lõpus.

Tükk esimesest katsest, mis paistis olevat üks lihtsamaid.

Veel natuke akrobaatikat viimaselt katselt (Burk koos treener/juhendaja Roberto'ga, ka kollases)

Ats mäe-kuningas.

Paps, sina piilud või?! Vist ikka teisik.

Järgmine võistlus on 13. novembril, kus Burk peaks jälle stardis olema. Samuti peaks esialgse info kohaselt seal olema ka maailma tipud, eesotsas Toni Bou, Adam Raga jt. Kui see info õigeks osutub, siis peab selle ligi 300 km minireisi kindlasti ette võtma.