karmenikas: Kolm päeva autoga

Tegelikult algaski kõik sellest, et Tarmo sai teada, et J. Burk võistleb kohalikel triali võistlustel. Seega rentis ta auto. Järelikult oli tarvis ruttu leida autole ka muid marsruute. Kuna auto oli väike ja meid palju, siis mõtlesin, et iga päev saab üks laps reisida. Laupäeval oli siis Iti ja ema kord. Seega mina jäin Mai ja Atsiga koju. No kohe kuidagi ei saanud ju jätta tegemata midagi põnevat. Tobe oleks ju õhtul öelda, et me passisime terve päeva kodu ümbruses. Seega läksime me Malaga metrood katsetama. Sõitsime metrooga ühte kaugemasse peatusesse ja hakkasime sealt jala koju tulema.
Ats ilma Itita on ikka vähemalt 2x asjalikum ja tegusam. Muidu tahavad ikka vägisi tema sõrmekesed Iti peput näpistama minna vms tegema. Aga meil oli vägev jalutuskäik. Käisime muuhulgas ka Picasso pargis (Picasso muuseas sündis Malagas ja elas koguni 10 esimest eluaastat siin) ja nägime ka hiigelpuid ja õitemerd. Ei hakanud õisi mobiilifotokaga taga ajamagi. Eks teine kord viin ema ka nende taustale.

Pühapäeval oli aga naistekas, kuna mehed läksid võistlusi vaatama. Ja ei saa mainimata jätta, et nad olid selle mineku pärast nii ärevuses, et ei suutnud kumbki uinuda ja Tarmo oli ka öösel üsna unetu. Ma ei tea, mis saab veel siis, kui nad lähevad (ilmselt lähevad, kui ässad ikka võistlevad) 3 nädala pärast uut võistlust vaatama, kus on vist kohal isegi maailma kõige kõvem tegija Antoni Bou Mena ehk lihtsalt Toni Bou. Eks seda ole siis kuulda.

Igatahes meil, naistel oli jube laisk pühapäev. Nii juhtub kui mehed majast ära on. Tegelikult oli väga mõnus vahelduseks veidi logeleda. Kuid kuidagi pidi endast võitu saama ja nii me otsustasime taas metroo kasuks. Nüüd ma olin sellel ala juba tegija ja mul oli isegi metroopilet olemas. Ema muudkui imestas, kuidas Karmen keset tänavat leidis lifti ja juba olimegi metroojaamas. Ilma muttideta. Sõitsime siis teise liini lõpppeatusesse ja läksime maailma avastama. Leidsime väga vinge mänguka, kuhu kindlasti ihaldab ka Ats minna. Ta lihtsalt ei tea veel seda tahta. Aga mina tahaks küll kunagi sinna liugu laskma minna.

No ja siis jõudis kätte esmaspäev, mis oli Mai autosõidu päev. Ja loomulikult sain ka mina kaasa. Ning lõpuks sain taas kokku oma fotokaga. Ehk ei peakski enam edasi kirjutama, fotosid on nii palju.

Ronda ühelt vaateplatvormilt

Olgu. Sissejuhatuseks ütlen, et võtsime sihikule linna nimega Ronda. Tegu siis Hispaania ühe vanima linnaga, mida läbib El Tajo kanjon. Sõit ja linnaga tutvumine algasid koos vihmaga, kuid õnneks ilm selgines.

Mingi hetk nägi vaateplatvormilt enamjaolt vaid pilvi

Tegelikult peaks sealt olema näha terve hunnik mägesid

Sild ja sillalt ühele ning teisele poole vaated. Muuseas seal kuulsime esimest korda korraks eesti keelt.

Ronda vanalinnas on paju erilisi rõdusid

Vahemeäärsele linnale kohaselt valged majad. Linna uuemas osas.

Käsime kohas, kus oli sildil kirjas hanging gardens. Tarmo mõtiskles siis selle üle, et huvitav, keda seal poodi. Alles hiljem tekkis mul heureka, et tegu rippuvate aedadega. Midagi väga rippuvat küll pildile ei jäänud, aga siiski.

Seal aias oli ka saladuslik kaevandus. Vähemalt nimetused oli nii kirjas. Tegelikult oli see kellegi 236astmelise trepiga põgenemistee linnast alla kanjonisse.

Sellel sildil on kirjas Malaga ülikool. Huvitav, kas seal õpetatakse hotellindust või.

Rondas on ka üks vanimaid härjavõitlusareene, mis Tarmo selja taga

Rondast edasi läksime veel mägiseid teid avastama. Kokku sai täna küll üle 100km mägiteid läbitud. Tükk aega oli kõhus õõnes tunne sees, nagu oleks mere peal käinud.