Jälle Tenerifel

Seda blogi võiks hakata juba Tenerife blogiks pidama. Igatahes oleme juba kolmandat korda samas külas ja samas korteris ja ka näod on endiselt sama õnnelikud. Sel korral on lihtsalt kodust hõngu siin külas rohkem, kuna ka mu õe perekond on siin. Esimesel Tenerife päeval (lõunast jõudis lennuk), sättisime end sisse ja tegime tiiru tähtsaimatele kohtadele peale.

Selline kingitus meil peaväljakul

18. detsemberil sõitsime oma perega Loro parki. Kupritega koos ei õnnestunud meil väljasõidule minna, kuna Arvi ajas pidevalt näpuga järge, millal on hea tuul, et merele minna. Loro pargis on tekkinud juba väike traditsioon, et mu fotoka aku saab tühjaks ja juhtumisi on ka varuaku tühi. Seega pilte ma seal palju teha ei saanud. Mis jättis jällegi rohkem võimalust oma silmaga asju kaeda.

Ka seal olid jõulud täies hoos. Sel korral saime ka meduuse ja jõehobut jms näha, mis eelmisel korral olid meie jaoks peidus (ruume remonditi). 

19.detsembril pidime me minema ööks Teidele, kuid saime sõnumi, et kui te pole just Euroopa mägironijate ühenduses ja ei oma spetsiaalset varustust lume ja jää peal ronimiseks, siis Teidele ronima ei saa.

Lumine Teide põhja poolt vaadatuna (siis kui me Loro pargis käisime)

Lumevaba Teide Tejita rannast

Seega otsustasime, et me ikka ei hakka Teidele minema, kuna polnud ju ka teada, milline see olukord seal täpsemalt on.
Lõpuks veetsime mitu tundi hoopis vapralt tuulisel Tejita rannal, teisel pool meie punast mäge. Arvi käis seal lohetamas. Ära minnes oli ikka täitsa tuulest viidud tunne.

Tarmo hullas ka lainetes

Kuprite rõdul

Õhtul tähistasime Merle sünnipäeva juba ette, kuna järgmisel ehk õigel päeval oli neil plaan varahommikust hilisõhtuni väljasõidul olla.

20. detsember. Seadsime suuna mägede suunas, kuid varsti keerasime siiski ahvipargi poole. Ahvi aastal sündinud Mai igatses väga omasuguste keskele. Ta käis puuri juures puuri juurde ja tervitas sugulasi. Kuid ometigi olid laste jaoks suurimaks hitiks jällegi merisead, keda oli eelmiste kordadega veelgi rohkem ja seepärast oli ka alati näljaseid, keda kassast ostetud aedviljadega toita. Teised loomad (leemurid, ahvid ja iguaanid) toitu vastu võtta enam ei tahtnud, nad olid vist kurguni täis.

21. detsembril tegime hommikul kiire tiiru põhjapoolsemates (naaber)külades. Midagi väga erilist seal ei olnud, aga ilm oli ilus ja rannad kaljused, kuid päikesest soojad.

See oli päev, mil Tarmol oli broneering Teide majutuskohta. Kuna otseselt sel päeval talle samasuguse sisuga sõnumit ei tulnud ja huvi teada saada, mis olukord seal tegelikult on oli suur, siis otsustas Tarmo ikka mäkke minna. Pärast selgus muidugi, et ka meie oleksime sama võinud teha, kuigi ülevalt öeldi, et kui mäe peal kellegagi midagi juhtuks, tuleks maksta kinni transport mäelt alla viimiseks ning lisaks veel trahvi ka. Lund aga tee peal palju polnudki, pigem selline sulalumi ja üksikud jäised kohad, mis oleksid olnud matkasaapaga kergesti ületatavad. Kahjuks on aga kõik ülejäänud ööd seal juba broneeritud ja meil jääb sel korral tippu ronimata.

Tarmo 22. hommikul Teide tipus päikesetõusu imetlemasa, taustal Teide vari

22. detsember. Kuna Tarmo oli autoga mäel, siis meie olime enda rannas. Sel päeval oli tuul ja lohetajatel oli kui laulupidu

 ja samal ajal oli lastel rannas mudapidu

23. detsember. Viimane aeg jõulukaunistused hankida. Bambusest kuusk oli meil juba mitu päeva ehitamata kujul seinal. Vaja oli käbisid nii kuusele kui ka lauale kaunistusteks. Kuna meil oli viimast päeva veel auto kasutada, siis sõitsimegi mägedesse metsa. Lõpp-peatus oli 1,5km kõrgusel metsas.

Tee sinna ei olnud muidugi sugugi roosiline, kuna sinka-vonka tee ajab nii mõnelgi südame pahaks, aga käbid me saime. Kui me hakkasime autosse istuma, siis saabus sinna kohe ka järgmine auto koos käbinäljaste eestlastega.

24. detsember. Hommikut alustasime oma punase mäe vallutamisega.

Selline uus kiri on tekkinud randa, taustal punane mägi ehk montana Roja

Uhke Iti tipus

Uhke Ats tipus, ~180m merepinnast

Ja et kõigest sellest jõuda jõuludeni, siis järgnes mägironimisele piparkoogitegu.

Ja siis algas vähemalt minul vaaritamine ja koristamine, sest jõulupidu toimus sel korral meie korteris.

Väga raske on ikka jõulutunnet saada, kui väljas on 20+ kraadi sooja, aga püüdsime hoida kardinad ees ja pilgu käbidel ja küünaldel ;)

Paavlid kuuse all

Jõuluootusest ja loomaaiast

1. detsembril süüdati lõpuks kõik linna peale laiali laotatud jõulutuled. Igal aastal tehakse seda erineval ajal ja turismiinfopunktis olev tädi ajas tükk aega näpuga järge mööda erinevaid pabereid, kuni lõpuks leidis täpse aja üles. Lapsed lihtsalt olid juba ammu oodanud, et see lõpuks juhtuks.

 Eriti värviline on meie n-ö keskväljaks, kus hakkab selle disko peale jalg kohe tatsuma.

 Ja siis muidugi päkapikud.. Ats oli juba kodu olles mu peale väga pahane ja samas murelik, et mis ma küll mõtlesin, et ma tagasisõidupiletid alles 12. detsembriks ostsin, sest päkapikud hakkavad ju palju varem käima. Aga õnneks käivad nad siin ka. Küll mitte soki sisse, kuid buff ongi mahukam ;)

Käisime ka siis ära selles võimsas loomapargis seal saare põhjaosas. Loro park on selle nimeks.
Tuleb tunnistada, et vaatamist ja elamusi jätkus küll rohkem kui jaksu oli. 

Kõige rohkem aega veetsime erinevatel loomaetendustel

 Papagoisid näidati rahvale ajaviiteks, kui etendust oodati.

Esimesena käisime  delfiinide trikke kaemas.
Kõigil nendel etendustel on ka oluline rõhk rahva harimisel. Üldse tundus kogu Loro pargi kontseptsioon üsna sümpaatne olevat. Neil ka oma päikesepaneelide võrgustik saare lõunaosas, millega kaetakse kogu pargi elektrivajadus.

 Mõõkvaalad on ikka pirakad küll. Nende põhiline trikk oli see, et and pritsisid publiku märjaks. Ats ja Tarmo, kes läksid nimelt 4. ritta, et märjaks saada jäid kokkuvõttes üsna kuivaks. Märjaks said hoopis need, kes palju kaugemal basseinidest olid. Aga vähemalt nägid nad lähedalt, kui suured loomad nad ikka on.

Muidugi juhtus minuga seal klassikaline lugu, et fotoka aku sai tühjaks ja ka varuaku tegi mulle tünga. Edasised pildid on Tarmo mobiiliga. Mõnes mõttes vedas, muidu olekski jäänud neid sorteerima.

 Emale jäid südamesse pingviinid. Nagu muinasjutt ütles ta. Ümber selle suure ala oli aeglane eskalaator, kus said peal seista ja suu ammuli ümber selle ala sõita. Seal sadas paarist august ka kunstlund. Kõik oli muidugi klaasi taga. Lapsed lõpu poole istusid eskalaatoril ning said silmade kõrgusel imetleda ujuvaid pingviine.

 Ja siis oli muidugi veel tuhandeid linde ja muid loomi, kellest lõpuks juba kõik üsna passiivselt möödusid, sest tõesti oli elamusi ja kõike nii palju.

 Akvaariumimajas, kus olid ka haid ja raid jms, keda sai tunnelis imetleda ning peaaegu kõhu alt kõditada, pakkus kõige rohkem huvi ikkagi üks inimene, kes parasjagu hambaharjaga akvaariumi puhastas.

 Kuna me juba nii kaugele sõitsime, siis vaatasime ka muid vaatamisväärsusi, mis seal kandis olid.
Sellele pildil siis looduslikud basseinid, kuhu tõusu ajal vesi sisse tuleb.

 Siis käisime hispaania ja võib-olla ka maailma vanima puu juures. Tegu draakonipuuga, mille vanuseks pakutakse 650 - 3000 aastat. Siit kõrgelt tundub ta üsna pisike olevat, aga alt pildistades oli raske kõike pildile saada. Meil valatakse vanad puud betooni täis, aga see oli küll täitsa tühi ja üsna hõre.






Samas pargis olid ka koopad, kus oli ka üks muumia. Ilmselt kunagine elanik. Üldse olid need tundvalt suuremad, kui oleks arvata osanud. Seal sai ikka täitsa palju ringi kõndida.

Ning lisaks olid seal kanapuud. Päris mitme puu otsas oli mõni kana. Erinevaid parte paterdas seal ka ringi, kes lastele palju rõõmu pakkusid.

Meie reisipäev kestis üle 10h ja ikka uskumatu, kui hästi lapsed vastu pidasid. Ma olin küll järgmisel päeval ka veel väsinud.

Tarmo Teide'l

Nüüd on meil reisi lõpuni 7-kohaline auto. Alguse sai see sellest, et mul õnnestus osta majutus (Altaviste Refuge), mis jääb el Teide tipu teele. Nimelt viib el Teide tippu matkarada, mis on 9km pikk (viib u 2400m pealt 3718m peale) ning kus u 7ndal kilomeetril ja 3260 meetri kõrgusel meerepinnast on püsti pandud majake, kus saab öö veeta. Selle majutuse mõte on, et õhtul lähed sinna kohale ning hommikul kell 5 hakkad tipu poole marssima, et 7ks tippu jõuda päiksetõusu vaatama. Kui mul sinna mineku mõte tekkis, siis selgus, et esimene vaba koht on meie reisi eelviimasel päeval, mis ei tundunud kuigi mõistlik plaan. Kuid peast ma seda mõtet päris ei visanud ja kontrollisin aeg-ajalt, ega keegi oma broneeringut edasi pole lükanud. Ja oh imet, ühel hetkel ma endale vaba koha saingi.
Kuna matkaraja algusse saamiseks bussi kasutamine ei tundunud kuigi ahvatlev, siis uurisingi auto hindu ja silma jäi soodsa hinnaga 7-kohaline Citroen, 10 päeva 150 eur. See annab ka võimaluse kogu kambaga saare põhjapoolt vaatama minna, kuhu me siiani kordagi jõudnud pole. Lisaks lahendab rendiauto ka reisi lõppedes lennujaama saamise küsimuse.

Niisiis parkisin auto matkaraja algusse, võtsin seljakoti söögi-joogi ja peaaegu kõikide oma riietega (vaid paar alukaid ja t-särk jäi koju) kaasa, sest tipus pidi -1 kraadi olema, ja hakkasin astuma.

Esimene osa oli lihtne jalutamine mööda siledat teed natuke ülesmäge.

Ja vahepeal natuke ka sinka-vonka.

Viimane 2 km läks kitsaks kiviseks rajaks, mis järsust mäest üles saamiseks vonkles terve nõlva vältel paremale-vasakule, nagu üks lõputu serpentiin. Selle osa 2km läbimiseks kulus ligi 2 tundi.

Jupp serpentiinist.

Vahepeal tuli kuu välja ja seljataga loojuv päike tekitas vulkaani varju.

Kui enamus teest oli tuulevaikne, siis lõpp oli juba ka jahedam ja tuulisem ning kui kuuvalgel kohale jõudsin oli väga mõnus natuke soojemasse pääseda. Kuigi ega see maja ka teab mis saun polnud, nt magada tuli Karmenilt laenatud raseda retuusidega, sest tekk oli õhuke ja ruum jahe. Üldse oli see koht üsna spartalik, erilisi mugavusi polnud, köögis sai sooja süüa teha, olemas oli wc ja magamiseks oli mitu naridega tuba. Meie toas nt oli u 10 nari. Terve maja oli üsna jahe ja seetõttu ei suutnud ka kuidagi kaasa võetud õlut nautida, sest külm oli kergelt naha vahel. Pärast endomondo väitel 1700 kcal kulutamist tuli uni juba kell 8 ja üsna kohe, kuid kell 1 ärkasin üles kerge peavaluga ja enam magama ei suutnud jääda, peavalu läks vaid järjest suuremaks. Olles paar tundi voodis nihelenud, mõtlesin, et ju see hapniku puudusest peab olema ja proovisin suu kaudu hingata. Tulemuseks oli küll kuivanud suu, kuid sain pisut veel magada ja peavalu oli ärgates kadunud. Oh seda rõõmu, sest see valu oli vahepeal nii suureks läinud, et käis ka mõte läbi, et peab hommikul kohe otse alla hakkama minema.
Pool 5 üles, kõht täis, pealamp otsaette ja hakkas pihta matka teine pool. See oli küll vaid 2km, kuid enamus kulges samas stiilis nagu eelmine päev lõpetatud sai, ikka sinka-vonka mäest üles. Kulus 1,5 tundi ja kõvasti higi ning tipus ma olingi. Saabusin sinna teisena ja juba arvasin, et eriti mõnus ja rahulik, kuid järgmise poole tunni jooksul jõudsin sinna veel oma 30 matkaselli. Olid miinus kraadid ja kohati ka kividel jääd ning üles ronimise soe jahtus kontide vahel kiiresti. Õnneks oli peaaegu täiest tuulevaikne. Eelmise õhtu matka lõpu jaheduse ajel majutuskohast ostetud kindad kulusid seal marjaks ära ja näpud suutsid ikka ka mõned pildid teha.

Enne päiksetõusu ka plõks kuust. Täiesti töötlemata ja tavalise
objektiiviga tehtud, lihtsalt asjad on pildil nii nagu oleks pilti väänatud.

Tuleb! Tumedam laik päikse all ja vasakul peaks olema Gran Canaria.

Aga palju rohkem elevust pakkus hoopis vulkaani varju tekkimine.
Kohalikud nimetasid seda "Teide müts".

Veel kord "müts". All vasakul ei ole mitte lihtsalt udu, vaid
väävlilõhnaline soe aur, mida mäe otsas mitmest august väljus.
Üks selline auk soojendas ootamatult ka mu varbaid.

Mina ja "müts"

Ja kui päike välja tuli, siis sulasid varbad ka varsti üles ja peagi võis jope seljast ära võtta.
Alla tulin gondliga, sama serpentiinide jada ei oleks jaksanud läbi teha, jalg oli ikka täitsa pehme.
Veel paar mõtet, mis teel olles peast läbi käisid:
- Huvitav, et tõusudel sagenes pulss ikka korralikult, aga hingamine mitte väga. Kas organismile on selline hõre õhk uus kogemus ja ei saa sellega veel hästi hakkama?
- Kuidas Karmen ja Marju 3 aastat tagasi peaaegu sama matka 4 tunniga läbi jõudsid teha? Ega nad tegelikult ju väga ei jõudnudki, aga neil ei olnud suurt valikut ;) (võite meenutada siin)

Mull ja pull

Viimasel ajal on kätepesu laste seas popiks muutunud. Nimelt on nad avastanud, et nii saab ägedaid mulle teha. 

Viimasel ajal oleme palju ka õues mullitanud. Minu jaoks on ikka uskumatu, et nii pikalt on üsna tulevaikne olnud. Tegelikult täna pärastlõunal tuul tõusis. Kohe olid ookeanil lohed püsti ning rannavalvel käed tööd täis. Tundus, et täna olid seal harjutamas eelkõige algajad lohetajad ning rannavalve käis skuutriga ühe juurest teise juurde ning tõi ka päris mitu lohetajat kaldale, kes ookeanilt enam ise kuivale maale ei pääsenud.

Hurraa!! Tarmol algas täna puhkus. Lapsed ootavad siin alkoholivaba šampuse pauku. Mai ei osanud väga midagi oodata, järgis lihtsalt Atsi ja Itit. Aga kui pauk käis, siis oli tükk aega segaduses, mis juhtus.

Kui eelmisel korral sai siia pilt hommikusest päikese tulemisest, siis sel korral saate nautida loojangut.

Head und!

Vaikuses

Ilmad on jäänud väga vaikseks. Siinse koha kohta isegi liiga vaikseks. Harjumatu on mere ääres kõndida, kui on kuulda küll lainemüha, kuid tuult pole kusagil. Samasugune vaikus on ka meie tegemistes. Ikka kohalik rand, mängukad jms. Aga eks tuleb hoogu koguda uuteks seiklusteks.
Aga mis me siin siis ikka teinud oleme.

Eelmisel pühapäeval oli meestepäev ja selle päeva puhul  sai Tarmo aardejahti mängida ning avastada El Medanot veidi laiemalt. Sedelid laotasin mööda linna laiali juba eelmisel õhtul ning muidugi oli varahommikul mõni hoolas koristaja suutnud mõne üles leida. Aga olin sellega vaikselt juba arvestanud ning lasin Tarmol telefoni kaasa võtta. Nii sai esimene hommikjooks tal viimaks tehtud.
Nende koristajatega on siin jah nii, et mul on hea meel nende hoolsuse pärast, kuid inimesed on sellega nii ära harjunud, et võtavad neid liiga iseenesestmõistetavalt. Näiteks akna peal suitsetajad viskavad rahuliku südamega oma konid tänavale, teades et homme on plats puhas. Hirmus tahtmine on need sinna aknalauale tagasi tõsta.





Vahelduseks kolmele kõige lähemale mänguväljakule leidsin ühe ka veidi eemalt rannast, mida kolm aastat tagasi veel seal polnud. Seal on mõnus liivane pind ja liivamängudeks spetsiaalne laud erinevate sõeladega. Ka endal on seal mõnusam liiva peal istuda ja päikest nautida. Need kummipõhjaga mängukad näevad üsna määrdunud ja nukrad juba välja, vähemalt ei kutsu lesima.

Meestepäevaks sai Ats endale ujumisprillid ja veepõrkepalli. Ujumisprillidega on Atsist ikka päris kõva ujuja saanud. Tegelikult on ta vee osas ikka täitsa tubli. Ta on alati esimene, kes vees on. Teised pole jõudnud selle ajaga veel õiget riietustki selga saada. Hüppab lainetes, uurib merepõhja jne. Ta võib seal veeta ikka uskumatult kaua aega. Eriti kui keegi vahest seltsi ka läheb. Aga veepõrkepall on ka täitsa mõnus mänguasi. Pall ise on selline riidest ja pehme ning tennisepallist väiksem. Põhja ei vaju ning visates tõesti põrkub veepinnal. Kui vaid keegi jaksaks nii kaua mängida, kui sel mehel
rammu on.

Üks päev sai väike härra issi abiga ka mõnusalt oma väikese kõhusurfilauaga laineid püüda. Suuri surfilaineid viimasel ajal väga pole antud. Tänu tuulevaikusele on ka muudel tuulesurfaritel üsna rahutud päevad ranna ääres. Hirmsasti tahaks ju vette.







Eks siis tuleb leida muid lõbustusi. Nimelt näiteks eile oli neil rannas liiva sisse kaevatud üks suur kummipall, mis andis mõnusa võimaluse kõrgustesse tõusmiseks, et seal näiteks saltoga liivale maanduda. Samas oli see trenn ka pealtvaatajatele silmarõõmuks. Tegin kiirelt paar pilti ja nüüd selgus, et mul midagi väga head ei õnnestunudki kaamerasse saada.






Ja eile tuli esimest korda vihma. Nii mõnus õhk oli kohe. Oi, kuis oleks seda siin vaja. Peseks tolmu maha ning värskendaks pinnast.

Viimasel ajal olen saanud hommikuti jalutamas käia. Täna oli jälle Gran Canaria näha. Pildil seal vasakul. Iga päev seda näha pole, vaid jääb pilvede varju.

Uute seiklusteni!

Autoga teistel päevadel

Teidel ja teistest kohtades saimegi käia tänu sellele, et meie seltsis oli kuni tänase päevane punane välk ehk teisisõnu Seat Ibiza. Kui esimesel päeval jäime meie Maiga koju, siis teisel ja kolmandal päeval jäi omal soovil mu ema koos Maiga koju (Mailt me sooviavaldust ei kuulnud, seega otsustasime ta jätta rahulikult koju, kus ta saab mõnusalt päevaund teha, rannas ja mängukal käia).
Teisel päeval käisime saare põhjaosas. Peamiselt pealinnas Santa Cruzis.
Seal nautisid lapsed muhulgas üüratult suurt purskkaevu moodi asjandust, mis hetkel ei pursanud ja mida täideti parajasti uue veega. Lapsi see ei seganud ja jahedapoolne põlvini vesi pakkus meeletult tegevust ja rõõmu.

Siit saab veidigi aimu, kui suur see tiigike keset linna tegelikult on

Märjad riided ei tekitanud sugugi kurbust

Lisaks käisime ka kuldse liivaga rannas, mis jäi eelmisest linnast veidi veel põhja poole. See liiv on väidetavalt kõik Sahara kõrbest kohale toodud. Muidu ju 99% randadest Tenerifel musta või veel mustema vulkaanilise liivaga.

Playa de las Teresitas

Sama rand ka eelmise pildi mõttes kõige parempoolsema kaljunuki pealt tehtuna.

 Atsi jaoks oli vesi kohe palju läbipaistvam, sest taust oli heledam. Minu arvates oli seal vesi ja õhk märksa külmem kui meie kodurannas. Lained oli ka tänu lainemurdjale hulga vähem. Pildilt on jäänud välja tankrid ja puurtornid/laevad, mis tegelikult olid rannale üsna lähedal.

Järgmisel päeval võtsime sihi kaamlifarmi. Ja juhtus nii, et läksime siis ühele kaamlisõidule ka. Ats oli selles osas üsna umbusklik ja ei tahtnud esialgu sugugi "jah" sõna öelda, aga kuidagi õnnestus ta nõusse saada. Kui ta juba selga istus, siis oli ta ilgelt tegija. Seevastu Iti muutus peal olles murelikuks, kuna kaamlid olid üksteise sabas üsna lühikese nööri otsas ja nii võis juhtuda, et tagumise kaamli pea maandus sinu õlale või puhus ta sulle ninast lihtsalt kõvasti õhku kuklasse.

Me olime ka Tarmoga samasuguste toolide seljas

20 minutit sõitu raputas ikka korralikult läbi

Sain musi ka teha ja vahest tegi tema mulle ka. Veidigi rõõmu nende ellu.

Lisaks kaamlitele olid seal farmis veel eesel, kanad hobune, siga, lambad, kitsed, papagoid, kilpkonn ja vb jäi veel keegi märkamata.

Kui laps ei taha hambaarstile minna, siis näidake neid hambaid ;)

Sealt sai osta orgaanilisi koduaia-banaane

ja pärast sai banaanikoored loomadele sööta

Ostsime siis lõpuks ikka vähemalt ühe pildi, kus mõlemad lapsed ja kaamel kenasti näoga peal

Seejärel sõitsime kuurortlinna. Oli vaja meeletuletust, et El Medano on ikka super koht. Nii palju rahvast (ka rand ülerahvastatud), toidupoes hinnad palju kallimad (väga oluline meie õgarditest perele), igal sammul erinevate kaupade ja teenuste pakkujad. Ühesõnaga paras hullumaja.
Otsustasime sealt käbi vehkat teha.

Nii jätkuski laste rõõmupäev. Järgmisena said nad kart-autodega sõita. Oi neid naerusuid.
Ats sõitis poni-kardiga :) ja Iti sõitis kaheses kardis koos Tarmoga. Keeras rooli väga püüdlikult ja oli väga uhke oma sõiduoskuse üle.

Ning lõpetuseks ostsime Mercadonast (meie lemmik toidpood) 3kg mandariine ja läksime randa, mis asub kohe teisel pool meie Roja mäge. Vesi tundus sile, aga vahest tekkisid kohe kalda lähedal meeletult suured lained. Mõni ka suurtel meestel üle pea.

Rand oli pooleldi nudiste täis. Mõnus rahulik olemine mäe varjus.

Vasakul paistab meie montana Roja.

Tarmo nautis aga samal ajal snorgeldamisrõõme. Nägi erinevaid värvilisi kalasid, 50cm läbimõõduga merisiili (koos okastega) ja muid vahvaid olevusi.