karmenikas: Jälle Tenerifel

Seda blogi võiks hakata juba Tenerife blogiks pidama. Igatahes oleme juba kolmandat korda samas külas ja samas korteris ja ka näod on endiselt sama õnnelikud. Sel korral on lihtsalt kodust hõngu siin külas rohkem, kuna ka mu õe perekond on siin. Esimesel Tenerife päeval (lõunast jõudis lennuk), sättisime end sisse ja tegime tiiru tähtsaimatele kohtadele peale.

Selline kingitus meil peaväljakul

18. detsemberil sõitsime oma perega Loro parki. Kupritega koos ei õnnestunud meil väljasõidule minna, kuna Arvi ajas pidevalt näpuga järge, millal on hea tuul, et merele minna. Loro pargis on tekkinud juba väike traditsioon, et mu fotoka aku saab tühjaks ja juhtumisi on ka varuaku tühi. Seega pilte ma seal palju teha ei saanud. Mis jättis jällegi rohkem võimalust oma silmaga asju kaeda.

Ka seal olid jõulud täies hoos. Sel korral saime ka meduuse ja jõehobut jms näha, mis eelmisel korral olid meie jaoks peidus (ruume remonditi).

19.detsembril pidime me minema ööks Teidele, kuid saime sõnumi, et kui te pole just Euroopa mägironijate ühenduses ja ei oma spetsiaalset varustust lume ja jää peal ronimiseks, siis Teidele ronima ei saa.

Lumine Teide põhja poolt vaadatuna (siis kui me Loro pargis käisime)

Lumevaba Teide Tejita rannast

Seega otsustasime, et me ikka ei hakka Teidele minema, kuna polnud ju ka teada, milline see olukord seal täpsemalt on.
Lõpuks veetsime mitu tundi hoopis vapralt tuulisel Tejita rannal, teisel pool meie punast mäge. Arvi käis seal lohetamas. Ära minnes oli ikka täitsa tuulest viidud tunne.

Tarmo hullas ka lainetes

Kuprite rõdul

Õhtul tähistasime Merle sünnipäeva juba ette, kuna järgmisel ehk õigel päeval oli neil plaan varahommikust hilisõhtuni väljasõidul olla.

20. detsember. Seadsime suuna mägede suunas, kuid varsti keerasime siiski ahvipargi poole. Ahvi aastal sündinud Mai igatses väga omasuguste keskele. Ta käis puuri juures puuri juurde ja tervitas sugulasi. Kuid ometigi olid laste jaoks suurimaks hitiks jällegi merisead, keda oli eelmiste kordadega veelgi rohkem ja seepärast oli ka alati näljaseid, keda kassast ostetud aedviljadega toita. Teised loomad (leemurid, ahvid ja iguaanid) toitu vastu võtta enam ei tahtnud, nad olid vist kurguni täis.

21. detsembril tegime hommikul kiire tiiru põhjapoolsemates (naaber)külades. Midagi väga erilist seal ei olnud, aga ilm oli ilus ja rannad kaljused, kuid päikesest soojad.

See oli päev, mil Tarmol oli broneering Teide majutuskohta. Kuna otseselt sel päeval talle samasuguse sisuga sõnumit ei tulnud ja huvi teada saada, mis olukord seal tegelikult on oli suur, siis otsustas Tarmo ikka mäkke minna. Pärast selgus muidugi, et ka meie oleksime sama võinud teha, kuigi ülevalt öeldi, et kui mäe peal kellegagi midagi juhtuks, tuleks maksta kinni transport mäelt alla viimiseks ning lisaks veel trahvi ka. Lund aga tee peal palju polnudki, pigem selline sulalumi ja üksikud jäised kohad, mis oleksid olnud matkasaapaga kergesti ületatavad. Kahjuks on aga kõik ülejäänud ööd seal juba broneeritud ja meil jääb sel korral tippu ronimata.


Tarmo 22. hommikul Teide tipus päikesetõusu imetlemasa, taustal Teide vari

22. detsember. Kuna Tarmo oli autoga mäel, siis meie olime enda rannas. Sel päeval oli tuul ja lohetajatel oli kui laulupidu

ja samal ajal oli lastel rannas mudapidu

23. detsember. Viimane aeg jõulukaunistused hankida. Bambusest kuusk oli meil juba mitu päeva ehitamata kujul seinal. Vaja oli käbisid nii kuusele kui ka lauale kaunistusteks. Kuna meil oli viimast päeva veel auto kasutada, siis sõitsimegi mägedesse metsa. Lõpp-peatus oli 1,5km kõrgusel metsas.

Tee sinna ei olnud muidugi sugugi roosiline, kuna sinka-vonka tee ajab nii mõnelgi südame pahaks, aga käbid me saime. Kui me hakkasime autosse istuma, siis saabus sinna kohe ka järgmine auto koos käbinäljaste eestlastega.

24. detsember. Hommikut alustasime oma punase mäe vallutamisega.