Jõuluootusest ja loomaaiast

1. detsembril süüdati lõpuks kõik linna peale laiali laotatud jõulutuled. Igal aastal tehakse seda erineval ajal ja turismiinfopunktis olev tädi ajas tükk aega näpuga järge mööda erinevaid pabereid, kuni lõpuks leidis täpse aja üles. Lapsed lihtsalt olid juba ammu oodanud, et see lõpuks juhtuks.

 Eriti värviline on meie n-ö keskväljaks, kus hakkab selle disko peale jalg kohe tatsuma.

 Ja siis muidugi päkapikud.. Ats oli juba kodu olles mu peale väga pahane ja samas murelik, et mis ma küll mõtlesin, et ma tagasisõidupiletid alles 12. detsembriks ostsin, sest päkapikud hakkavad ju palju varem käima. Aga õnneks käivad nad siin ka. Küll mitte soki sisse, kuid buff ongi mahukam ;)

Käisime ka siis ära selles võimsas loomapargis seal saare põhjaosas. Loro park on selle nimeks.
Tuleb tunnistada, et vaatamist ja elamusi jätkus küll rohkem kui jaksu oli. 

Kõige rohkem aega veetsime erinevatel loomaetendustel

 Papagoisid näidati rahvale ajaviiteks, kui etendust oodati.

Esimesena käisime  delfiinide trikke kaemas.
Kõigil nendel etendustel on ka oluline rõhk rahva harimisel. Üldse tundus kogu Loro pargi kontseptsioon üsna sümpaatne olevat. Neil ka oma päikesepaneelide võrgustik saare lõunaosas, millega kaetakse kogu pargi elektrivajadus.

 Mõõkvaalad on ikka pirakad küll. Nende põhiline trikk oli see, et and pritsisid publiku märjaks. Ats ja Tarmo, kes läksid nimelt 4. ritta, et märjaks saada jäid kokkuvõttes üsna kuivaks. Märjaks said hoopis need, kes palju kaugemal basseinidest olid. Aga vähemalt nägid nad lähedalt, kui suured loomad nad ikka on.

Muidugi juhtus minuga seal klassikaline lugu, et fotoka aku sai tühjaks ja ka varuaku tegi mulle tünga. Edasised pildid on Tarmo mobiiliga. Mõnes mõttes vedas, muidu olekski jäänud neid sorteerima.

 Emale jäid südamesse pingviinid. Nagu muinasjutt ütles ta. Ümber selle suure ala oli aeglane eskalaator, kus said peal seista ja suu ammuli ümber selle ala sõita. Seal sadas paarist august ka kunstlund. Kõik oli muidugi klaasi taga. Lapsed lõpu poole istusid eskalaatoril ning said silmade kõrgusel imetleda ujuvaid pingviine.

 Ja siis oli muidugi veel tuhandeid linde ja muid loomi, kellest lõpuks juba kõik üsna passiivselt möödusid, sest tõesti oli elamusi ja kõike nii palju.

 Akvaariumimajas, kus olid ka haid ja raid jms, keda sai tunnelis imetleda ning peaaegu kõhu alt kõditada, pakkus kõige rohkem huvi ikkagi üks inimene, kes parasjagu hambaharjaga akvaariumi puhastas.

 Kuna me juba nii kaugele sõitsime, siis vaatasime ka muid vaatamisväärsusi, mis seal kandis olid.
Sellele pildil siis looduslikud basseinid, kuhu tõusu ajal vesi sisse tuleb.

 Siis käisime hispaania ja võib-olla ka maailma vanima puu juures. Tegu draakonipuuga, mille vanuseks pakutakse 650 - 3000 aastat. Siit kõrgelt tundub ta üsna pisike olevat, aga alt pildistades oli raske kõike pildile saada. Meil valatakse vanad puud betooni täis, aga see oli küll täitsa tühi ja üsna hõre.






Samas pargis olid ka koopad, kus oli ka üks muumia. Ilmselt kunagine elanik. Üldse olid need tundvalt suuremad, kui oleks arvata osanud. Seal sai ikka täitsa palju ringi kõndida.

Ning lisaks olid seal kanapuud. Päris mitme puu otsas oli mõni kana. Erinevaid parte paterdas seal ka ringi, kes lastele palju rõõmu pakkusid.

Meie reisipäev kestis üle 10h ja ikka uskumatu, kui hästi lapsed vastu pidasid. Ma olin küll järgmisel päeval ka veel väsinud.