Tarmo Teide'l

Nüüd on meil reisi lõpuni 7-kohaline auto. Alguse sai see sellest, et mul õnnestus osta majutus (Altaviste Refuge), mis jääb el Teide tipu teele. Nimelt viib el Teide tippu matkarada, mis on 9km pikk (viib u 2400m pealt 3718m peale) ning kus u 7ndal kilomeetril ja 3260 meetri kõrgusel meerepinnast on püsti pandud majake, kus saab öö veeta. Selle majutuse mõte on, et õhtul lähed sinna kohale ning hommikul kell 5 hakkad tipu poole marssima, et 7ks tippu jõuda päiksetõusu vaatama. Kui mul sinna mineku mõte tekkis, siis selgus, et esimene vaba koht on meie reisi eelviimasel päeval, mis ei tundunud kuigi mõistlik plaan. Kuid peast ma seda mõtet päris ei visanud ja kontrollisin aeg-ajalt, ega keegi oma broneeringut edasi pole lükanud. Ja oh imet, ühel hetkel ma endale vaba koha saingi.
Kuna matkaraja algusse saamiseks bussi kasutamine ei tundunud kuigi ahvatlev, siis uurisingi auto hindu ja silma jäi soodsa hinnaga 7-kohaline Citroen, 10 päeva 150 eur. See annab ka võimaluse kogu kambaga saare põhjapoolt vaatama minna, kuhu me siiani kordagi jõudnud pole. Lisaks lahendab rendiauto ka reisi lõppedes lennujaama saamise küsimuse.

Niisiis parkisin auto matkaraja algusse, võtsin seljakoti söögi-joogi ja peaaegu kõikide oma riietega (vaid paar alukaid ja t-särk jäi koju) kaasa, sest tipus pidi -1 kraadi olema, ja hakkasin astuma.

Esimene osa oli lihtne jalutamine mööda siledat teed natuke ülesmäge.

Ja vahepeal natuke ka sinka-vonka.

Viimane 2 km läks kitsaks kiviseks rajaks, mis järsust mäest üles saamiseks vonkles terve nõlva vältel paremale-vasakule, nagu üks lõputu serpentiin. Selle osa 2km läbimiseks kulus ligi 2 tundi.

Jupp serpentiinist.

Vahepeal tuli kuu välja ja seljataga loojuv päike tekitas vulkaani varju.

Kui enamus teest oli tuulevaikne, siis lõpp oli juba ka jahedam ja tuulisem ning kui kuuvalgel kohale jõudsin oli väga mõnus natuke soojemasse pääseda. Kuigi ega see maja ka teab mis saun polnud, nt magada tuli Karmenilt laenatud raseda retuusidega, sest tekk oli õhuke ja ruum jahe. Üldse oli see koht üsna spartalik, erilisi mugavusi polnud, köögis sai sooja süüa teha, olemas oli wc ja magamiseks oli mitu naridega tuba. Meie toas nt oli u 10 nari. Terve maja oli üsna jahe ja seetõttu ei suutnud ka kuidagi kaasa võetud õlut nautida, sest külm oli kergelt naha vahel. Pärast endomondo väitel 1700 kcal kulutamist tuli uni juba kell 8 ja üsna kohe, kuid kell 1 ärkasin üles kerge peavaluga ja enam magama ei suutnud jääda, peavalu läks vaid järjest suuremaks. Olles paar tundi voodis nihelenud, mõtlesin, et ju see hapniku puudusest peab olema ja proovisin suu kaudu hingata. Tulemuseks oli küll kuivanud suu, kuid sain pisut veel magada ja peavalu oli ärgates kadunud. Oh seda rõõmu, sest see valu oli vahepeal nii suureks läinud, et käis ka mõte läbi, et peab hommikul kohe otse alla hakkama minema.
Pool 5 üles, kõht täis, pealamp otsaette ja hakkas pihta matka teine pool. See oli küll vaid 2km, kuid enamus kulges samas stiilis nagu eelmine päev lõpetatud sai, ikka sinka-vonka mäest üles. Kulus 1,5 tundi ja kõvasti higi ning tipus ma olingi. Saabusin sinna teisena ja juba arvasin, et eriti mõnus ja rahulik, kuid järgmise poole tunni jooksul jõudsin sinna veel oma 30 matkaselli. Olid miinus kraadid ja kohati ka kividel jääd ning üles ronimise soe jahtus kontide vahel kiiresti. Õnneks oli peaaegu täiest tuulevaikne. Eelmise õhtu matka lõpu jaheduse ajel majutuskohast ostetud kindad kulusid seal marjaks ära ja näpud suutsid ikka ka mõned pildid teha.

Enne päiksetõusu ka plõks kuust. Täiesti töötlemata ja tavalise
objektiiviga tehtud, lihtsalt asjad on pildil nii nagu oleks pilti väänatud.

Tuleb! Tumedam laik päikse all ja vasakul peaks olema Gran Canaria.

Aga palju rohkem elevust pakkus hoopis vulkaani varju tekkimine.
Kohalikud nimetasid seda "Teide müts".

Veel kord "müts". All vasakul ei ole mitte lihtsalt udu, vaid
väävlilõhnaline soe aur, mida mäe otsas mitmest august väljus.
Üks selline auk soojendas ootamatult ka mu varbaid.

Mina ja "müts"

Ja kui päike välja tuli, siis sulasid varbad ka varsti üles ja peagi võis jope seljast ära võtta.
Alla tulin gondliga, sama serpentiinide jada ei oleks jaksanud läbi teha, jalg oli ikka täitsa pehme.
Veel paar mõtet, mis teel olles peast läbi käisid:
- Huvitav, et tõusudel sagenes pulss ikka korralikult, aga hingamine mitte väga. Kas organismile on selline hõre õhk uus kogemus ja ei saa sellega veel hästi hakkama?
- Kuidas Karmen ja Marju 3 aastat tagasi peaaegu sama matka 4 tunniga läbi jõudsid teha? Ega nad tegelikult ju väga ei jõudnudki, aga neil ei olnud suurt valikut ;) (võite meenutada siin)