Vaikuses

Ilmad on jäänud väga vaikseks. Siinse koha kohta isegi liiga vaikseks. Harjumatu on mere ääres kõndida, kui on kuulda küll lainemüha, kuid tuult pole kusagil. Samasugune vaikus on ka meie tegemistes. Ikka kohalik rand, mängukad jms. Aga eks tuleb hoogu koguda uuteks seiklusteks.
Aga mis me siin siis ikka teinud oleme.

Eelmisel pühapäeval oli meestepäev ja selle päeva puhul  sai Tarmo aardejahti mängida ning avastada El Medanot veidi laiemalt. Sedelid laotasin mööda linna laiali juba eelmisel õhtul ning muidugi oli varahommikul mõni hoolas koristaja suutnud mõne üles leida. Aga olin sellega vaikselt juba arvestanud ning lasin Tarmol telefoni kaasa võtta. Nii sai esimene hommikjooks tal viimaks tehtud.
Nende koristajatega on siin jah nii, et mul on hea meel nende hoolsuse pärast, kuid inimesed on sellega nii ära harjunud, et võtavad neid liiga iseenesestmõistetavalt. Näiteks akna peal suitsetajad viskavad rahuliku südamega oma konid tänavale, teades et homme on plats puhas. Hirmus tahtmine on need sinna aknalauale tagasi tõsta.





Vahelduseks kolmele kõige lähemale mänguväljakule leidsin ühe ka veidi eemalt rannast, mida kolm aastat tagasi veel seal polnud. Seal on mõnus liivane pind ja liivamängudeks spetsiaalne laud erinevate sõeladega. Ka endal on seal mõnusam liiva peal istuda ja päikest nautida. Need kummipõhjaga mängukad näevad üsna määrdunud ja nukrad juba välja, vähemalt ei kutsu lesima.

Meestepäevaks sai Ats endale ujumisprillid ja veepõrkepalli. Ujumisprillidega on Atsist ikka päris kõva ujuja saanud. Tegelikult on ta vee osas ikka täitsa tubli. Ta on alati esimene, kes vees on. Teised pole jõudnud selle ajaga veel õiget riietustki selga saada. Hüppab lainetes, uurib merepõhja jne. Ta võib seal veeta ikka uskumatult kaua aega. Eriti kui keegi vahest seltsi ka läheb. Aga veepõrkepall on ka täitsa mõnus mänguasi. Pall ise on selline riidest ja pehme ning tennisepallist väiksem. Põhja ei vaju ning visates tõesti põrkub veepinnal. Kui vaid keegi jaksaks nii kaua mängida, kui sel mehel
rammu on.

Üks päev sai väike härra issi abiga ka mõnusalt oma väikese kõhusurfilauaga laineid püüda. Suuri surfilaineid viimasel ajal väga pole antud. Tänu tuulevaikusele on ka muudel tuulesurfaritel üsna rahutud päevad ranna ääres. Hirmsasti tahaks ju vette.







Eks siis tuleb leida muid lõbustusi. Nimelt näiteks eile oli neil rannas liiva sisse kaevatud üks suur kummipall, mis andis mõnusa võimaluse kõrgustesse tõusmiseks, et seal näiteks saltoga liivale maanduda. Samas oli see trenn ka pealtvaatajatele silmarõõmuks. Tegin kiirelt paar pilti ja nüüd selgus, et mul midagi väga head ei õnnestunudki kaamerasse saada.






Ja eile tuli esimest korda vihma. Nii mõnus õhk oli kohe. Oi, kuis oleks seda siin vaja. Peseks tolmu maha ning värskendaks pinnast.

Viimasel ajal olen saanud hommikuti jalutamas käia. Täna oli jälle Gran Canaria näha. Pildil seal vasakul. Iga päev seda näha pole, vaid jääb pilvede varju.

Uute seiklusteni!