Teine päev Nortel

Hommikul kell 6 pandi albergues Simon ja Garfunkel mängima, kuigi pea kõik olid vist selleks ajaks juba ärganud. Köögis pakuti erineval kujul saia ja teed/kohvi. Sain ruttu söödud ja asusin teele. Kui korrektne olla, siis õige alguspunkt algab Prantsumaa ja Hispaania piirisillalt. Kuna google näitas, et see teeks 5km ringi, siis ei hakanud tagasi teisele poole linna minema. Iruni valges ei saanudki näha, aga sel korral nii. Kohe peale linna hakkas tee vaikselt mäkke tõusma. Kohtusin üsna tõusu alguses 73aastase Fernandoga, kes juba 30 aastat on iga päev 2km jagu mäkke tõusnud ja siis tagasi alla roninud. Mina oma seljakotiga ja tema oma vanusega turjal olime üsna võrdses sammujad ja nii sain päris kaua temaga hispaania keelt harjutada.

Teed läksid meile lahku siis, kui päike alles tõusis.

Ja see oli lummavate vaadete osas alles algus. Nagu ka tõusude algus. Ahjaa pimedas aitas mul liikuda see väike rattalamp, mis on oluliselt väiksem kui pealamp. Seda oli hea näpu küljes nagu sõrmust kanda ja kui auto tuli sai kiirelt vilkuma panna. Paaris kohas oli hea ka teed vaadata.

Igatahes pärast neid kohti läks tee kaheks. Alternatiivne tee oli neile, kes ronida ei jaksa ja põhitee vapramatele. Kuigi järsak, mis ees ootas, ei tundnud kuidagi ahvatlev, siis valisin ikka peamise tee. Ja üldse ei kahetse. Mõnusad karjamaad, imelised vaated... seisatasin, hingasin ning imetlesin. Ka ilma soosis matkapäeva. Sooja oli umbes 26 kraadi, taevas vahelduvalt pilvine, õrn tuuleke.

Mingi hetk tuli taas alla ronida ja ületada paadiga jõgi. Sõit maksis 1euro ja 10senti. Päris tüütu või äkki hoopis päris kaval summa, mida küsida.  

Pärast paadisõitu tegin ühe ungarlasega pargipingil väikse võileivapikniku ning tee uude mäkke võis taas alata. Vaated olid jätkuvalt imelised. 

Viimasel pildil paistab juba üks San Sebastiani randadest, mis oli ka minu tänane sihtkoht. Esimesed 26 km ronimisi said tehtud. See ujumine oli pärast sellist mägimatka veel eriti imeline. Tee peal sain teada, et see piirkond on surfarite seas pop. Ilmselt ka igasugu muu turistide seas, sest majutuste hinnad on ikka hostelites 40eur+. Aga õnneks on alberguedes odavam. Ööbin täna ühes noorte hostelis, kus maksab öö mulle 23eur, aga alla 30aastastele 18eur. Kui asjad said kappi ära pandud, pesus käidud ning riided pestud, läksin linna peale uudistama. Mägedes oli veidi jahedam. Siin oli 31 kraadi sooja. 

Igasugu põnevaid leide oli. Linnas on muidugi ka suured ostlemisalad, mis olid nii paksult rahvast täis, et püüdsin sealt ruttu läbi saada. Kuid nende läheduses oli kohalik katedraal, mis jäi juba kaugelt oma tornidega silma. Istusin seal natukene aega ja imetlesin vitraaže ning kogu selle ehitise vägevust.

Täna püüan varem magama minna. Eks on juba üle 52 000 sammu tehtud ka. 

Camino del Norte

Caminopisik on päriselt ka olemas. Ehk umbes mais panin oma töökalendrisse septembriks puhkuse paika, sest juba siis pidin nuputama, kuidas see kalenderisse ära mahutada, et ikka jõuaks olla ka. Kuna ma jumaldasin eelmisel aastal võimalust aeg-ajalt särk seljast visata ja ujuma minna, siis see tung tõi mind ka Põhja-Hispaaniasse. 

Igatahes ärkasin hommikul enne 5 Tallinnas üles ja püüdsin kohe Bolti saada. Suurt tunglemist Kopli piirimaile tulla just polnud. Pole kunagi nii palju äraütlemisi saanud. Väike nõudluse ja pakkumise mäng ja saingi lennujaama. Hommikul sõin Tallinas omletti, lõuna ajal sõin Itaalias pastat ja õhtul Hispaanias saia ning puuvilju :) Ahjaa, jõudsin ka Rootsis vett joomas käia. Üksinda reisides võib igaduguseid vigureid endale lubada  Esimesed kaks lendu olid SASiga. Olin juba unustanud võimaluse juua lennu ajal tasuta teed :) Tee ja sudokud ning reis läks kui võluväel. 

Vaid paar sudokukombot jõudsin lahendada, kui olingi kohal. Bilbaos. Linnas, kus kohtub vana uuega, loodus inimesega ja mida kõike veel.

Linna jõudes hakkas üsna varsti vihma sadama. Kuna õues oli 27 kraadi ja mul keep kaasas, siis ei pannud ma pahaks. Otsisin esimese asjana üles kohaliku katedraali ja ostsin sealt endale rännupassi. 

Ma paar päeva tagasi otsustasin, et alustan oma teed ikka Prantsusmaa piirilt, kohast nimega Irun, kuid tundsin, et passi ostan ikka Bilbaost ära. Nii oli mul umbes 2 tundi aega nautida Bilbaod, enne kui ma Iruni bussile läksin. Ma olin varem korra näinud Iralabarri linnaosa värvilisi maju, mis mind köitma jäid ning jalad teadsid seda ja viisid mind üsna juhuslikult just sinna. 

Bilbao kirevus, mahedus, põimitus on nii lummav. Õnneks tulen Bilbaosse veel tagasi, sest tee läheb siit läbi.

Bussiaknast imetledes neid rohelisi künkaid ja mägesid, mis kogu teekonda Iruni ääristasid, tuli veel suurem tahe homme teele asuda. Eeltöö on täiesti tegemata, aga ehk seda avatumalt ja vahetumalt ma kogu teekonda saangi võtta. 

Irun ise oli bussist välja astudes kohe kuidagi kodune ja armas. Ehk bussisõit lõi juba õige meeleolu. 

Albergues ehk palveränduri majutus tõi kohe naeratuse näole. Jälle need paberist linad, need lõhnad ja sõbralikud naeratused ning tervitused. Kõigil siin on siht liikuda edasi, kõndida ona teed. See on nii äge ja ühendav tunne. Aga reeglid on selged ja karmid, samas ajad mulle sobivad, ei tahagi hommikut raisku lasta.

Nüüd põhku ja vaatame, kuhu suunas homme need jalad kõndima hakkavad.

Pariis

Käisime Tarmoga 15.06-18.06 Pariisis. Nii mõnus on ikka reisida, kui saab minimaalselt asju kaasa võtta. Seda toetas muidugi see, et päeval oli õues u 30 kraadi sooja. Pikki riideid ei läinud üldse vaja. Igatahes jõudsime Pariisi neljapäeva õhtul. Kuna lennujaamast tulime kohale rongiga ja saabusime Gare du Nordi (põhja raudteejaama), siis otsustasime, et enne oma uude koju kõndimist võtame ka mõne vaatamisväärsuse ette. Nii seadsime sammud kohe Montmartre Sacré-Cœuri kiriku juurde. See asub kõrgel mäe otsas ning sealt on hea (kivine) vaade linnale. Kahjuks ei ole see saladus ning kiriku juurde viivad trepid ning selle ümbrus oli paksult rahvast täis. 

Ja need lukud. Üsna varsti saime aru, miks neid niiiii palju oli. Eks mustad mehed nägid sellega ka vaeva, sest neid väikseid tabalukke müüdi seal iga nurga peal.

Vapralt trügisime läbi ja tegime ka kirikule tiiru peale. Vägev ja suursugune. Kiriku kõrvalt läbi puude nägi Tarmo ka Eiffeli torni ära. Kuna mina olen 23 aastat tagasi Pariisis käinud ja siis ka kõik kohustuslikud turismiobjektid eeskujulikul läbi käinud ning Pariisi-süütu Tarmo tahtis vaid torni näha, siis sai justkui hetkega kõik soovid täidetud. 

Koju kõndides suutsime ikka korduvalt üllatuda Pariisi liiklusseaduste üle. Teadsime, et Pariis on üsna rattasõbralik linn, aga kohati tundus, et see on ka ülbete ratturite pealinn. Nimelt fooridesse suhtusid palju ratturid täpselt nii nagu neile kasulik. Kui autodel oli punane ja jalakäijatel roheline, siis sai ratturitest korraga jalakäiad. Ehk isegi kui jalakäijatel oli roheline tuli, oli suur tõenäosus mõne kiire ratturi alla jääda. Õnneks järgmistel päevadel kohtasime seda veidi harvem, aga eks neid uskumatuid erandeid ikka oli. 

Järgmisel päeval võtsime esimesena ette Pere Lachaise’i kalmistu, kuhu on maetud mitmeid kuulsusi. Nimekiri, keda seal esile toodi oli väga pikk, kuid me jõudsime lõpuks kahele. Esiteks Edith Piaf 

ning teiseks James Morgan (ehk Jim) Morrison. Viimane oli ka põhjus, miks me üldse sinna suruaeda jõudsime. Morrisoni haud on iseenesest väike, aga vist siiski ainuke, mis on taraga tõkestatud. 

Selle kõrval on ka pillirooga kaetud puu, mille peale on miskipärast pandud ära nätsutatud nätse. Huvitav, kes sellise hiilgava idee peale tuli. Selline paras mässumeelne koht. 

Pärast surnuaias käiku läksime linna peale jalutama. Muuhulgas käisime ka Louvre juures. Päris naljakas oli vaadata, kuidas kõik ronisid kivist kuubikute otsa, et seal teha üks vägev püramiidi hoidmise pilt. Sadu inimesi ja sadu samasuguseid pilte. Tekkis küsimus, et kas see on mingi selline asi, mida tulevadki kõik teadlikult tegema või on iga päev mõni pärdik ees ja sealt see ahel edasi lähebki. Igatahes Tarmo mängis siis ka korra pärdikut, aga ma olin kiire ja püüdsin ta pildi peale. 

Ja siis Notre Dame katedraal. Olin juba unustanud, et 2019. aastal sai see suure tulekahju osaliseks. Hiljem kuulsime, et peaaegu kõik, mis sai nihu selle tulekahju osas minna, see ka läks. Õnneks ainult peaaegu. Veidike veel ja kogu kirik oleks kokku kukkunud. Nimelt saadi tuli enne kontrolli alla, kui see jõudis läbi põletada kirikukellade kinnitused. Kellad lihtsalt kaaluvad nii palju, et kui need oleksid alla kukkunud, siis oleksid need ka tornid maha tõmmanud. Seda, millest tuli alguse sai, täpselt ei teata. Selles osas, kust tuli alguse sai, käis parasjagu remont. Arvatakse, et põleng võis alata elektrilühisest või siis töömeeste hooletust suitsetamisest. Kuigi arvati, et kirik saadakse uuesti korda Pariisi olümpiaks (2024), siis on jooksvalt selgunud, et vana taastamine ei olegi nii kerge töö ja õppimine ning uurimine on oluliselt tööde käiku aeglustanud.

Kinkisin Tarmole veidi omakasupüüdlikult pulma-aastapäevaks peidetu Pariisi rattatuuri. Nii mõnus oli vahelduseks kõndimisele jalgrattaga sõita. Grupis oli koos giidiga kokku 11 inimest. Sattusime kohtadesse, kuhu muidu ehk ei satu ning saime mõnusa ülevaate Pariisi ajaloost ja seikadest. Peale meie olid ülejäänud Ameerikast. Ometigi ütles just giid meile, et vau, nii kaugelt tulite, et tavaliselt on siin ikka inimesi Saksamaalt ja Hollandist jne. Ameeriklaste suunas vaatas korraks ka ja naeratas, aga jäi ikkagi kindlaks, et meie oleme palju eksootilisemad turistid. Õnneks rattaga oskasime kõik sõita ja tuur võis alata.

Näiteks see on Pariisi müüri üks osa, mis ehitati umbes 12. sajandil. Ikka selleks, et hoida vaenlased linnast eemal ning küsida kaupmeestelt linna tulemiseks makse. Muuseas Pariis keskosa oli vanasti üks korralikult soine ala. 

Selle pildi kohta on kohe kaks juttu. Esiteks selles majas suri väidetavalt Jim Morrison. Praegu selles korteris elav naine küll eitab seda (eks jaatamine tähendaks ka kohutavalt palju turiste), aga meile näidati ta punaste lilledega IV korruse rõdu. Eks neid teooriaid Jimi surma või siis selle lavastamise kohta on palju liikvel. Teiseks see pikslitest pac-man, kes kortermaja seinale on tehtud. Need on tehtud Pariisi tänavakunstniku Invader poolt, kes kujutab oma mosaiikidel eelkõige vanade arvutimängude tegelasi, kuid on ka oma ampluaad laiendanud. Igatahes on tal neid kunstiteoseid lisaks Pariisi meeletule hulgale ka teistest erinevates Prantsusmaa linnades ja ka teistest riikides. Nende tuvastamiseks on aretatud isegi mobiilirakendus Flash invaders, millega pildistades ütleb rakendus, kuna on pilt tehtud ja saab koguda enda kollektsiooni. Kuna lisaks Invaderi piksli-piltidele on ka teisi tegijaid, kes püüavad jäljendada, siis loevad ikka ainult originaalid. Suure hurraaga laadisin ka endale rakenduse alla, kuna neid pilte leidsime tänaval kõndides mitmeid. Rakenduse saades nägin esimesena üht pilti sillal. Proovisin siis pildistada, aga rakendus ei olnud ikka sellega rahul ja soovitas lähemale minna. Kuna ei viitsinud jõe äärest üles ronida, et paremini seda pildile saada, siis veidi turtsusin, aga läksin edasi. Järgmisena läksime me 800m pikka tunnelisse, mis oli mõeldud vaid jalgratturitele ja jalakäijatele. See oli täis igasugu ägedaid ja vähem ägedaid graffiteid ja muid tänavakunsti vorme.

Leidsin sealt ka oma piksli-pildi. Proovisin pildistada, aga siis ei meeldinud rakendusele see, et tänu tunnelile ei olnud võimalik mu gps-koordinaate korralikult paika panna ja jälle ei saanud pilti oma kogusse. Torisedes kustutasin rakenduse oma telefonist ära, kuigi see tundus (ja siiani tundub) väga äge ning hasartne mäng olevat. 

Käisime veel uudistamas Pariisi botaanikaaeda, kus on ühtlasi ka loodusloomuuseum (maja, mis paistab) ja terve rida veel erinevaid muuseume. Giid rääkis, et selle väravas on kohe Jean-Baptiste Lamarcki monument, kes oli esimene evolutsiooniteoreetik. Kuigi hiljem selgus, et ta teooria oli küll jama, aga ometigi ei hakatud ju inglase (Darwinile) monumenti oma maale panema. Kõik need inglaste ja prantslaste vastasseisu kohta räägitud lood tuletasid hiidlaste ja saarlaste omavahelisi suhteid meelde. 

Ja õhtuks jõudsime Eiffeli jalamile. Kuna Eiffelit soovitatakse vaadata nii päisel kui ka öisel ajal, siis saimegi kaks kärbest ühe hoobiga ning ootasime pimenemise väikese pikniku saatel ära. Kuna pimeda aja täistundidel kogu torn 5minutiks plingib, siis ootasime ikka selle ka ära. Eiffel igas olukorras nähtud. 

Ei saa lihtsalt mainimata jätta, et rahvast oli seal nii palju. Isegi andmeside oli selle pärast maas, sest kõik ju pildistasid, filmisid ja tegid videokõnesid, et neid hetki koheselt kogu maailmaga jagada.

Pärast sellist tegusat päeva tundus, et kõik on justkui vaadatud. Nüüd jäi aega üle isegi muuseumite jaoks. Esmalt läksime illusioonide muuseumisse. Seal olid mitmed asjad samasugused nagu Ahhaas, aga oli ka uusi avastusi. 

Järgmisena võtsime ette Pompidou keskuse. Nimelt tahtsime ka selle katusele minna. Hiljem selgus, et selleks poleks piletit vaja olnudki, sest majja pääseb niisama uudistama ka ja piletid läheb vaja alles siis kui konkreetselt korrusel näitust vaatama minna tahad. 

Ilmselt väike väsimus kehas ja suured näitustepinnad tekitasid pärast paaritunnist külastamist tunde, et enam ei jaksa. Paaris kohas sai kino nautida ning viimases kohas olid selleks ka mugavad diivanid pandud. Seal pidime ikka teineteist toksama, et mitte magama jääda. 

Võtsime suuna tagasi Montmarte piirkonda, mida me esimesel õhtul nii vähe uudistasime. Käisime esiteks armatuse seina ääres ära, kus rohkemas kui 300 keeles kirjutatud Ma armastan sind. Kummalisel kombel jäi mulle juba eemalt kohe selle sigri-migri hulgast silma eestikeelne lause.

Ja Moulin Rouge. Vanim kabaree, kust on kuulsaks saanud ka kankaan. Piletid sealsetele showdele maksavad 100+ eurot ning eeldavad ilmselt ka mingit dress-code, kuhu me oma higiste maikadega ei mahtunud. 

Aga eks kell oligi juba õhtusse saanud ning see piirkond oli ilusaks punaseks punktiks meie reisile, kuna järgmisel hommikul sõitsime juba varakult lennujaama poole. Lennujaam ise oli väga väike, aga pole ammu nii pikka saba näinud. Öeldakse küll, et minge 2h varem kohale, aga polegi enam nii kindel, kas seda tasub väga uskuda. Kuna tahtsime sinna rongiga minna ja esimene rong väljus alles 8 ajal, siis mõtlesime, et veidi üle tunni varem jõuda on ka ok. Koha peal ehmusime korra ära, kui neid järjekordi nägime. Samas küsiti seal, et kes on Riia lennule ning need lasti kohe ette. Saime ühest sabast kohe lahti, muidu oleksime seal lihtsalt tund sabas olnud ja lõpuks oleksime ikka sama kaugel olnud. Ja nii tehti ka järgmiste sabadega. Lõpuks jäi isegi aega veidi üle. Seega alati ei tasu nii sõnakuulekas olla.

Viimane päev

Täna sai päevaga alustatud kõige hiljem, sest start oli alles ligi 9 paiku. Eile õhtul ostsin endale poest avokaado, viinamarju ja paprika, mille panin külmkappi. Hommikul selgus, et keegi oli külmkapi põhja keeranud ja kõik asjad olid jääs. Jäine algus päevale. Aga õues oli uduselt muinasjutuline. 

Eilne öömaja

Aga õnneks tuli siiski päike välja, kuigi ilmateade ennustas vaid pilvist ilma. Üldse on ilmaga väga vedanud. Vihma lükati ka muudkui edasi ja edasi. 

Täna jäi vähem kui 12 km kõndida. Olek võinud ju ka eile selle ära teha, aga venitasin veel lõppu. Aga varsti olingi siginas ja saginas. Lõpus igasugused viidad puudusid ja üllataval kombel oli raske ka palverändureid tabada. Nii palju turistigtuppe, kohalikke jne.

Peaaegu kohal

Ja lõpuks oledki suurel platsil ja teekond on läbi. Seisad seal ja vaatad ringi. Võibolla näed mõnd vana tuttavatki. Mul vedas, et mul oli mu camino perekond lähedal. See on ikka nii vägev tunne, olla sellise camino perekonna liige. Ma olen nii õnnelik ja tänulik, et ma kohtusin oma teel nii ägedate inimestega. Kuid eks paljudel tekib seal väljakul ka suur tühi tunne, et ongi kõik läbi. Ma arvan, et mul oli see tunne juba 2 päeva tagasi ära ja nüüd sain täiel rinnal nautida kohalolu. Ennetustööspetsialistile kohaselt oli ju vaja  sellist kurbuse tunnet varem ennetada.

Steeni ja Christianiga

Pärast väljakul ringi vaatamist läksime palverändurite kontorisse, kust saime kätte oma sertifikaadi, et oleme teekonna läbi teinud. 

Katedraal paremal paistmas

Minu sertifikaat

See järjekorrasüsteem oli seal sees üsna segane: kuigi me saime endale järjekorranumbri, pidime me ikka sinka-vonka järjekorras seisma ning ka õiges numbrilises järjestuses. Õnneks liikus järjekord väga kiiresti.

Pärast seda tralli läksime otsima kohta linna peal, kus süüa rahulikult lõunat ja nautida päikest. Kuna Santiago on ikka üks korralik turistimagnet, siis me ei tahtnud sugugi esimeste restoranidega rahulduda. Ühel hetkel läks Steen maja seina ja tänavavalgustusposti vahelt läbi ja korraga oli kõik aegluubis. Ta astus seal nimelt ootamatult auku ja siis kukkus rullides maha. Kahjuks läks selle käigus ta õlg paigast. Paari minuti jooksul saime aru, et kohe on vaja arsti juurde saada. Läksin lähimasse baari ja andsin neile oma telefoni, et nad takso õigesse kohta kutsuksid. Tükk aega saime oodata ja siis tuli mustas ülikonnas uhke mudta autoga mees. Ma arvasin, et see on kellegi sohver, aga oli hoopis meie takso. Jätsime Christiani linna peale ja sõitsime haiglasse. Inglise keelt seal palju ei räägitud, mis andis mulle suurepärase võimaluse harjutada ja arendada hispaania keelt. 5h haiglas ja naksti tehtud.

Steen sai ise õla paika tagasi, aga eks ta võib kergesti taas välja tulla. Taanis tuleb talle taas arsti juurde minna ja ehk on isegi operatsioonilauale asja.

Peale nii pikka ootamist olid kõhud täitsa tühjaks läinud, sest lõuna jäi ka söömata. Kesklinnas saime õnneks taas kokku meie armsa camino perekonnaga.

Viimane õhtusöök

Lõpetuseks taas veidi statistikat.

Portost Santiagosse on umbes 285km.

Kokku tegin perioodil 18.-30. Sept 548 055 sammu ehk päevas keskmiselt 42 158 sammu. Keskmist tõmbas kindlasti alla tänane päev, mille jooksul sain tehtud ainult 25 792 sammu. Seega pole aimugi, kui palju kilomeetreid ma tegelikult päeva jooksul maha kõndisin.

Rahast ka. Kogu reisi jooksul kulus transpordile (buss, rong, laev, lennuk) alates Tallinnast 300 eur. Kui võtta planeerimiseks rohkem aega, siis on kindlasti võimalik osta odavamad lennupiletid.

14 öö majutus maksis kokku 230 ehk keskmiselt 16.4 eur öö. Portos oli ööbimine kõige kallim ehk 31 eur ja odavaim albergue maksis 8 eur.

Söök. Selle peale läks kokku alla 300 euro, aga ma käisin ka palju väljas söömas. 

Caminodega on nii, et kui oled juba sõrme andnud, siis .... ootad juba järgmist.

Paljude teede suur siht

Hommikul lendan Santiago de Compostela lennujaamast Londonisse ja õhtuks Tallinnasse.

Kohtumisteni!