Porto ja teekonna algus

 Läheb veel aega, enne kui saan kodusest rütmist välja. Ikka on 6.30 silm lahti. Kuna oma teekonda tahan alustada Porto katedraalist Sè, mis avatakse kell 9, siis on aega linnaga tutvumiseks. Hostel, kus ma ööbin, on kohe Sè katedraali kõrval.

Sè katedraal

Vaikselt hakkan mõistma, et ma päriselt rändan üksi ja päriselt saangi vaid endaga arvestada. Nii mõnus on kõndida kitsastel suvistel tänavatel, eemal vaid kojamehe lauluhääl. Naeratus tuleb näole. 

Vaade linnale Sè kõrvalt

Linn on veel vaikne. Üksikud magajad on katedraali treppidel ja pargipinkidel. Mõni üksik kohalik või turist liigub ringi. Imeline algus hommikule.

Porto linnast voolab läbi Douro jõgi, millest üle on tehtud ägedalt kõrged sillad. Käisin seal päeva tervitamas. 

Vaade Luìs I sillalt itta

Vaade Luìs I sillalt läände

Hostel ise on väga äge. Magan naiste toas, kus 12 voodikohta, aga kõik privaatsed. Va hääled, aga kuna olin üks viimasena voodisse minejaid ja esimesi ärkajaid, siis ei kurda. Iga voodi juures on väike riiul, laes lamp ning kontakt ja voodi all lukustatav kapp. Nii saingi hommikul seljakoti kappi jätta ja kergusega läbi linna vuhiseda. 

Minu voodi all paremas nurgas

Hommikusöök maksab 3eur ja saad ise köögis valida, mida teha tahad. Omlett ja võileivakraam oli olemas, kuid lisaks olid kapid täis ka muud kraami. Seina peal nägin plakatit, et võimalus osta endale imeline pakett, mis kehtib 3 pubis ja 1 ööklubis. Nimelt saab 14 eur eest kell 21-22 nendes kohtades piiramatult õlut ja sangriat. Lubati unustamatut elamust. Jah, selleks võib see kujuneda jah 😀

Lõpuks olen valmis kaotama oma camino-süütust. Tegelikult sai kell lihtsalt 9 ja katedraal tehti lahti. Ostsin siis pileti (3eur) sinna sisse ka, et näha Portot kõrgemalt. Nimelt pääseb sealt ka torni.

Jutlus

Olen kaitstud 

Tornivaade vol 1

Tornivaade vol 2

Tornivaade vol 3

Kui juba priiskamiseks läks, siis ostsin sealt ka kohaliku rännupassi, kuigi mul oli Eestist ostetud pass kaasas. Eks sellega saab siis kunagi näiteks Eestis hoopis reisida. Esialgu on passi templite kogumisega üsna vaba kava, kuid viimase 100km jooksul tuleb neid päeva jooksul vähemalt 2 saada, et tõestada, et olen ikka kõndinud. Eks see on üks reklaamitrikk, aga see trikk pakub palveränduritele võimaluse liikuda kerge kotiga ja nautida kohalikke toidukohti. Templeid saab koguda kohtades, kus on camino kammkarbi märk peal.

Pilt tehtud katedraali siseõuel

Hommikul rännakule minnes selgus, et linnas toimub Hyundai poolmaraton, kus osales numbrite järgi u 11 000 inimest. Nii nad saatsid mind ligi 7 km jagu, sest ka nemad liikusid suures osas mööda jõe äärt ookeanini. Esialgu jooksid nad mulle vastu, kuid peatselt oli jooksjate liiklus kahesuunaline, sest start ja finish olid samas kohas. Kuigi näod oli väsinud, leidis nii mõnigi võimaluse mulle bom caminho soovida. 

Jooksjad Portos jõe ääres

Kuna valisin rannikuäärse tee, siis kõndisin loomulikult mööda ranniku äärt. Ei hakanud ahvatlusele pikalt vastu punnima ja tegin ka ühe supluse. Polegi ammu ookeanis ujunud. Kuigi tundus rahulik, siis need lained sikutavad ikka igas suunas. Esialgu (u 10 km, aga võite vabalt petta saada) viis tee mööda randu, hotelle jms, kus rahvast liikus palju.

Rannapuhkus

Mereäärsed basseinid, kuhu oli võimalik u 8euro eest päevaks minna

Kivide vahel on liivased rannad

Mingi hetk algasid laudteed. Kuid esialgu veel rahvastatud randadega. Umbes 20 km peal oli näha juba rohkem maaelu. See viimane oli küll liialdus, aga ütlemd nii, et pisutki metsikumat loodust.

Nii palju veel Santiagosse

Õhtupäikeses

Ma ei tea, mitu km ma kokku kõndisin, aga sammulugeja näitab ligi 47 000 sammu. Äpi (camino ninja) järgi on minu ööbimiskoht Vila Chã alberque Portost 26.6 km kaugusel. Samas sai ka hommikul linnas tiirutatud. Siin majutusasutuses on ühised ruumid, st privaatsust pole, aga väga äge seltskond. Kodus saab ka privaatsust nautida. Peremees tegi suure potiga suppi ja saime ühiselt laua taga istuda. Supi eest oli võimalus vabalt annetus teha, sest paljude jaoks on see oluline lisasissetulek. Majutus ise maksis 10eur ja olemas on lina, padi, käterätid ja kõik muu mugavaks eluks vajalik. 

Peremees innustas pilti tegema

Esimese päeva lõpuks võin öelda, et kõige olulisem on juua palju vett ja teha päriselt paljaste varvastega puhkepause. Kuigi iga tunni järel soovitatakse neid pause teha, siis kõige raskem on neid võtta alguses, kui tundub, et just sai kõndima hakatud. Aga eks lõpuks teenib see üllast eesmärki, villivabu jalgu. 

Tere tulemast Portosse

 Tehtud, tehtud! Jõudsingi Portosse kohale. Mobiilis levib 5G ja öine linnaõhk on soe ning melu täis. 

Jõudsin siis siia läbi Barcelona. Armastan jätkulende broneerida piisava vahega, et lennuki hilinemisel ei peaks tulistjalu kiirustama teise peale. Puhas stressi ennetamine. Ja et oleks selge, siis mõlemad lennud jäid hiljaks. Hoolimata sellest, oli mul minu jaoks veidi ootamatult piisavalt palju aega, et põigata Barcelonasse sisse. Seega lubasin endale õhtusöögi Barcelona äärelinna Mercadonast. Mercadonades on kohe mõnusalt kodune käia. Nii palju tuttavat ja mälestusi. Aga uus oli valmistoidulett, kus uhkelt laiutasid paella-pannid. Ei saanud kohe mööda minna. Paellat müüdi portsjoni kaupa. Ma küll poole peal ütlesin, et see on ainult mulle, kuid müüja vastas vaid, et portsjon pole veel täis ja nii peab. Kausi kätte saades mõistsin, et suures õhinas polnud ma tulnud selle pealegi, et see paella külm on. Aga parem külm paella, kui paellavaba elu 😉 Vähemalt oli õues 26 kraadi sooja. Imeline, kui saab endale lubada Barcelonasse sõitu, et paellat süüa 😀

Õhtune piknik Barcelonas

Portosse jõudsin täitsa pimedas. Veidi piilusin kohalikke vaatamisväärsusi, aga oma hostelit nähes, ei saanud sellest mööduda, sest väsimus oli põue pugenud. Siin on kell 2h maas ning kuigi kell näitab praegu 23 läbi, siis keha tunneb ära, et kell on Eestis 1 öösel. Boa Noite!

Porto linnavalitsuse hoone

Tagasi koju

Nüüd on juba kolm pikk päeva kodumaal oldud ja vaikselt hakkab tasakaal paika loksuma. Viimase nädala olime Tenerifel vaid enda perega. Olgu, olgu, inimesi oli seal teisigi, aga mu õe pere lendas nädal varem Eestisse kui meie. Lastel oli korraga nii igav ja vähesed asjad tundusid neid lõbustavat, kuna sõbrad olid läinud. Ilmad olid tunduvalt jahedamad, sest tuul hullas kõikjal ringi. Rannast tullest olid kõik praod ja õõnsused liiva täis tuisanud. Tuli otsida varjulisi nurgakesi, kus päikese käes oli endiselt väga soe. Viimasel nädalal nägime ka pisut vihma. Nimelt kolmel hommikul järjest sadas veidi, kuid see oli enamasti juba kella 10 ära kuivanud. Kuna liival peesitada oli tiba keeruline, siis ajasime kõik lapsed merre.

 Mai muidugi oli laua peal üsna täpselt just nii palju, et sain paar pilti ära teha ja siis kadus tal huvi ära. Aga rääkis sellest palju, kuidas tema ikka surfama läheb ja kuidas ta siis seal ära käis :)

 Ja muul ajal tuli lihtsalt rohkem kampsunit kanda ja mänguväljaku-elu läks edasi :)

Kui kaks aastat tagasi Tenerifelt lahkudes arvasin, et samasse kohta me enam tagasi ei lähe, siis praegu on tunne hoopis vastupidine. Tenerifel on veel nii palju avastada ja uurida; see korter katab kõik meie peamised vajadused ning on üsna mõistliku hinnaga; El Medano on ikka armas ja mõnusalt arenev väike külake, kus kõik on käe-jala juures olemas; Tenerife asub Euroopas, kus tingimused on kodused ja ka telefon/nett sama hinnaga, mis kodus, kuid samas asub saar mandrist piisavalt lõunas, et talvel oleks seal soe olla.

Feliz 2020

Jube raske oli endale sisendada, et kohe tuleb aastavahetus ja praegu on viimane detsember, kui väljas on mõnus suveilm. Igatahes õhtusöögi tegime Kuprite rõdul. Muidu on neil korter meie omast tunduvalt väiksem, aga rõdu on neil mõnusalt suur koos suure söögilauaga. Seal me siis grillisime ja pugisime kered korralikult täis. Peale õhtusööki läksime nö linna peale kaema, mis meeleolud on. Punasel väljakul oli üks perekond, vähemalt isa kahe pojaga ja terve suure kilekoti paugutitega. Oeh, ma ütleks. Kui mõni pauguti ei töötanud, siis pingil istuv isa ajas lapsed seda kontrollima, et mis juhtus. Lisaks pandi paugutid tööle sigareti abil, mida isa tõmbas ja kui isa läks vahepeal kusagile jalutama, siis andis suitsu poistele (ehk umbes 5 ja 8 aastasele poisile), et need saaksid ikka pauguralliga jätkata. Pärast 30minutit tundsin, et mu pea tõmbleb juba liiga palju ja me liikusime keskväljakule tagasi. Meie laeva-mängukas oli aastavahetuse pidustusteks kinni pandud. Aiad olid ette pandud. Seal mänguka kõrval oli nimelt suur lava, kus alates 23.00 bänd mängis.

laeva-mängukas

 

 Peale linnaskäiku tegime koogiringi Kuprite rõdul. Peale 22 lahkusid ema, Tarmo, Uku ja Mai ning teistega läksime taas linna peale. Rahvas ostis meeletult igasugu karrastatud peavõrusid ja led-tulukestega prille jms nodi. Väljas oli 16 kraadi, kuid rahva sees oli päris soe olla. Eks mõned neiud saabusidki peole vaid varrukateta minides, sest tantsides oli ju soe. Nii kui rahvahulgast veidi eemale saime, oli ikka päris kõhe olla.

Ilutulestikku lasti eelkõige rannal. Muidugi oli jälle neid paugutajaid (mul tekkis pärast seda paugu-perekonda kuidagi eriline tõrge nende vastu), keda jagus ka rahva sekka, aga minu jaoks olid kõige sümpaatsemad ikkagi sellised käest lastavad pöidlast veidi jämedamad torud, millest tuli väike plopsuga umbes 10 kaunist lasku nagu ka pildil all näha.

Sellist suurt paugutamist nagu meil kombeks, seal polnud. Ookeani tumedal taustal oli hea tulevärki jälgida ning rand pakkus teatavat ohutust ka. Südaööl on kohalikel kombeks süüa 12 viinamarja, et tuleks 12 õnnelikku kuud. Ma enne jõule nägin kusagil poes viinamarju, mis olid pakitud kui vutimunad. See on tõesti kõige tobedam asi selle juures, et mõeldakse välja igasugu asju, et inimestel oleks võimalikult mugav traditsioone täita. Nii oli südaööl näha erinevaid plastikpakendeid kui ka näiteks konservipurke 12 viinamarjaga. Me loendasime kodus kõigile 12 viinamarja karpi kaasa ja jagasime paar minutit enne südaööd kõigile vajaliku portsu taskusse. Mulle tunduski, et 12 ajal ei toimunud suurt paugutamist ja rõõmuhüüdu, vaid kõik mugisid oma viinamarju. Eks täis kõhuga ongi mõnusam head ja paremat soovida.

Uus aasta tõi uued tuuled. Tuulesurfareid on rannas korraga väga vähe, aga surfareid selle võrra rohkem. Nimelt on meri juba mitu päeva möllanud ja lainetanud mis kole. Täna ja eile oli laine nii tihe, et ka surfata oli üsna raske, sest keeruline on nendest suurtest lainetest läbi murda. Aga vähemalt on lõbus olnud.

Iti laineid püüdmas

Surfar Ats suure lauaga ässamas

Õnnelikud ja väsinud mehed

Lainetes on ka niisama äge hullata

Õhtune Roja mägi

Niisama randa väga ei kipugi praegu, sest tuul keerutab nii kõvasti, et väike liivapilv on pidevalt õhus. Ja tuleb tunnistada, et täitsa külm on ka tuule käes. Õhtul hakkasime lausa mängukal lapsi valvates ise jalkat mängima, et sooja saada (raske elu ;) ). Muidugi meelitas see varsti lapsed mängukalt ära, sest nii lustlikke vanemaid ju tihti ei näe ;)
Eile vaatas Mai pikalt kollaseid suuremaid poisid, mis ujumise ala piiramas on ja küsis siis lõpuks, et miks need Minionid seal vees pidevalt on. Ju siis on mõnus ;)

Vanal aastal

Blogi on mul iga päev kuklas kummitamas. Viimaks siis siin.
25. detsembril käisime Tarmo, Arvi ja Merlega SUPitamas. Tuult ja lainet väga palju polnud. Ookean oli nii selge, et nägi vast isegi 10m sügavuses vees kenasti põhja. Aga põhja vaatama ei saanud pikalt jääda, sest siis hakkas tasakaal kaduma ja peab tunnistama, et kergelt tekkis ka merehaigus. Seega hoidsin pilku pigem kauguses. Kuna randa läksime vaid SUPitamiseks vajalikus varustuses, siis fototõestust pole.
Igatahes veedame me palju aega laeva-mängukal ehk linna keskväljakul oleval uuel mänguplatsil. Seal on ruumi pallimängudeks, ronimiseks, kiikumiseks jne. Seal on õhtuti ka igasugu tegelasi, kes lapsi või suuremaid erineval moel lõbustavad ja sellega endale veidi raha teenivad.

Todos a una!

Mõnus on jälgida, kuidas El Medano vaikselt areneb. Enamasti positiivses võtmes. Samas on see kohta ka palju populaarsemaks turistide seas muutunud. Kui varem räägiti enamikes poodides vaid hispaania keeles, siis nüüd ikka väga paljud vaatavad otsa ja räägivad kohe inglise keeles. Mina püüan ikka võimalusel hispaania keeles vastata. Kusagil peab ju harjutama. Kui nüüd tagasi tulla selle El Medano populaarsuse juurde, siis tuulesurfareid (purjelaud + lohed) on juba nii tihedalt mere, et pole palju ruumi manööverdadagi. Ka tavalisi surfareid on väga palju rohkem. Kui viis aastat tagasi oli siin vaid mõni üksik näha ning 2 aastat tagasi umbes paarteist, siis nüüdseks on neid juba paarkümmend. Lisaks on ka siia saabunud üks must mees, kes kõnnib rannas ringi ja müüb päikselisel päeval rannarätte ning õhtuti igasugu vilkuvaid peas kantavid tilulilusid jms. Varem sellist asja siin ei olnud. Kui kusagile lõunapoolsematesse turistikatesse minna, siis on kõik kohad neid päikeseprillid jms kauba müüjaid täis ning see on ka üks asi, miks mind sinna poole ei tõmba. Tegelikult on El Medano ikka väga armas pesa, kus on kõik vajalik väga lähedal olemas ning samas on see piisavalt suur, et oleks lastega erinevaid mängukaid jms.
Üldiselt mööduvadki päevad enamjaolt rannas, mängukal või kodus süües :)
Aga me saime Tarmoga jõuludeks öö pealinna hotellis ning samaks ajaks lapsehoidjate paketi. Seega saime kaks päeva (29.-30. dets) veidi seigelda ning seda me ka tegime. Võimaluste suurendamiseks rentisime ikkagi auto ja see oli tark valik. Minnes meil kindlat sihti polnud, kuid autos sai otsustatud, et võtame suuna mägede poole. Kui Tenerife lõunaosa on pigem kõrbelise välimusega, siis põhjaosas on mäed ja loodus ikka täitsa rohelised. Seega umbes 45min sõitu ja vaade on totaalselt erinev.

Vaade autoaknast

Mägedes oli üks vinge valgusfoor, mille roheline oli veidi tagasihoidlik

Mõnusad mägiteed

 Teed on mägedes ikka kitsad. Päris hirmus on sõita liinibussidega, sest need juhid seal end väga palju tagasi ei hoia. Meie hoidsime. Kohati läks nii kitsaks, et kui auto vastu tuli, siis pidime veidi maad ülesmäge tagurdama, et proua meist mööda saaks. Pigem hoidsime hinge kinni, et kedagi väga vastu ei tuleks ja õnneks oligi liiklus üsna rahulik. Teel olles tekkis mul soov külastada jalgsi kohalikke metsateid, aga selgus, et sinna peab ette loa hankima, kuna lubatakse aastas vaid teatud hulk inimesi nendele radadele. Loa saab 90päevaks ja vähemalt perioodil detsember-jaanuar polnud võimalik ühtegi luba saada. Koha peal olid aga üleval sildid, et käiakse matkaselle kontrollimas, kas luba on ja loa puudumisel ootab suur trahv. Seega otsustasime leida mõne alternatiivse matkatee ja leidsimegi. Hakkasime otsast minema ja mõtlesime, et teeme väikse tiiru. Iga kaart, mis tee kõrvale pandud oli, näitas mu meelest täiesti erinevat marsruuti. Nii me siis rassisime mägede vahel vist oma 4h. Ikka mäest üles ja mäest alla ja mäest üles ja alla jne. Aga see oli seda kõike väärt.

Matka kõrgeim tipp

Kohati kõndisime nagu munakiviteel. Kes ja kuna need kõik tegid?!

 Nii see päev, mis meile puhkuseks anti, siis möödus. Samas mõtetest sai küll pea kohati väga hästi puhata, sest kiviklibu peal mäest alla tulemine lihtsalt ei luba tilulilu peale mõelda. Ja see õhk, mis mägedes on. See vaikus. Need vaated. Need ....

Aga järgmisel päeval käisime siis ka Bajamar-is, kus Kuprid ja Ats umbes nädal tagasi käisid. See oli tõesti üks vägev koht. Seal on nimelt looduslikud basseinid ja selline väike ookeanisopike, kus on mõnes lastel ja suurtel hullata. Tuult oli minimaalselt ja päike kõik kivid mõnuga soojaks kütnud. Aga seal olid vägevad lained, mis plaksusid mõnuga vastu müüri ja millest suuremad paiskusid 10m kõrgusele. Kõik täiskasvanudki muudkui vahtisid ja ohkisid ja oi, kui palju tehti pilte. Iga laine pani ikka imestama.

Sopike ja vägev veemäng

Basseini pool, kuhu lained pidevalt uut vett juurde tõid

Aga aastavahetusest juba järgmisel korral, lihtsalt ei jõua kõike korraga.

Jälle Tenerifel

Seda blogi võiks hakata juba Tenerife blogiks pidama. Igatahes oleme juba kolmandat korda samas külas ja samas korteris ja ka näod on endiselt sama õnnelikud. Sel korral on lihtsalt kodust hõngu siin külas rohkem, kuna ka mu õe perekond on siin. Esimesel Tenerife päeval (lõunast jõudis lennuk), sättisime end sisse ja tegime tiiru tähtsaimatele kohtadele peale.

Selline kingitus meil peaväljakul

18. detsemberil sõitsime oma perega Loro parki. Kupritega koos ei õnnestunud meil väljasõidule minna, kuna Arvi ajas pidevalt näpuga järge, millal on hea tuul, et merele minna. Loro pargis on tekkinud juba väike traditsioon, et mu fotoka aku saab tühjaks ja juhtumisi on ka varuaku tühi. Seega pilte ma seal palju teha ei saanud. Mis jättis jällegi rohkem võimalust oma silmaga asju kaeda.

Ka seal olid jõulud täies hoos. Sel korral saime ka meduuse ja jõehobut jms näha, mis eelmisel korral olid meie jaoks peidus (ruume remonditi). 

19.detsembril pidime me minema ööks Teidele, kuid saime sõnumi, et kui te pole just Euroopa mägironijate ühenduses ja ei oma spetsiaalset varustust lume ja jää peal ronimiseks, siis Teidele ronima ei saa.

Lumine Teide põhja poolt vaadatuna (siis kui me Loro pargis käisime)

Lumevaba Teide Tejita rannast

Seega otsustasime, et me ikka ei hakka Teidele minema, kuna polnud ju ka teada, milline see olukord seal täpsemalt on.
Lõpuks veetsime mitu tundi hoopis vapralt tuulisel Tejita rannal, teisel pool meie punast mäge. Arvi käis seal lohetamas. Ära minnes oli ikka täitsa tuulest viidud tunne.

Tarmo hullas ka lainetes

Kuprite rõdul

Õhtul tähistasime Merle sünnipäeva juba ette, kuna järgmisel ehk õigel päeval oli neil plaan varahommikust hilisõhtuni väljasõidul olla.

20. detsember. Seadsime suuna mägede suunas, kuid varsti keerasime siiski ahvipargi poole. Ahvi aastal sündinud Mai igatses väga omasuguste keskele. Ta käis puuri juures puuri juurde ja tervitas sugulasi. Kuid ometigi olid laste jaoks suurimaks hitiks jällegi merisead, keda oli eelmiste kordadega veelgi rohkem ja seepärast oli ka alati näljaseid, keda kassast ostetud aedviljadega toita. Teised loomad (leemurid, ahvid ja iguaanid) toitu vastu võtta enam ei tahtnud, nad olid vist kurguni täis.

21. detsembril tegime hommikul kiire tiiru põhjapoolsemates (naaber)külades. Midagi väga erilist seal ei olnud, aga ilm oli ilus ja rannad kaljused, kuid päikesest soojad.

See oli päev, mil Tarmol oli broneering Teide majutuskohta. Kuna otseselt sel päeval talle samasuguse sisuga sõnumit ei tulnud ja huvi teada saada, mis olukord seal tegelikult on oli suur, siis otsustas Tarmo ikka mäkke minna. Pärast selgus muidugi, et ka meie oleksime sama võinud teha, kuigi ülevalt öeldi, et kui mäe peal kellegagi midagi juhtuks, tuleks maksta kinni transport mäelt alla viimiseks ning lisaks veel trahvi ka. Lund aga tee peal palju polnudki, pigem selline sulalumi ja üksikud jäised kohad, mis oleksid olnud matkasaapaga kergesti ületatavad. Kahjuks on aga kõik ülejäänud ööd seal juba broneeritud ja meil jääb sel korral tippu ronimata.

Tarmo 22. hommikul Teide tipus päikesetõusu imetlemasa, taustal Teide vari

22. detsember. Kuna Tarmo oli autoga mäel, siis meie olime enda rannas. Sel päeval oli tuul ja lohetajatel oli kui laulupidu

 ja samal ajal oli lastel rannas mudapidu

23. detsember. Viimane aeg jõulukaunistused hankida. Bambusest kuusk oli meil juba mitu päeva ehitamata kujul seinal. Vaja oli käbisid nii kuusele kui ka lauale kaunistusteks. Kuna meil oli viimast päeva veel auto kasutada, siis sõitsimegi mägedesse metsa. Lõpp-peatus oli 1,5km kõrgusel metsas.

Tee sinna ei olnud muidugi sugugi roosiline, kuna sinka-vonka tee ajab nii mõnelgi südame pahaks, aga käbid me saime. Kui me hakkasime autosse istuma, siis saabus sinna kohe ka järgmine auto koos käbinäljaste eestlastega.

24. detsember. Hommikut alustasime oma punase mäe vallutamisega.

Selline uus kiri on tekkinud randa, taustal punane mägi ehk montana Roja

Uhke Iti tipus

Uhke Ats tipus, ~180m merepinnast

Ja et kõigest sellest jõuda jõuludeni, siis järgnes mägironimisele piparkoogitegu.

Ja siis algas vähemalt minul vaaritamine ja koristamine, sest jõulupidu toimus sel korral meie korteris.

Väga raske on ikka jõulutunnet saada, kui väljas on 20+ kraadi sooja, aga püüdsime hoida kardinad ees ja pilgu käbidel ja küünaldel ;)

Paavlid kuuse all