Uuuuuu... ulub tuul

Tänast päeva alustasime me tomatimoosiga. Veidi harjumatu mulle, aga samas Tarmole tundus täitsa hea moos. Maiasmokk selline. Eile maiustasime me ka. Nii tähtis päev ju ikka.

Viimasel ajal oleme pannud erilist rõhku looduse nautimisele. Vähemalt meie Atsiga. Ats ikka kordab, et õues peab olema palju rohkem kui toas. Nii oleme me palju olnud rannas. Mõõna ajal jääb teatud kohtadesse kivide vahele suuremaid ja väiksemaid basseinikesi, kus väikestel kaladel on mõnus päeva veeta. Seda enam, et käime neid Atsiga toitmas. Mõõna ajal on ka hea igasugu karpe jms tegelasi otsida. Me varem teadsime, et siin elavad vaid rohelised merisiilid (seda, et nende ogade all on lõpuks roheline karp), kuid üks päev leidsime veel päris mitu erinevates värvitoonides karpe/kesti. Ei teagi, kuidas neid peaks täpsemalt nimetama. Lõpuks leidsime veel ka ühe pooliku merisiili, st pigem selle jäänused. 

Kui me detsembris snorgeldamas käisime, siis juhtus selline lugu, et meie kapten tõi ookeani põhjast ühe merisiili ja pani mulle selle vaikselt peo peale ning mina läksin seda rõõmsalt teistele näitama. Hoidsin kätt vee all, et siilipoisil oleks seal vähegi mõnusam olla. Esmalt ujusin ma õde Merikese juurde, kes pikemalt juttu tegemata haaras mu käest ja püüdis ennast minu juurde tõmmata. Muidugi haaras ta sellest käest, kus ma merisiili hoidsin. Ta ei saanud arugi, miks ma puiklema hakkasin ja mina olin jälle omakorda ehmunud tema teost, et kaitsta siilikest. Ilmselt olime me kõik kolm parasjagu ehmunud. Aga õnneks keegi viga ei saanud, vähemalt mu teada mitte.

Rannas on meid mitu päeva lõbustanud üks koht, mida me omakeskis veepargiks kutsume. Tõusu ajal peksab seal korralikult laineid üles ja siis on ju vahva joosta veepritsmete alt läbi ja teha veepargitantsu ja muid ulakusi. 

Vett pritsib ka mujal. Kohati peksab nende majade juures ka teise korruse rõduni välja. Päris kole võiks seal praegu elada olla, sest iga kord kui laine vastu maja peksab, siis käib ikka korralik pauk. Aga vaadata on tore. Atsiga oleme istunud kivi peal ja vaadanud lainesaadet, pilvesaadet ja muid loodussaateid. See saate jutt tuli Atsil esimese saare peal, kus ta vaatas rulapargis trikimehi ja arvas, et see on üks vahva saade. 

Tuul on viimased päevad olnud üsna tugev. Purjed ja lohed on ookeanil üsna miniatuurseteks muutunud ja täna ei paistnud lohevendasid pea üldse olema. Täna on ikka selline tuul, et kottis riideid ei tohi kanda. Homsest läheb juba rahulikumaks. Ka Tarmo ei hakanud lauaga randa minema, kuna laua randa saamine oleks juba omaette ettevõtmine.

Endiselt veedame me palju aega ranna-mänguväljakul, kus on kiigud, 3 liumäge ja toru, kuhu sisse pugeda. Ja seal on internet, et emmed-issid saaksid uudistega kursis olla. Meie kodukohvik ei ole alati lahti ja netti nad niisama ei jaga. Tegelikult on see mängukas linna keskväljaku moodi kohas, kus toimub ka igasugu muid põnevaid asju. Enamjaolt toimuvad need etteteatamata. Lihtsalt tuleb õigel ajal õiges kohas olla. Trummimängijaid oleme seal ka korduvalt näinud. Enne mängima asumist teevad korralikult sooja, venitavad end jne, et saaksid tunde järjest mängida. On ka muid triki- ja naljamehi nähtud.

2 päeva pärast tulevad meile nädalaks külalised. Lausa 3, sh 5aastane laps. Oh, seda rõõmu ja hõikeid, mis siis lahti läheb.

Saarerahvas

Elu on ikka seiklus. Just siis, kui meil tekkis kõige suurem isu külaliste järele, saime me mänguväljakul tuttavaks ühe armsa Saaremaalt pärit perekonnaga, kes ööbisid kaks ööd meil. Nad olid täitsa omad inimesed. Ilmselt seepärast kohtusimegi. Veider jah, kuidas mõne inimesega saab olemine koduseks vaid paari hetkega. Kui nüüd hästi järele mõelda, siis tegelikult on mu ümber päris mitu väga kallist inimest, keda tunneks nagu aastaid (mõnda tunnengi), kuid kui pikemalt järele mõelda, siis teame üksteise taustast üsna vähe. Samas see polegi ehk nii oluline. Igatahes paar viimast päeva läksid kui linnulennul. Atsil oli nende kaheaastase (tegelikult 2,5) Kahrutiga paar väga toredat päeva. Ta on ammu igatsenud mängida lapsega, kellega saab ka vabalt omas keeles juttu ajada ja möllata. Täna, kui me saarlastele nägemiseni ütlesime (küll Eestis jälle kohtume), siis oli Ats üsna tujust ära. Hiljem ütles ta pahaselt, et tema küll ei taha enam kunagi kusagile saare peale sõita (pidades siis silmas siinseid saari) ja tahaks hoopis koju mängima minna. Kohe kahju, et Ats mänguväljakul nii arg suhtleja on, sest ükski täiskasvanu ei suuda (mu meelest) pakkuda lapsele päevast-päeva nii palju lusti, kui ta seda vajaks. Aga seda rõõmsam saab jälle koju naasmine olema.

Eile saabus ootamatult mingi püha. Keeltekooli uks oli lukus. Väga raske oli nii naasta taas tavapärasesse ellu. Ilmselt see vastlapäev ei olnud. Jah, veider, et teil oli. Me siis peame ilma linadeta sel aastal hakkama saama. Aga tuul ja lained on tagasi tulnud. Täna olid Tarmo andmete järgi rekordlaineid (kõrguselt), vähemalt meie jaoks siin saarel. Isegi Tarmo julges täna vaid üsna ranna ääres surfata. Aga merel on palju õnnelikke mehi. Tuul on praegu väga tugev. Tuulega on jah siin külas nii, et harva juhtub ka nii, et seda pole. Lagedamal alal lööb tuul ikka kõikuma ja kui õhku hüpata, siis võib päris pika hüppe teha. Rannas praegu päikest võtta ei tahagi, sest liiva, vett ja kõike muud lendleb õhus päris palju ringi.

Eile pakkusid mingi mehed rannas võimalust uhkest imemasinast päikest imetleda. Nägi vesinikufiltriga päikesekera ja gaasipilvede eraldumist. Mehed vuristasid fakte nii kiiresti ette, et kui me suutsime sellest jutust veerandki meelde jätta, siis olime me küll tublid. Oli väga õpetlik!

Aga meil on siin igatahes pood avatud. Tulge ostlema!

Hurraa!

Jah, viimaks on Iti üks. Või siis jällegi juba. Hurraa! Igatahes sai piduliku kleidi selga panna ja hõisates õnnitlusi vastu võtma hakata. Postiühendus on kodumaaga päris hea, vähemalt sünnipäevakaardid jõudsid sealt siia üsna kiiresti. Viie kaardi/kirja põhjal võib öelda, et nad jõuavad siia kohale 5-7 päeva jooksul (olgu see Kärdlast või Tartust). Vastupidi on aga lood hoopis teised ja palju juhuslikumad. 2 nädalaga jõudis üks kiri kohale, aga samas kaardid, mis ma varem posti panin, on seal (kusagil) juba 4 nädalat olnud ja kohale pole ikka jõudnud. Aga samas on hea, et asjad just niipidigi töötavad.

Käsitöönurgas valmis taas kord liivataigen, mida sai kakao, peedi ja avokaadoga värvilisemaks tehtud. Iti proovis ikka mitmeid kordi tainast suhu panna, et ehk nüüd ei ole enam soolane, aga tainas oli põikpäine. Samas hakkas ta juba veidi seda mudima ja voolima ka. Kui nüüd Itist veel rääkida, siis kõndima ta pole veel läinud, aga on sellele väga lähedal. Tõuseb juba mõnda aega ilma toeta üles (seda harjutab ta väga palju, ka magama minnes voodis) ja veidi püüab ka jalga nihutada, kuid endiselt on see veel tina täis ja ei taha sugugi paigast liikuda. Las sööb ja kosub veel :)

Atsi meisterdused

Päikesetõus

Viimasel ajal on olnud üsna pilvine ja Tarmo kahjuks ka tuulevaiksem (laineid pole väga olnud). Kuid nüüd läks taas ilusaks ja ka merele saab minna. Veider oligi merd vaadata, kui seal üldse purjelaudureid ja lohesurfareid peal ei olnud. N-ö tavalisi surfimehi on siin ikka väga vähe. El Medano on rohkem tuule-küla. Aga päike on lõpuks väljas ja päike on siin kuidagi eriti soe. Soojem kui meie suvine päike. Temperatuuride vahe on ikka nii suur (vilus ja päikse käes) ja tuul on siin enamasti suur. Seega pole siin midagi pidevalt rannailm. Eks kohalikud käivad nüüdki mantlite, saabaste ja pikkade pükstega. Tegelikult on üsna meie suve moodi (va pidev meretuul). Eks meilgi peab ju mõnel suvepäeval karupüksid jalga panema. Paaril korral tuli siin isegi vihma. Ühel vihmasel päeval läksime me Atsiga käterättidega läbi linna randa suplema ja kulli mängima jne. Nii hea oli mööda randa joosta, kui ühtegi inimest polnud ja vesi oli ka palju soojem :) Kohalikud kõndisid tuttmütside ja vihmavarjudega mööda.

Tere hommikust Teide (vasakul paistab tipp) ja El Medano

Õhtu rannas

Ma pole kunagi nii palju mänguväljakutel käinud, kui nüüd siin. Päevas ikka mitu korda jõuan sinna. Ma ei tea, kas olengi seetõttu näinud rohkem erisuguseid lapsi või on Eestis tõesti palju tagasihoidlikumad lapsed. Üks päev mängisime Atsiga mänguväljakul palli ja üks kohalik tüdruk tuli meie juurde malbe näoga ja ma mõistsin, et ta soovib kampa tulla. Viskasin talle palli ja tema keeras hoopis otsa ringi ja läks palliga teise mänguväljaku otsa. Ma siis läksin järele ja seletasin talle oma puises hispaania keeles, et sa võid koos meiega mängida, aga seda palli sa päris endale ikka jätta ei või. Ta ei tahtnud seda kuuldagi ning kaitses palli kiivalt. Kõrval lapsed seletasid talle ka midagi, aga ta sellest ei hoolinud. Kui ma olin seal mingi aeg seletanud ja proovinud õrnalt palli ära võtta ja see tulu ei toonud, siis võtsin tal mingi hetk lihtsalt palli ära, et nüüd ongi nii. Oh sa raks, kus läks kisa lahti. Röökis, karjus, peksis kätega. Kui nägi, et see ei aita, siis jooksis kohvikusse on ema juurde. See tuli suure jooksuga ja sellise näoga, et mul tuli hirm peale. Kui ta lõpuks meieni jõudis ja sai aru, mille pärast tüli tuli, siis lubas kohe poodi minna palli ostma. Plika samal ajal ikka karjus ja püüdis minult palli ära võtta. Selline tsirkus oli selle palli ümber. Ma tundsin ennast nagu tõeline lasteahistaja. Samas on meil varemgi olnud selliseid lapsi, kes tulevad julmalt juurde, võtavad mingi asja ja lähevad oma teed. Pärast on tükk tegu, et asi kätte saada. Harakad.

Nagu juba tähele panite, siis tekst ja pildid ei läinud päris kokku. Lisasin lihtsalt veel vaateid.


Nendes kivistunud liivadüünides on kohati nagu kalapead. Ei tea, kas need on loomuliku tekkega või on inimene nende kujundamisele käe külge pannud, aga ehedad nad igatahes on. Sinna saavad ujujad oma asju panna.

Teide jm

Esialgu oli selline lai kõrbetee

Naised poolel mäel, taamal suur kraater

Viimase nädala tipphetk oli Teide vallutamine. Nimelt otsustasime me Marjuga selle reisi ikka ette võtta (kokku 4h bussisõitu), sest mis Tenerife külastus see muidu oleks, kui isegi Teidel ei käia ära. Teide on siis Hispaania kõrgeim tipp ja suuruselt maailma kolmas vulkaan (mäe jalamilt mõõdetuna). Buss väljub Teidele hommikuti ühest lõunapoolsest kuurordist ja tuleb sealt vaid kord päevas sinna samasse tagasi. Seega oli meil limiteeritud aeg, et mäe otsas ära käia. Lihtsaim võimalus selleks on kasutada gondlit, kuid me otsustasime üles ise ronida ja gondliga alla tulla. See tähendas kokku 4 tundi matkamist, mille jooksul läbisime 10 km, millest 5km oli ikka korralikku ronimist. Kõrguste vahe oli kokku umbes 1,2 km. Kui me pärast seda rallit tippu jõudsime, siis olime täitsa läbi. Tegelikult olime me juba poole tee peal täitsa läbi, aga ei saanud ju alla anda. Aeglasemalt ei saanud ka kõndida, muidu oleksime bussist maha jäänud. Marjuga arutasime, et lausa uskumatu, kui palju energiat on inimeses ikka peidus. Tunned, et ei suuda enam edasi minna, aga ikka lähed ja lähed.

Selle talve esimene lumememm

Teide asub lihtsalt nii kõrgel, et seal on õhk tunduvalt hõredam ja seega jäi ronimisel lihtsalt hapnikku väheseks. Lõpuks siis olime 3555m kõrgusel. Muuseas südame- ja veresoonkonnahaigusi põdevad inimesed peavad eriti ettevaatlikud tippu minnes olema, kuna hapnikuvähesuse tõttu võivad nad koguni minestada. Aga veider, et kui me koju jõudsime, siis oli jaksu juba üsna palju ja ka öösel ei maganud nagu kott. Isegi lihaseid ei viitsinud haigeks jääda.

Idüll

Ahjaa, kui me üles ronisime, siis avastasime, et meie rajale oli lint ette tõmmatud (ilmselt lume ja jääd tõttu) ning viida peal oli raja keerukusastmeks märgitud kõrge. Aga kohale me saime. Veidi jäi küll tipu vallutamisest puudu, aga olime enda üle piisavalt uhked.

Uhke ratsu

Päris tippu lubatakse aastas vaid paarsada inimest ja selleks on vaja eriluba. Meie mäe otsa jõudmisega oli nii, et me ei jõudnud seal kõrgel väga ringi vaadatagi, vaid läksime kohe köisraudtee juurde, et alla saada, kuna bussini polnud enam palju jäänud. Muidugi selgus, et üleval ei saa allasõidu eest kaardiga maksta, aga me olime ilmselt nii äraroninud-ilmega, et gondlimees võttis meid lahkelt peale ja viis meid käekõrval all kassa juurde. Aga kogu see ronimine tasus ikka vaeva.



Vaated olid imelised. Mõnus värske õhk ja vaikus, milline vaikus. Lund oli ka omajagu. Kui vesi otsa sai, ampsasin lund peale.

Päris tipp

Päris tipus tundus nagu oleks lõke. Ma naljatasin Marjule, et ilmselt kostitatakse ronijaid sauna ja lummehüpetega. Hiljem nägime lähemalt ka pragude vahelt auru tulemas. Vast mingid kuumaveeallikad.

Tagasiteel läbi pilvede. Vaade künkale.

Ronimiseks sai muidugi imehea päev valitud, kuna selgus, et rannikul oli üsna pilvine ja kohati ka vihmane ilm olnud, aga meie olime ju pilvepiirist tunduvalt kõrgemal. Seega saime korraliku jume endale. Tagasiteel istusime bussis banaanikoored näo peal, sest eks meie esiisadki juba teadsid, et banaanikoor aitab muuhulgas ka päikesepõletuse vastu.

Pidulik õhtusöök

Siis käisime me Marju ja Atsiga veel ka kohalikus ahvipargis. Väga mõnus koht. Vähe rahvast ja piisavalt palju erinevaid loomi (peale erinevate ahvide ja troopilised linnud, krokodillid, kilpkonnad, iguaanid, närilised jne). Täiskasvanu 10 eurot ja Ats oli veel viimast aastat tasuta. Suures loomaaias oleks meil Atsiga umbes 30-40 eurot kokku läinud (jube kallid need ikka).

Puuris, teistele imetlemiseks

Tegelikult on inimesele ikka üsna väike püsivus, et midagi uurida ja imetleda. Isegi selles pargis ei suutnud lõpu poole loomade vastu enam eriti suurt huvi tunda. Eriliseks tegi selle pargi see, et päris mitmesse puuri said sa ise sisse minna ja olla koos erinevate pärdikute, papagoide, kilpkonnade, iguaanide jms tegelastega ühes puuris. Tõesti väga vahva koht oli.

Kodurand ja mõnus pink päikesetõusu nautimiseks

 Aga tagasi El Medanosse nüüd. Siin paar pildikest ka meie külakesest. Avastasin, et mul eriti polegi vaateid kodukülale või kodule. Meie rand on väga puhas ja korralik (sinise lipuga premeeritud). Selle ääres on erinevaid sportimisvahendeid, istumiskohti, kohvikuid (sh zumeriad) jne.


Taamal paistab ka meie punane mägi.

 




 Rannaliiv on tõesti mõõna ajal triibuline, antud pildil küll pole seda nii hästi näha, aga saab vähemalt aimduse.
 Ja ujumas olen nüüd küll mitu korda käinud ja vesi on täitsa ujutav. Eks see esimene kontakt veega ole ikka jahe ja on kerge lasta end sellest ära petta, aga kui juba põlvini vees oled, siis ...



 



Marjuga käisime ka pimeduses mäe otsas ja siin ta siis on, meie armas El Medano.

Kes meile külla tuleb?

Tenerife

Tore oli lõpuks jõuda koju, mis on selleks ka ehitatud. Isegi ventilatsioonitoru läheb ilusasti õue (minu oletus), mitte ei lõppe kapi otsas ära (viimased kaks peatuspaika olid selles osas üsna õnnetud). Lõpuks on meil Itiga oma tuba. Ja kaks diivanit elutoas on täitsa tühjad ;) Tegelikult juba paari päeva pärast tuleb meile Varblane külla. Ootame! Ja köök (reisi jooksul on söömisest ja söögi tegemisest saanud kuidagi eriti püha rituaal) on täitsa kodune, st kõik vajalik söögitegemiseks on olemas, isegi munalõikur J Elektriline tsitrusepress on ka üsna hinnas, sest poes on magusad apelsinid 49senti. Puuvilju ja aedvilju saab tõesti siin saarel odavamalt kui Fuerteventural. Samas võib-olla sõltub see ka ajast. Siin on tegelikult lisaks suurematele toidupoodidele ka väikeseid puuviljapoode ja eks tuleb käia ja otsida, kus mis odavam on. Kolmapäeva hommikuti on n-ö keskväljakul lisaks ka taluturg, kust saab häid juurikaid.

Kodu asub meie mõistes teisel korrusel. Rõdult saab vaadata otse mänguväljakule, mis on üks osa suurest platsist, kus on piknikuala ja lihtsalt mõnusalt ruumi igasugu tegevusteks. Selle platsi ääres on mitu kohvikut, postkontor ja ka minu keeltekool, kus ma olen juba 3 korda hispaania keelt õppimas käinud. Kodu on meil suur, võrreldes eelmiste kohtadega (kolmetoaline, tegelikult vist neljane, aga üks uks on omanike poolt lukustatud. 2 vannituba). Lapsed saavad mõnuga ringi tormata. Ilmselt on alumised naabrid päris õnnelikud, kui me kord siit lahkume. Veider saab olema koju minek: saab magama minna täielikus vaikuses ja saab ka akna lahti teha nii, et sealt kellegi sigaretihais sisse ei tuhise. Korterielu on selles osas ikka raske. Ahjaa.. koht, kus me elame on El Medano ja see asub üsna Tenerife lõunarannikul, lennujaama läheduses. Rõdult on põhimõtteliselt ka merd näha, mis on nii umbes 300 meetri kaugusel. Üldse on kõik siin külas üsna lähedal, mis on päris mõnus. Samas on ka kõik olemas, mis eluks tarvis ja rohkemgi veel. Toidupoes saame ka 7 minutiga käidud (kui just ei juhtu sinna ajal, kui järjekorrad väga pikad). Internetiga on jah nii, et mingit head võimalust selle soetamiseks pole, aga samas kubiseb see küla kohvikutest, kus on tasuta wifi. Me lihtsalt pole nendesse väga jõudnud. Eile küll käisime väljas söömas, aga wifi oli küll viimane asi, millele ma jõudsin seal mõelda. Aga ühe Leo Pizzeria wifi, mis asub meile üsna lähedal, levib vahest (siis kui Leo on lahke) meie rõdule, mida ma kasutan ka antud postituse üleslaadimiseks. Ajab asja ära, kuid ilmselt maja teises otsas oleks ühendus veidi kiirem. Seepärast ma ei hakka praegu pilte panemagi. Küll jõuab neid ka laadida.

Ainuke asi, mis mind alguses veidi häiris (pole lihtsalt harjunud) on see, et rannas on must liiv. Samas osati on see isegi hea, sest siis on hästi näha, kust kohast ollakse liivased. Eks mõõna ajal on ka heledamat liiva näha. Randu on siin mitmeid, osad on muidugi lohesurfarite ja purjelaudurite käsutuses, keda siin on ikka üsna palju (selgus, et see on üks n-ö tuulesurfarite lemmikpaiku siin saarel). Rannad ise on head, ei pea kartma, et astud kivile otsa. Põhjad on supelrandades korralikult liivased. Mitte, et ma oleks veel vette jõudnud (pehmekeseks olen siin muutunud). Tarmo ostis endale surfilaua ja kalipso ning nüüd on iga päev laineid püüdmas käinud.

Taamal paistab ka meie punane mägi (Montana roja), mille otsa viib mõnus matkarada. Üks päev olime Atsiga seal otsas ligi tund aega. Tegime väikse pikniku, vaatasime lennujaama lennuliiklust, imetlesime ookeani ja vedelesime niisama. Teel mäkke tahtsin tuul meid korduvalt minema viia, aga tipus leidsime tuulevarju ja mõnusalt kivisse raiutud istumisnurga. Vaatasime tipus välja ka kohad, kuhu järgmisena matkama plaanime minna.

Tarmo on lisaks surfamisele tegelenud ka üherattalise sõiduga, suutes juba täitas pika maa maha sõita. Väga lähedale talle ei tasu muidugi veel minna, kuna ta võib käega virutada (vehib nendega ikka korralikult veel), aga edusammud on olnud märkimisväärsed. Viimastel päevadel on nad Atsiga koos sõitmas käinud. Ats on hea treener, ei lase Tarmol liialt logeleda J

Esimestel (tegelikult 10) päevadel oli meil siin saarel auto ka. Samasugune nagu eelmiselgi, kuid miskipärast Fuerteventura kleepsuga. Pean tunnistama, et kasutasime autot ikka üsna vähe. Tegime mõned väljasõidud, kuid kuidagi ei jaksanud enam eriti imetleda ja eks lastega olid samad hädad, mis neil ka varem autosõitudel olid. Tegelikult ei ole siin väga palju midagi uut ka leida. Tarmo käis üks päev ise autoga Teide tipus ära. Sinna viis korralik mägitee, mis Atsi jaoks oleks olnud liig mis liig. Nii käiski Tarmo üksinda lund katsumas (u 4 kraadi sooja oli seal ja väike lumelaik). Selle ilmaga on jah nii, et väike saar küll, aga ilm võib tõesti saare erinevates kohtades üsna erinev olla. Kui me lennukiga saare põhjaosas paiknevasse lennujaama jõudsime, siis oli seal ainult 12 kraadi sooja. Eks siin on ka tuule käes vilus külm, aga ei usu, et õhtuti nii jahedaks läheb. Üks Tarmo tuttava, kes on El Medanos iga aasta käinud, teadis öelda, et see on üks külmemaid talvi, mis ta siin näinud ja tundnud on. Samas Eesti mõistes on siin täitsa hea olla.

Ja meil on nüüd oma postkast koos võtmega olemas ja meile saab taas kirjutada. Vähemalt lähinädalate jooksul. Siin tundub see postiteenus kuidagi usaldusväärsem olevat. Praeguse seisuga meil kodu siin kuni 13. märts.

Avenida Magallanes 19,

Edificio Carla, Bloque III, piso 1E

El Medano

Tenerife

Espana

Suure Kanaari viimased päevad

Kasutan veel võimalust ja laen veel mõned pildid üles (siinne internet on parim, mis meil siiani olnud on. Isegi keset tuba levib väga hästi).

Neljapäeval külastasime üht lõunapoolset sadamakülakest nimega Puerto de Mogan. Ats nautis seda teed, mis oli küll ainult 20 km pikk, aga sellest umbes 8 km oli tunneleid. Kõige toredam oli selle juures see, et tagasi tulime ka sama teed pidi ;)
Nagu sadamale kohane, siis laevu oli palju. Ats nägi ka, kuidas kohalik turistimagnet ehk allveelaev vette läks. Kallast mööda kõndides märkasime järsku, et me pole sugugi üksi, vaid üsna tihedalt lesivad kivide peal punased ja mustad krabid. Päris jurakad olid. Otsustasin siiski, et ei hakka tikutopsi neile kõrvale viskama. Seega tuleb teil ise karbi pildil suuremaks puhuda.

Küla oli muidu selline romantiline kaluriküla, kui eemaldada suur hulk turistipoode ja ka turiste. Tõesti liigub siin saare peal ikka palju rahvast ringi.

Külas oli ka väike rannajupp, mis oli ääreni rahvast täis. suurt liivalossi oleks seal üsna raske ehitada. Sellises rannas ei tundugi nii mõnus peesitada. Selles osas on suur Maspalomas mõnusam, et liivadüünide vahel saab nii ka külge keerata, et kellelegi vastu ei puutuks.

Eile käisime viimaks kohalikus krokodillipargis. Oleme viimastel päevadel teinudki selliseid väikesed käike autoga, et Iti ei peaks autos magama ja sõit ei läheks liiga pikaks. Kaugemad kohad said varem ära vaadatud. Aga park ise oli väike ja armas. Muidugi hakkas teel sinna sadama, aga õnneks tuli vaid mõni tiba meile. Seegi kuivas varsti ära.
Lisaks krokodele oli seal ka erinevaid häälekaid linde (sh kanad ja kuked), erinevaid sisalike sugulasid, ahvid, hobused, tiigrid, kitsed, lehmad, sead.

Nagu ikka, esindas park ka saare rikkalikku taimevara. Siin siis väike näide kaktustest.

Iga päev kell 1 toimub seal (Niiliuse) krokodillide etendus, mida ka meie vaatama sättisime. Kokkuvõttes tekitas see etendus minus rohkem kurbust. Nimelt ilmad on krokodillide jaoks liiga jahedad ja nad ei taha ennast üldse liigutada. Ka süüa ei taha, sest mis sa sööd, kui pidevalt ühe koha peal oled. Seega kui neile lihatükiga vastu lõugu virutati, jäid nad enamjaolt liikumatuks või veidi ühmasid vastu. Vist üks neist sõi vaid liha ära. Paar tükki tegid kepiga togimise peale suu korra lahti, haarasid liha hammaste vahele ja magasid edasi. Kuna mehed tahtsid ikka neid elavamaks muuta, siis nad suurte keppidega veidi nügisid neid, mis ei olnudki nii tore vaatepilt. Ülemisel pildil on müüri ääres on näha ka puhur, mis neid öösiti soojendab.
Suur osa etendusest koosneski sellest, et mehed käisid publiku sees ringi ja näitasid ja lasid katsuda erinevas suuruses väikeseid krokodille. Pildil peaks olema 2päevane isend ja veel 4 muna.

Aga tõeliseks atraktsiooniks olid hoopis šimpansid. Neile sai ka kõrvalt kohvikust banaane osta. Nii kui nad kaugelt märkasid midagi kollast, olid nad kohe aia peal. Puristasid meile ja tegid igast trikke. Ka neil olid pisikese šimpansid kõhu peal. Tore oli vaadata, kuidas nad nendega mürasid. Tegid laps kõhu peal kukerpalle jne. Isegi mina vaatasin neid ammuli sui. Nad on ikka tõesti inimestele nii sarnased.

Meie läheduses on terve hunnik jalgapalliväljakuid ja õhtuti on need ääreni täis igas vanuses trennilisi. Seda trenni võetakse siin küll ikka väga tõsiselt.
Seal kõrval on ka mõned eriti juurelised puud või nagu Tarmole meeldib öelda, siis juustega puud. Kuid nende palliväljakute taga on üks päris suur mänguväljak. Saab mängida nii liival kui ka kummikattel ja tegevusi jagub palju. See mänguväljak asub ühes suures pargis, kus käiakse tervisesporti tegemas ja samas on seal väljaku kõrval ka üks kohvik. Eile oli seal ka päris live-esineja. Ainuke viga oli selles, et kohvik oli täitsa tühi ja mingi hetk ei olnud ka mänguplatsil peale meie eriti kedagi.
Nii see laulja laulis üksinda tühjas kohviku-telgis ja mingi hetk tuli ka lauldes välja tiiru tegema. Täitsa kahju oli kohe temast.
Ei taha nüüd nii kurvalt seda postitust ka lõpetada. Hmm.. Aga meie saame jälle pakkima hakata, et siis 18:00 lennata 30 minutiga Tenerifele. Seal on meil kaheks järgnevaks kuuks kodu El Medanos. Seega läbi saab see intrigeeriv peatükk "Suure Kanaari viimased päevad".

Uute seiklusteni!

Gran Canaria

Kogunenud pildimaterjal tõi mu jälle arvuti taha, muidu varsti ei käi enam jõud üle.

Enne Fuerteventuralt lakumist külastasime veel saare lõunatippu. Autoga Morro Jablest väga palju edasi ei saanud sõita, aga ... Kes soovib Fuerteventurale puhkama minna, siis Morro Jable on selleks mõnus küll. Suuuuur liivarand ühel pool ja kaunid mäed teisel pool.

Ja muidugi ei saa ka seal ilma vöötoravateta, kes on väga uudishimulikud ja tulevad ikka üsna julgelt su varvaste juurde, et vaadata üle, millised kingad sel korral ranna poole suunduvad.

Reisimise kõige tüütum osa on pakkimine ja seda on meil viimasel ajal üha rohkem ette tulnud. Transpordina me kaalusime laeva ja lennukit ning lõpuks jäi peale lennuk. Õnneks lubab see lennufirma endiselt pileti sees ka ühe 20kg suuruse koti reisija koht alla panna. Seega oli vaja nii Atsi kui ka Tarmo ratas teha piisavalt väikesteks tükkideks, et need kottidesse ära mahuksid. Muud kraami on meil ka ikka parasjagu palju. Aga õnneks mahtusime peale. 10kg kaalu (aga mitte ruumi) jäi ülegi. Aga tõepoolest ei viitsi enam palju kolida.

Ats südant pahatamas

Lennukist vaadatuna tundus Cran Ganaria täiesti pruunikas-kollane olevat (vähe taimi). Lisaks võttis meid vastu väga külm tuul. Tundus juba, et Fuerteventura on ikka palju soojem ja rohelisem koht. Tõepoolest oli see päev vist kõige külmem päev meie reisi jooksul. Õnneks ilm paranes ja rohelust jagus mägede vahel küll ja küll. Ka jahedust. Mägedes oli ikka umbes 12 kraadi, aga millised vaated. Gran Canaria on tõesti ilusate mägedega saar. Väga kaldas ei tahagi olla, sest seal on ikka liiga palju rahvast, liiklust jne. Samas mägedes ringisõitmisega on see jama, et Atsil läheb kohe süda pahaks ja Iti ei saa üldse aru, miks meil on vaja nii palju autoga sõita.

Kui kaljude peale ei saa "mina olin siin" kirjutada, siis tehakse seda taimede peale. See vähemalt nägi rõõmus välja, kuigi... Meie jätsime selle etapi vahele.

Meie vapper suksu, kes peab meid vahest vägagi järskudest ja kitsastest teedest üles vedama. Ruumi on selles aga tsipake rohkemgi, kui eelmises. Aga kõige toredam on selle juures see, et Cicar (suurepärane firma, kust autosid Kanaaridel rentida) andis autoga kaasa ka suure Gran Canaria kaardi ja audiogiidi. Mis viga nii sõita. Mitte, et me seda väga kuulata saaksime, kuna sõidu ajal on nii palju sahmerdamist, aga idee on väga tore.

Mäed on tõesti siin kohati väga rohelised. Lisaks kasvab siin mingites piirkondades palju mände (umbes 3x pikemate okastega).
Lilled päevitamas.

Siit linnast leidsime ühe vahva mänguväljaku. Muuseas Ats on korraga palju julgemaks saanud ja nüüd kuuleb tihti seda, et las tema läheb rahulikult mänguväljakule ja meie mingu linna uurima. Varem ei tohtinud rohkem kui 10 sammu kaugusel temast olla. Ega nüüdki väga kaugel ei julge olla.


Koopad on meid paelunud. Üks päev, kui me jälle koobaste otsingul olime, viis meid tee ühte väikesesse mägikülla. Viidad näitasid muudkui lähemale ja lähemale küla keskpunktile. Mis tähendas seda, et tänavad olid väga kitsad ja pidevalt oli tunne, et tee siit küll vist edasi ei lähe. Mingi hetk avastasime, et viidad on meid jälle tagasi samasse kohta toonud ja ma sõidame ringiratast, aga koopaid ei ole kusagil. Nii otsustasime, et ei piina enam lapsi ringitamisega, vaid sõidame ise põnevaid kohti avastama. Keerasime ühest tänavast alla, suunaga külast eemale. Seal oli ka paar pööret sellist, et mõtlesime, et jõudsime vist kellegi hoovi. Aga tee viis edasi banaanikasvatuse labürinti. Need kasvuhooned ja banaanitaimed, mis pildilt paistavad, on vaid üks kümnendik sellest, mis antud piirkonnas olid. Tundub, et saare põhjaosas on vähe tasandikke, mis pole banaanitaimedega kaetud.
Aedade vahel sõites nägime ka banaanikobaraid lähemalt, kuigi paljudes kohtades olid vaid kõrged müürid. Kui banaanid kasvavad juba kilekotis, siis miks ei võiks lehmad kohe pakipiima anda ;)
Aga tee viis ikka edasi. Mingi hetk leidsime, et me täitsa rabas polegi ja ees ootab meid kaunis küla, kus on ka mingi vaatamisväärsus (me ei saanud päris täpselt aru, mida see hispaania keeles tähendas, aga tasus uurimist).  Jällegi järsud ja kitsad kurvid mäest alla otse külla. Kohalikud, kes istusid autotee ääres (põhimõtteliselt kesest autoteed, sest tee oli kitsas)  vaatasid meid väga kahtlaste nägudega (samas võõraid vist vaadataksegi selliste nägudega, seega me ei teinud sellest suurt numbrit).
Kuid sel korral ei olnudki viimase kurvi taga uus tee, vaid tupik mis tupik. Tarmo nägi tükk aega vaeva, et seal end ümber keerata. Kuid nagu pildilt näha, sai sealtki jalgsi veidi edasi minna. No nüüd kõndisime me vist küll kellegi aiast läbi, samas oli seal väike ilma piirdeta platvorm olemas. Naljakas oli igatahes.

Veel üks kaunis vaade rohelusele.

Perega jõe ääres

Meie ööbime saare lõunaosas Maspalomases. See üks üks kõige populaarsem suvituslinn. Tegelikult on siin raske linnapiire isegi paika panna, sest need kuurordid on siin üksteisega kokku kasvanud. Kuivust on siingi näha. Eks linnades püsibki see rohelus tänu kastmisele. Linnast välja sõites on kohe kõrb. Mägedes on lihtsalt teine elu (palju mõnusam).


Maspalomas on sarnaselt Corralejole kuulus oma liivadüünide poolest. Eile jõudsime lõpuks oma rännakutega nii kaugele, et külastasime ka oma kodulinna :)
Ats sai jälle oma traktori mõnusalt pehmesse pinnasesse kaevama asetada.

Emme asjad on ikka kõige mõnusamad.

Düünid pakuvad hulganisti rõõmu nii suurtele kui väikestele. Selles osas on Maspalomas suurepärane koht, kuhu perega puhkama tulla. Düünid väsitavad ka kõige energilisema lapse lõpuks ära. Ja see on hea väsimus. Selline peaaegu püstloodis seinast üles minek on väga hea trenn.





Kuid leidub ka veidi laugemaid nõlvu, kus oleks salvokaga päris mõnus alla sõita. Vaese mehe talverõõmud :)

Paar päeva veel sel saarel, siis saab jälle pakkida.