Kümnes päev

Tegin taas silmad lahti 5.30. Kuid, kuna lubasin, et tänasest ei lähe ma hommikul üksi rajale, siis pärast pikka võitlust suutsin taas uinuda. Kuigi tuleb tunnistada, et nii vaikses hostelis pole ammu maganud. Narid olid puidust ja eraldi kardinatega nagu Portoski. 

Brian Kanadast, Christian Saksamaalt, Steen Taanist ja üks kohalik

Tänasest alustasime siis kõndimist mööda spirtuaalset teed.

Esialgu ei olnud sellest midagi väga erilist, va hommikune ilu. Jeebus, kuidas ma armastan siin seda hommikust päikesetõusu ja mõnusat uduvinet. 

Täna pätsasin 2 magusat viinamarja

Täna saime ka kõige enam tõuse võtta. Eks nad väsitavad ole, aga täitsa tehtavad. Kõige hullem on pärast alla tulla. See on see hetk, kus ma võin lõpuks valust rääkida. Mõned allatulekud on päris järsud ja siis annavad põlved ikka tunda. Viimased neli päeva annab tunda ka vasaku jala kannakõõlus. Käima hakates on see üsna jäik. Palveränduri tunneb muidugi kaugelt ära, kui ta istumast püsti tõuseb, sest esimesed sammud on sageli vaevalised. Mul on olnud ka mõlemal jalal üks vill päka alla. Samas keha on kõndimisega rahul ja tundub isegi veidi hirmutav see koju tagasi naasmine. 

Lõunal saabusime oma ööbimiskohta. Meil vedas, et me olime broneeringud teinud, sest tundub, et viimased 100km Santiagost on väga populaarsed. Eriti keeruline on väikestes kohtades nagu me täna oleme, sest siin läheduses pole liialt palju alternatiive ka. Tegelikult olidki kõik kohad lähiümbruses välja müüdud ja mitmed palverändurid jäid muid lahendusi välja mõtlema.

Meie aga külastasime kohalikku kloostrit ning osalesime isegi palverändurite õnnistamise tseremoonial. Pilte seal teha ei võinud. Kohalikud nunnad laulsid ja kõnelesid hispaania keeles, mis oli minu jaoks juba keeleliselt väga põnev kogemus. Sisu vähemalt tundus olevat sarnane nagu ka kodumaal, st osasest asjadest sain ka aru. Seda toetas laululehtede olemasolu. 

Armenteira klooster

Õhtul liitusid meie seltskonnaga ka Briani abikaasa ja nende sõber. Naised teevad rada läbi ratastel, mis ei tundu sugugi lihtsam variant olevat. 

Rahvusvahelisel õhtusöögil

Täna tuleb magades taas väga ettevaatlik olla, sest iga väiksemgi liigutus tähendab kogu voodi rappumist ja ka krikusumist. Ja nüüd kujutage ette, et siin magab ühes toas umbes 30 palverändurit. Kõrvatroppidest on saanud mu igapäevased kaaslased. 

Üheksas päev

Eilsest alates olen olnud ka blogis veidi tagasihoidlik sellega, kus ma parasjagu viibin. Põhjuseks Katherine 72. sünnipäev ja soov teda sel päeval üllatada. Proovisin jätta mulje, et olen juba kaugemale jõudnud, kui tema peatuspunkt. Täna oli sihtmärgiks jõuda Redondelast Pontevedrasse, mis on veidi üle 20km. 

Redondela raudteesild

Rajajupp

Taolisi oli teel mitmeid

Järjest inimesed pildistasid seal, läksin moega kaasa

Eelmise pildi silla teine ots

Kui mu ema elaks Hispaanias, oleks see tema ukseesine :)

Keskel sinilill

Vigost on ligikaudu 100km Santiagosse. See on see piir, millest alates peab palveränduri passis olema vähemalt kaks templit päevas. Seega paljud kohad müüvad end selle abil. Näiteks oli tee peal mitu nänni müüjat, kes meelitasid enda juurde templitega. Lisaks kasutavad seda ära ka mitmed muud ettevõtjad.

Ligi kolmandiku teest kõndisin täna ühe tšehhi mehe Micheliga koos, kes on peagi isaks saamas. Sarnaseid viimase vabaduse ära kasutamise lugusid olen ka teisi kuulnud. 

Micheliga

Aga kõige ägedam päeva osa ootas ees Pontevedras.

Palverändurite kirik

Kohtusime peale lõunat taas taanlasest Steeniga ning valmistusime ette sünnipäevaüllatuseks. Ostsime pagariärist šokolaaditordi, poest küünlad ja välgumihkli. Ma olin täna pool päeva elevil nagu väike laps. Üllatused on nii ägedad. Ma teadsin nimelt, millises hotellis Katherine ööbib ja kuna me vahetasime temaga messengeris sõnumeid, siis teadsin, et ta on seal ka olemas. 

Liftisõit on ajavõit

Kingituseks ostsime palveränduri merekarbi. Sain täna teada, et palveränduriks saadakse ainult siis, kui keegi kingib sulle sellise merekarbi. Õnneks tal seda veel polnud. Mulle sobib olla ka lihtsalt kõndija või nautleja.

Katherine

 

Pärast hotelli külastamist läksime linna peale. Kuna söögikohad tehakse lahti ju alles 8+, siis kõndisime mitu tundi mööda linna ringi. Jeebus, palju ikka päeva jooksul samme tuleb. Mida tund edasi, seda enam hakkas linn elavnema. 

Mullid meeldivad kõigile

Kolm näljast lõpuks söögiga

Oli üks väga äge päev. Kuna helistasin mingi hetk ka teisele sünnipäevalapsele ehk Maarjale, kes kutsus Katherine endale järgmiseks aastaks külla, siis Katherine lubaski päriselt hakata selle reisi peale mõtlema. Ja kui tuleb, siis ütleb ilusas eesti keeles Palju õnne, Maarja! See oli ta soov.

Homme astume otseteelt veidi kõrvale ja lähme spirtuaalsemat rada pidi. 

Kaheksas päev

Juba traditsiooniliselt alustasin ma 6 paiku teekonda. Jah, mõne jaoks oli tegu uue päeva algusega, aga paljudele veel mõnusa peo jätkuga. Nimelt linn oli rahvast täis ja mitmest kohast kostus veel valjut muusikat. Ja loomulikult leidus igas joobeastmes pidulisi. Ka mõned eelajaloolised vahtisid suu ammuli lahti peolisi.

Esialgu sai pikalt kõnnitud mööda linna ja valgustusega ei olnud probleemi. Mingi hetk tuli veidi autoteede ääres kõndida, aga õnneks on mul helkur-kõhukott, mida ma hoidsin kiivalt autode suunas, kui mõnd tulemas kuulsin. Üldiselt nägi tänane rännak välja selline, et alguses tuli korralikult mäkke  tõusta ja lõpus üsna järsust teest alla kõndida. Viimane oli põlvedele muidugi palju raskem. Igatahes sai pea kogu teekonna vältel nautida vaateid.

Mu tänase päeva lemmik valgus-hetk

Päikese tõusmise aeg on ikka üks ilus aeg. Kõik justkui ärkab taas elule. Aga täna oli see ka väga külm aeg. Kuna külm oli eelkõige rinnal, siis panin oma käteräti rinnale, pannes räti otsad õlapaelte vahele peitu. Seljal on ju seljakott ja rohkemate riietega hakkaks palav. Täna rändasin esimest korda ka pikkade pükstega. Hommikul oli vaid 11 kraadi. Muidu juba tundus, et sai ehk liiga palju riideid kaasa võetud. Nüüd järjest lähevad kõik käiku. 

Täna võtsin endale aega, et lugeda päikese käes raamatut ja kuulata muusikat. Tundub, et päikest enam kauaks ei jagu ning lähipäevil võib hakata vihma sadama. No näis. 

Õhtul käisin Steeni ja armsa hollandi abielupaariga õhtustamast. Hollandlastega tutvusin 2 ööd tagasi Oias. Nad on juppide kaupa teinud aastaid teekonda Hollandist Santiagosse. Esimesed 5-6 päeva algusega Hollandist kõndisid nad aiakäruga, kuhu panid sisse oma telgi ja kõik muu kraami. Järgmised korrad tuli juba seljakotiga hakkama saada. 

Keskel hollandlased

Kuna täna oli pigem vaikne päev, siis pikka juttu pole ka. Olen täheldanud vaid seda, et kui tegin pikki päevi, siis sõin ka vähem ja vastupidi. Aga võibolla on see seotud hoopis õhutemperatuuriga, mis on järsult alanenud.

Seitsmes päev

Hommikul ärkasin taas enne päikesetõusu ja asusin teele. See 1h ajavahet Portugaliga annab küll võimalus õhtul kauem päikest nautida, aga hommikul on kauem pime. Muuseas Baiona sadamas on üks Columbuse laeva koopiatest, mida veidi ka pildilt näha.

Pimedas keskel siis Columbuse laev

Täna viis tee mööda mitmest ilusast valge liivaga rannast. 

Samas ilma poolest on kätte jõudnud sügis ja peaaegu terve päev oli mul pikkade käistega pluus seljas. Tuul on jahe ja samas päike ka rohkem pilve taga. Nüüd on päeval kuni 22 kraadi ja hommikul ilmselt paariteist kraadi kanti. Seega otsustasin vette mitte minna. Täna ei jõudnud ka väga higistada, sest temperatuur oli kõndimiseks paras. Enne 2 jõudsin Vigosse alberguesse.

Vigos on Hispaania suurimaid kalasadamaid. Üldse peetakse seda tööstuslinnaks. Kuulsin nii paljude ränurite käest, et Vigo on suur ja kole ja sooviks seda vältida. Jah, peamine tänav, mida mööda ametlik tee läheb, on tõepoolest pisut trööstitu.

Samas on võimalik alati võtta mõni paraleeltänav, kus on väikeseid kohvikuid ja teistsugust elu. Ma olen viimasel ajal muutnud kõndimissihti. Kui muidu arvasin, et tuleb teha päevas palju kilomeetreid, et jõuda võimalikult kaugele, siis nüüd pigem teen lühema päeva ja tutvun rohkem linna või külaga, kus olen. Muidu torman läbi camino ja ei teagi, kus ja mis. Seega sai tehtud täna reisi sammurekord, milleks on 52646 sammu. Teekond ise oli umbes 26km, aga linnas sai korralikult ringi tatsatud. Sain õhtu poole taanlane Steeniga kokku ja läisime kõik linna olulisemad sihtmärgid läbi. Hea ikka, kui on kaaslasi võtta, sest üksi on ikka veidi igav õhtut veeta. Kaugeim oli neist objektidest Castro loss (kindlus), mis oli loomulikult mäe otsas, aga lisaks viis sinna veel 350 trepiastet. Samas vaated olid sealt uhked.

Kui ma siia tulin, siis ma kujutasin ette, kuidas ma söön igast puuvilju ja meretoite. Jah, värskelt pressitud apelsinimahla saan küll, aga muidu on puuviljad ikka kordades kallimad kui meil ja nende kökide lahtiolekuajad ei ühtitavaliselt minu söögiaegadegs. See tähendab seda, et sageli on söömine seotud mõne saialisega, mida neil on siin palju ja mida üldse ei tahaks nii palju süüa. Õnneks pool reisi veel ees ja on aega asja parandada. 

Kuues päev

Hommikul sai taad alustatud pimedas. Kõndisime koos taanlase Steeniga. Hommikuti on ikka mõnus kõndida. 

Palverändurite kivila

Nii saigi meil 20km lõunaks juba tehtud. Jõudsime linna nimega Baiona. Kuna me polnud korralikult hommikusööki söönud, vaid veidi näksinud, siis otsisime esmalt söögikoha. Nendega on siin pisut keeruline, sest nad pole tihti avatud aegadel, kui mina süüa tahaks (nt õhtusööki saab sageli alates 20.30, mil ma tahan enamasti juba hambaid pesta). Tegelikult oli neid täna järjest avanemas, aga hinnad olid üsna kallid. Selgus, et olime jõudnud turistilõksu. Õnneks on mu Duolingotamine end nii palju ära tasunud, et küsisin kohalikult odava  söögikoha soovitust, mille ka sain. 4.50 eest ostsin väga rikkaliku sooja võileiva, millest jagus ka õhtusöögiks. Kõikide toitude suurused olid seal kolmekordsed.

Steeniga hommikusöögil

Peale hommikusööki tekkis väike rahutus, et kas peaks edasi minema või mitte. Kui selleks, et anda jalgadele rohkem puhkust,  otsustasime hoopis randa minna. 

Seejärel võtsime ette kohaliku kindluse, mis eemalt (kaugelt mäe otsast) nägi välja nagu vangla. Hiljem selgus, et see on hoopis luksuslik hotell, mis oli vana kindluse müüride vahele ehitatud. Aga vaated olid sealt väga kaunid.

Peale kindluse külastamist läksid meie teed Steeniga lahku. Ostsin endale ühe itaalia jäätise ja hakkasin kindlal sammul astuma järgmise küla suunas. Kui olin umbes kilomeetri jagu kõndinud, siis tundsin, et tegelikult ei olegi mu jalad enam nii värsked. Piilusin igaks juhuks booking.com lehele ning juhuslikult oligi vabanenud koht sama linna hostelis. Eks keerasin otsa tagasi ja tulin majutuma. Veidi hiljem selgus, et olen taas Katherinega ühes toas nagu eelmiselgi öösel. Kuna siin narid, siis kolisin tema kohale, kuna alumised kohad olid niikuinii täis. Juba üles ronimine pani nari korralikult kiikuma. Kui kumbki meist külge keerab, siis nari rapub. Püüan vähe külge keerata. 

Üldiselt olen graafikust ees ja saan endale lubada piisavalt rahulikke päevi. Muidu tuhisen läbi linnade ja ei tea nende kohta midagi. Ma tulin palverännule eesmärgiga õppida paremini oma keha kuulama ning teen selles osas ka pisut edusamme nagu näha. Õnneks on veel nädala jagu aega kõndida. Üle poole on praeguseks tehtud. Veidi hakkab lähenema ks lõpu tunne. Päevad lähevad kiiresti. Kirjutamiseni!