Seitsmes päev

Hommikul ärkasin taas enne päikesetõusu ja asusin teele. See 1h ajavahet Portugaliga annab küll võimalus õhtul kauem päikest nautida, aga hommikul on kauem pime. Muuseas Baiona sadamas on üks Columbuse laeva koopiatest, mida veidi ka pildilt näha.

Pimedas keskel siis Columbuse laev

Täna viis tee mööda mitmest ilusast valge liivaga rannast. 

Samas ilma poolest on kätte jõudnud sügis ja peaaegu terve päev oli mul pikkade käistega pluus seljas. Tuul on jahe ja samas päike ka rohkem pilve taga. Nüüd on päeval kuni 22 kraadi ja hommikul ilmselt paariteist kraadi kanti. Seega otsustasin vette mitte minna. Täna ei jõudnud ka väga higistada, sest temperatuur oli kõndimiseks paras. Enne 2 jõudsin Vigosse alberguesse.

Vigos on Hispaania suurimaid kalasadamaid. Üldse peetakse seda tööstuslinnaks. Kuulsin nii paljude ränurite käest, et Vigo on suur ja kole ja sooviks seda vältida. Jah, peamine tänav, mida mööda ametlik tee läheb, on tõepoolest pisut trööstitu.

Samas on võimalik alati võtta mõni paraleeltänav, kus on väikeseid kohvikuid ja teistsugust elu. Ma olen viimasel ajal muutnud kõndimissihti. Kui muidu arvasin, et tuleb teha päevas palju kilomeetreid, et jõuda võimalikult kaugele, siis nüüd pigem teen lühema päeva ja tutvun rohkem linna või külaga, kus olen. Muidu torman läbi camino ja ei teagi, kus ja mis. Seega sai tehtud täna reisi sammurekord, milleks on 52646 sammu. Teekond ise oli umbes 26km, aga linnas sai korralikult ringi tatsatud. Sain õhtu poole taanlane Steeniga kokku ja läisime kõik linna olulisemad sihtmärgid läbi. Hea ikka, kui on kaaslasi võtta, sest üksi on ikka veidi igav õhtut veeta. Kaugeim oli neist objektidest Castro loss (kindlus), mis oli loomulikult mäe otsas, aga lisaks viis sinna veel 350 trepiastet. Samas vaated olid sealt uhked.

Kui ma siia tulin, siis ma kujutasin ette, kuidas ma söön igast puuvilju ja meretoite. Jah, värskelt pressitud apelsinimahla saan küll, aga muidu on puuviljad ikka kordades kallimad kui meil ja nende kökide lahtiolekuajad ei ühtitavaliselt minu söögiaegadegs. See tähendab seda, et sageli on söömine seotud mõne saialisega, mida neil on siin palju ja mida üldse ei tahaks nii palju süüa. Õnneks pool reisi veel ees ja on aega asja parandada. 

Kuues päev

Hommikul sai taad alustatud pimedas. Kõndisime koos taanlase Steeniga. Hommikuti on ikka mõnus kõndida. 

Palverändurite kivila

Nii saigi meil 20km lõunaks juba tehtud. Jõudsime linna nimega Baiona. Kuna me polnud korralikult hommikusööki söönud, vaid veidi näksinud, siis otsisime esmalt söögikoha. Nendega on siin pisut keeruline, sest nad pole tihti avatud aegadel, kui mina süüa tahaks (nt õhtusööki saab sageli alates 20.30, mil ma tahan enamasti juba hambaid pesta). Tegelikult oli neid täna järjest avanemas, aga hinnad olid üsna kallid. Selgus, et olime jõudnud turistilõksu. Õnneks on mu Duolingotamine end nii palju ära tasunud, et küsisin kohalikult odava  söögikoha soovitust, mille ka sain. 4.50 eest ostsin väga rikkaliku sooja võileiva, millest jagus ka õhtusöögiks. Kõikide toitude suurused olid seal kolmekordsed.

Steeniga hommikusöögil

Peale hommikusööki tekkis väike rahutus, et kas peaks edasi minema või mitte. Kui selleks, et anda jalgadele rohkem puhkust,  otsustasime hoopis randa minna. 

Seejärel võtsime ette kohaliku kindluse, mis eemalt (kaugelt mäe otsast) nägi välja nagu vangla. Hiljem selgus, et see on hoopis luksuslik hotell, mis oli vana kindluse müüride vahele ehitatud. Aga vaated olid sealt väga kaunid.

Peale kindluse külastamist läksid meie teed Steeniga lahku. Ostsin endale ühe itaalia jäätise ja hakkasin kindlal sammul astuma järgmise küla suunas. Kui olin umbes kilomeetri jagu kõndinud, siis tundsin, et tegelikult ei olegi mu jalad enam nii värsked. Piilusin igaks juhuks booking.com lehele ning juhuslikult oligi vabanenud koht sama linna hostelis. Eks keerasin otsa tagasi ja tulin majutuma. Veidi hiljem selgus, et olen taas Katherinega ühes toas nagu eelmiselgi öösel. Kuna siin narid, siis kolisin tema kohale, kuna alumised kohad olid niikuinii täis. Juba üles ronimine pani nari korralikult kiikuma. Kui kumbki meist külge keerab, siis nari rapub. Püüan vähe külge keerata. 

Üldiselt olen graafikust ees ja saan endale lubada piisavalt rahulikke päevi. Muidu tuhisen läbi linnade ja ei tea nende kohta midagi. Ma tulin palverännule eesmärgiga õppida paremini oma keha kuulama ning teen selles osas ka pisut edusamme nagu näha. Õnneks on veel nädala jagu aega kõndida. Üle poole on praeguseks tehtud. Veidi hakkab lähenema ks lõpu tunne. Päevad lähevad kiiresti. Kirjutamiseni!

Viies päev

Lõpetasin viimase postituse sellega, et homme on uus riik. Võtsin hommikul telefonilt lennurežiimi maha ja voilaa, sain sõnumi, tere tulemast Hispaaniasse. Ma kohe nii otseselt seda kõike ka ei mõelnud. Tuleb olla oma mõtete ja sõnadega ettevaatlik. Ka kellaaeg hüppas kohe tunni võrra edasi, sest hispaaniaga on vaid 1h vahet. Magasin end Portugalist Hispaaniasse 😀

Sel korral võtsin majutuse koos hommikusöögiga ehk maksin 16eur asemel 18, kuna kell 5 või 6 kõndima hakkamisest pole kasu, sest vaja laeva/paadi peale saada.

Nii alustasin ma rahvusvahelist autovabaduse päeva autosõiduga ;) Nimelt oli meile hosteli poolt taksosõit jõe äärde, kus paaditakso meid 6 euroga üle viib. 

Paadisõit Hispaaniasse

Bienvenida a España! Kohe võõras, et tuleb rääkida teist keelt. Kohe võtsin mind vastu ägedad puud. Pisut maagiat.

Aga muidu on siin mõnus. Täna oli ka veidi pilvisem, mis tegi kõndimise mõnusamaks. Pilved embasid mägesid.

A guarda

Hispaanias on palju rohkem viitasid ja hoitust. Tee äärde on tehtud rändurite puhkealasid ja üldse on erilisem siin olla. Vähemalt seni. 

Lisaks on ka palju lihtsam templeid oma ränduripassi saada. Mitmes kohas sai kõndida ka mööda teed, aga mööda kollast teed.

Täna oli väga lühike päev, sest tulin Oiasse ühte ägedasse öömajja, mida kõik soovitasid. Ja on ikka vahe küll. La Cala on selle koha nimi. Majutus maksab 20 eur. Seda peab Ameerikast pärit Tanja, kes on ka ise palju rännakuid läbinud. 

Tanjaga

Imeline. Kohe sisenedes uuris ta, kas tahan õlut, cocat või midagi muud. Tuba ja kõik siin majas on väga korralik. Külmkapis on süüa, eelkõige hommikuks. Isegi vein pandi õhtul lauale. Pesumasina ja kuivati on vabalt kasutada. Kõik, mida üks rändur võib vajada, on siin olemas. Lisaks ka imeline aed. 

Kõige ägedamad on ikka inimesed. Saabusin siia umbes kell 2 ja minu toanaabriks sai üliäge Katherine. Ta elab Californias ja tuli siia oma 72. Sünnipäeva tähistama. 

Väga laheda olemisega naine. Vaatasime temaga veidi küla peal ringi ning tegime endale koos mõnusa õhtusöögi.

Maja köök

Kuna meie toas on kolm voodit, siis ootasime põnevusega, kes meie tuppa magama tuleb. Kuna see on populaarne koht, siis kõik voodikohad oli broneeritud täis. Esimest korda tegin ka ise päev varem broneeringu ja selgus, et olin õnnelik, et siia üldse sain. Igatahes saime teada, et meie tuppa tuleb mees. Ja nii äge oli see, et see mees oli taanlane Steen, kellega koos ma paar päeva tagasi kõndisin. See on ikka üks maagiliselt äge tunne, kui taaskohtud teiste ränduritega.

Lõpetuseks kiidan veel Oia küla ka. Imearmas koht. Aga las pildid räägivad enda eest.

Sellistes hoiti vanasti loomatoitu

Neljas rännupäev

Täna juhtus nii, et ärkasin 4.30 üles. Proovisin küll uinuda, aga norskamissümfoonia ja kerge hommikutunne ei lasknud magama enam jääda. Seega veidi peale 5 väljusin alberguest. Sain imetleda vaikset Viana do Castelot.

Linn oli ju taasa valgustatud, aga rannas kõhklesin, kas minna mööda pimedapoolset rannateed edasi või teha väike ring ning liikuda mööda suure tee äärt, mis valgustatud. Selle väikese mõtlmist ja segadust täis hetke järel nägin juba tuttavaid sakslasi lähenemas. Otsustasime kolmekesi mööda ranniku äärt jätkata. Kuu ja küladekuma valgustasid rada kõndimise jaoks piisavalt. Mõnus on oma teekonda varakult alustada, et siis päikesetõusuks olla juba päris kaugel.

Hommikune rada on ka midagi muud. Kerge salapära ja päeva alguse valgus.

Taamal Franziska ja Tim

Mingi hetk pidime ikka põike sisemaa poole tegema, kus olid külad, sest ranna ääres polnud kohvikud ja poode, kust hommikusööki saada. Sius naasesime ranniku äärde.

Peale 17km nägin sellist imelist randa ja ütlesin sakslastele kohtuniseni ning läksin puhkuse režiimile. 

Praia da Duna do Caldeirão

Esimest korda pidin ikka kõvasti vaeva nägema, et ookeanist välja saada, sest lained sikutasid mind siia-sinna ja mõni laine käis ka üle pea. Aga sellegipoolest oli see üks imeline rand ja ujumine. 

Vähemalt nii äge on siin

Mul on päeva otsa olnud selline tunne, nagu täna oleks minu sünnipäev. Tegelikult isegi iga rännupäev on olnud sünnipäeva-tunne, kuid täna on see eriti intensiivselt. Lihtsalt nii meeletu tänu- ja õnnetunne on sees. Õde Merle ütles, et täna on ülemaailme tänulikkuse päev. Osa minust ehk teadis seda. Aga palverännak annab ikka võimsa kogemuse ka.

Ma ikka pean kiitma oma jalgu, mis on mind nii hästi kandnud. 

Suur õnn on ise kõndida

Täna olen viimast ööd Portugalis ja homme sõidan paadiga üle jõe Hispaaniasse. Äpi järgi olen kõndinud 116km, aga see äpp ei näita reaalset kõndimist, vaid lihtsalt selle äpi järgi teekonna vahemaid. Alati ei lähe äpi teekond ja kollased nooled kokku. 

Valik nooli, mis näitavad palverändurile teed

Vahest ei lähe ka kollased jooned omavahel kokku. Eks siis tulebki usaldada oma vaistu ja liikuda ringi avatud meelega.

Kõik teed viivad edasi

Täna sai kõndida nii metsavilus kui ka kuuma päikese käes. Päike on pidevalt tagant, seega vähemalt kukal tuleb päiksekreemiga kaitsta. Aga väga hea on kuivatada ööga niiskeks jäänud riideid, mis ripuvad karabiiniga koti küljes.

See mägi on juba Hispaanias

Täna ööbin Caminhas, kuid enne tegin veel viimase ujumise Portugali vetes ning imetlesin Caminhat kaugelt.

Vasakul Hispaania ja paremal Portugaalia :)

Ja hostelis kohtusin taas selle itaalia naisega, kellega ma üks päev koos tatsasime. Saime teha linnale paar tiiru ja käia väljas söömas.

Ümberringi on madalad pilved

Jällegi mõnusad tänavad

Tagasi hostelisse jõudes tegime endale jalavanni. Äge võimalus. Kaks põrandal olevat kraanikaussi koos tumbade ja soolakausiga.

Need täna 49632 sammu astunud jalad olid seda igati väärt. Boa noite! Homme juba teise riigi lood ja juhtumised.