Kolmas rännupäev

 Täna öösel kasutasin esimest korda kõrvatroppe ja magasin rahulikult 6.30ni. Õues hakkas juba koitma ja sain rahulikult teele asuda.

Vaade Cávado jõele Fão-s

Panin klappidesse Iggy Pop'i Passanger'i laulu js lendlesil läbi selle armsa ja eaka linnakese.

Kohalike paikade kultuurikaart (vist)

Jätsin kunstiteosele ka oma jälje

Täna oli tee hoopis teistsugune. Valisin käia ranniku äärest, mitte mööda autoteed nagu äpp juhatas. Seega liikusin rohkem põldude ja metsikute teede peal. Paar kilomeetrit käisin koos ka ühe itaalia naisega. 

Aga kui nägin keset põlde korraga uhket vaatetorni, siis lehvitasin ja lippasin seda kaema. Kõikus küll. Torn oli täpselt selline nagu varju pealt näha. Metallist keerdtrepp, puidust pikad palgid otse püsti ja metallist tross piirdeks. Muuseas torn lõppeski lihtsalt nii, et keerdtrepp sai otsa ja tross oli risti ees.

Torni vari koos vaatega merele

Vaade tornist teises suunas.

Kuna tee läks mingi hetk sisemaale, siis võtsin endale ka aega rannapuhkuseks. Siinse regiooni rannad olid kõik kivised.

Vähemalt ei läinud jalad liivaseks. Veidi raske oli küll paljajalu astuda, aga parkisin end võimalikult vee lähedale ja pooleldi käpuli sain hakkama :) eks tallad ole vähe õrnad ka. Teine väljakutse oli vette saada, sest lained loksutasid neid kive igas suunas. Kuna lained käivad lainetena ehk mingi hetk on suuremad lained ja siis jälle väiksemad, siis tuli oodata rahulikumat hetke. Ookeanis käimine on ikka mõnusalt värskendav. Pärast rannapuhkust asusin taas teele. Tasane tee sai otsa ja päeva teine pool sisaldas endas juba ka mäest üles ja alla kõndimisi. Tuli ka ette autotee ääres kõndimisi. Mingi hetk hõikas keegi selja tagant mu nime. See oli hispaanlasest David, kellega ma esimesel öösel nari jagasin. Nii suur rõõm oli teda näha. Temaga oli kaasas üks saksa naine ja taani mees. Kõndisime u 6km neljakesi koos.

Koos läbimas mustlaslaagrit

David jäi koos saksa naisega ühe küla majutuskohta ja meie võtsime taanlasega ette järgmise linna. Taas sai kokku üle 30km kõnnitud. 

Viana do Castelo

Seltskonnas on ju äge kõndida, aga keeruline oma rütmis püsida. Vähemalt sain kiiresti pärale, st muidu oleksin teinud suuremaid pause ja jõudnud 7 paiku, nagu varem. 

Taanlane läks kuhugi hostelisse, kus ta oli 3 aastat tagasi ööbinud ja ma valisin albergue. Sel korral olen päriselt kirikus. Või noh selle kõrval ja tagaosas. Voodikohta nele anda enam polnud, aga sain paksule madratsile nagu paljud siin. Registreerumisel anti kaasa ühekordne lina ja padjapüür. Veider, kui erinevad on ikka samas hinnaklassis olevad majutusasutuses. Nüüd on ka selline kogemus olemas, kus kogu rahva peale (u 30 in) on 2 vetsu ja 1 dušš.

Vaade mu madratsilt toale

Aga ohhoo, ka siin on 2 sakslast ja üks itaallane mu esimesest majutuskohast. Äge. Sellepärast on jälle lahe taolistes majutuskohtades olla, kus palju rahvast. Läksime ka koos õhtust sööma. Valisime pelegrino ehk palveränduri menüü. Selles kohas oli see küll 15 eur, aga sees oli supp, praad, jook, portveini pits, magustoit ja 4 portugalikeelset laulu, mis olid pidevas korduses. 

Sardiinid

Kogu teekond on väga äge ja olen jätkuvalt tänulik võimaluse eest olla siin ja nautida igat päeva!

Teine rännupäev

Ma olen ikka kohutav magaja. Kuna Portugalis on 2h kell vähem, siis täna ärkasin kell 5. Seda tõendasid ka kohaliku kiriku kellad. Veidi lösutasin voodis, aga mis seal ikka passida. Eks neid üksikuid ärkajaid oli riburadapidi veelgi. Õues üksik kukk kires ööpimeduses ja kutsus teele. Tegelikult külas sees on kõik tänavavalgustusega kaetud. Neil elektrikriisi pole. Panin eile pestud ja veel niiske pesu karabiiniga koti külge rippu ja kell 6 asusin viimaks teele.

Karabiinid on ikka ühed väärt asjad. Neid ma võtsin erinevates suurustes kohe mitu kaasa. Enamjaolt on nad ka väga kerged. Näiteks ühega ripub mul kotirihma küljes metallist tops, et joogikohas mõnusalt juua. Pudeleid on seal enamjaolt raskem täita. Paljud sellised, kus hoiad nuppu all ja siis tuleb väikse kaarega. Mul oli kodus ka kohe karabiiniga matkakruus olemas, aga jätsin selle ikka koju. Ükemistes rongi pealt tulles tekkis ikka tunne, et vajaksin, ning ostsin kiiruga 3eurose plekkkruusi. Igatahes joogikohti on tee peal täitsa piisavalt. Mõnes kohas 4 tükki iga 200m järel, kuid vahest on ka 8km nende vahel.  Eks võib sedagi olla, et olen sattunud liikuma teisel pool teel vms ja pole lihtsalt märganud. Kotis mul 2 veepudelit u 800ml jagu. Kodust pudelit kaasa ei tassinud, need said ostetud Barcelona lennujaamaast lennureisi jaoks. Kodus mõtlesin ka joogikoti kaasa võtta, et hea voolikust imeda. Tänan, Tarmo, et sa mind kõhklema panid. Selle täitmine oleks ikka üks tüütu ettevõtmine olnud. Ilmselt oleks joogikott ka mõne nalja visanud solvamise eest, et ma seda nii lahja kraamiga täidan.

Hommikul sai siis alustatud kõndimisega pimedas. Samas päris pime ei olnud, kuna külad olid pidevalt läheduses ja mõnes kohas oli ka rannas valgustus.

Oma varju eest ei põgene

Ühes kohas oli pikk lõik liivaga kaetud. Liiga pikalt pehme liiva sees ei jaksa kõndida. Hiljam sain aru, et see oli õnnistus, sest oleksin jalgade õhutamist muidu edasi lükanud, aga õnneks läks liiv saapasse. Väikesed veidrad rõõmud.

Sekka ka pisut laudtee-kunsti

Päikesetõusu ajal olin Vila do Condes (u 8km kõnnitud). Puhas võit. 

Samas tuleb ikka meenutada onu Klausi, kes ütles, et reis ei tähenda seda, et joostakse saba sirgus ühest kohast teiste, vaid seda, et tehakse peatusi, maitstakse kohalikke roogasid ja tuntakse elust mõnu. Just nii ma püüan tehagi. Hommikusöögiks saiahunnik võiga, aga ka värske apelsinimahl

Rännak kulges suuresti mööda laudteid, aga ka mööda kitsaid tänavaid ning sekka ka pisut külateidki. Siin väike valik tänastest radest:

Ma mingi hetk äppi ei vaadanud ja lasin end juhatada vaid kollastel nooltel. See viis mind rohkem sisemaale, kus olid ka mitmed eukalüptisalud. See lõhn puudutab midagi minus, see on tükike Austraaliat ja selle reisiga kaasnevad mälestused. 

Õhtuks jõudsin Fão-see. Üle 30km tuli päeva peale kokku. Aga tegin ka rannapause jms. Praeguses hostelis olen ühistoas, kus 2 nari, aga olen vaid kahekesi ühe mustanahalise mehega siin. Ta on terve õhtu vaadanud voidis filme. Rännumees ta pole, sest tal 2 hiigelsuurt kohvrit ja seljakott. Nagu koliks kuhugi.

Aga selleks, et postitust helgelt lõpetada, lisan mõne hosteli aias tehtud pildi. Bom noite!

Sidruniloom

Porto ja teekonna algus

 Läheb veel aega, enne kui saan kodusest rütmist välja. Ikka on 6.30 silm lahti. Kuna oma teekonda tahan alustada Porto katedraalist Sè, mis avatakse kell 9, siis on aega linnaga tutvumiseks. Hostel, kus ma ööbin, on kohe Sè katedraali kõrval.

Sè katedraal

Vaikselt hakkan mõistma, et ma päriselt rändan üksi ja päriselt saangi vaid endaga arvestada. Nii mõnus on kõndida kitsastel suvistel tänavatel, eemal vaid kojamehe lauluhääl. Naeratus tuleb näole. 

Vaade linnale Sè kõrvalt

Linn on veel vaikne. Üksikud magajad on katedraali treppidel ja pargipinkidel. Mõni üksik kohalik või turist liigub ringi. Imeline algus hommikule.

Porto linnast voolab läbi Douro jõgi, millest üle on tehtud ägedalt kõrged sillad. Käisin seal päeva tervitamas. 

Vaade Luìs I sillalt itta

Vaade Luìs I sillalt läände

Hostel ise on väga äge. Magan naiste toas, kus 12 voodikohta, aga kõik privaatsed. Va hääled, aga kuna olin üks viimasena voodisse minejaid ja esimesi ärkajaid, siis ei kurda. Iga voodi juures on väike riiul, laes lamp ning kontakt ja voodi all lukustatav kapp. Nii saingi hommikul seljakoti kappi jätta ja kergusega läbi linna vuhiseda. 

Minu voodi all paremas nurgas

Hommikusöök maksab 3eur ja saad ise köögis valida, mida teha tahad. Omlett ja võileivakraam oli olemas, kuid lisaks olid kapid täis ka muud kraami. Seina peal nägin plakatit, et võimalus osta endale imeline pakett, mis kehtib 3 pubis ja 1 ööklubis. Nimelt saab 14 eur eest kell 21-22 nendes kohtades piiramatult õlut ja sangriat. Lubati unustamatut elamust. Jah, selleks võib see kujuneda jah 😀

Lõpuks olen valmis kaotama oma camino-süütust. Tegelikult sai kell lihtsalt 9 ja katedraal tehti lahti. Ostsin siis pileti (3eur) sinna sisse ka, et näha Portot kõrgemalt. Nimelt pääseb sealt ka torni.

Jutlus

Olen kaitstud 

Tornivaade vol 1

Tornivaade vol 2

Tornivaade vol 3

Kui juba priiskamiseks läks, siis ostsin sealt ka kohaliku rännupassi, kuigi mul oli Eestist ostetud pass kaasas. Eks sellega saab siis kunagi näiteks Eestis hoopis reisida. Esialgu on passi templite kogumisega üsna vaba kava, kuid viimase 100km jooksul tuleb neid päeva jooksul vähemalt 2 saada, et tõestada, et olen ikka kõndinud. Eks see on üks reklaamitrikk, aga see trikk pakub palveränduritele võimaluse liikuda kerge kotiga ja nautida kohalikke toidukohti. Templeid saab koguda kohtades, kus on camino kammkarbi märk peal.

Pilt tehtud katedraali siseõuel

Hommikul rännakule minnes selgus, et linnas toimub Hyundai poolmaraton, kus osales numbrite järgi u 11 000 inimest. Nii nad saatsid mind ligi 7 km jagu, sest ka nemad liikusid suures osas mööda jõe äärt ookeanini. Esialgu jooksid nad mulle vastu, kuid peatselt oli jooksjate liiklus kahesuunaline, sest start ja finish olid samas kohas. Kuigi näod oli väsinud, leidis nii mõnigi võimaluse mulle bom caminho soovida. 

Jooksjad Portos jõe ääres

Kuna valisin rannikuäärse tee, siis kõndisin loomulikult mööda ranniku äärt. Ei hakanud ahvatlusele pikalt vastu punnima ja tegin ka ühe supluse. Polegi ammu ookeanis ujunud. Kuigi tundus rahulik, siis need lained sikutavad ikka igas suunas. Esialgu (u 10 km, aga võite vabalt petta saada) viis tee mööda randu, hotelle jms, kus rahvast liikus palju.

Rannapuhkus

Mereäärsed basseinid, kuhu oli võimalik u 8euro eest päevaks minna

Kivide vahel on liivased rannad

Mingi hetk algasid laudteed. Kuid esialgu veel rahvastatud randadega. Umbes 20 km peal oli näha juba rohkem maaelu. See viimane oli küll liialdus, aga ütlemd nii, et pisutki metsikumat loodust.

Nii palju veel Santiagosse

Õhtupäikeses

Ma ei tea, mitu km ma kokku kõndisin, aga sammulugeja näitab ligi 47 000 sammu. Äpi (camino ninja) järgi on minu ööbimiskoht Vila Chã alberque Portost 26.6 km kaugusel. Samas sai ka hommikul linnas tiirutatud. Siin majutusasutuses on ühised ruumid, st privaatsust pole, aga väga äge seltskond. Kodus saab ka privaatsust nautida. Peremees tegi suure potiga suppi ja saime ühiselt laua taga istuda. Supi eest oli võimalus vabalt annetus teha, sest paljude jaoks on see oluline lisasissetulek. Majutus ise maksis 10eur ja olemas on lina, padi, käterätid ja kõik muu mugavaks eluks vajalik. 

Peremees innustas pilti tegema

Esimese päeva lõpuks võin öelda, et kõige olulisem on juua palju vett ja teha päriselt paljaste varvastega puhkepause. Kuigi iga tunni järel soovitatakse neid pause teha, siis kõige raskem on neid võtta alguses, kui tundub, et just sai kõndima hakatud. Aga eks lõpuks teenib see üllast eesmärki, villivabu jalgu. 

Tere tulemast Portosse

 Tehtud, tehtud! Jõudsingi Portosse kohale. Mobiilis levib 5G ja öine linnaõhk on soe ning melu täis. 

Jõudsin siis siia läbi Barcelona. Armastan jätkulende broneerida piisava vahega, et lennuki hilinemisel ei peaks tulistjalu kiirustama teise peale. Puhas stressi ennetamine. Ja et oleks selge, siis mõlemad lennud jäid hiljaks. Hoolimata sellest, oli mul minu jaoks veidi ootamatult piisavalt palju aega, et põigata Barcelonasse sisse. Seega lubasin endale õhtusöögi Barcelona äärelinna Mercadonast. Mercadonades on kohe mõnusalt kodune käia. Nii palju tuttavat ja mälestusi. Aga uus oli valmistoidulett, kus uhkelt laiutasid paella-pannid. Ei saanud kohe mööda minna. Paellat müüdi portsjoni kaupa. Ma küll poole peal ütlesin, et see on ainult mulle, kuid müüja vastas vaid, et portsjon pole veel täis ja nii peab. Kausi kätte saades mõistsin, et suures õhinas polnud ma tulnud selle pealegi, et see paella külm on. Aga parem külm paella, kui paellavaba elu 😉 Vähemalt oli õues 26 kraadi sooja. Imeline, kui saab endale lubada Barcelonasse sõitu, et paellat süüa 😀

Õhtune piknik Barcelonas

Portosse jõudsin täitsa pimedas. Veidi piilusin kohalikke vaatamisväärsusi, aga oma hostelit nähes, ei saanud sellest mööduda, sest väsimus oli põue pugenud. Siin on kell 2h maas ning kuigi kell näitab praegu 23 läbi, siis keha tunneb ära, et kell on Eestis 1 öösel. Boa Noite!

Porto linnavalitsuse hoone