Viies päev

Lõpetasin viimase postituse sellega, et homme on uus riik. Võtsin hommikul telefonilt lennurežiimi maha ja voilaa, sain sõnumi, tere tulemast Hispaaniasse. Ma kohe nii otseselt seda kõike ka ei mõelnud. Tuleb olla oma mõtete ja sõnadega ettevaatlik. Ka kellaaeg hüppas kohe tunni võrra edasi, sest hispaaniaga on vaid 1h vahet. Magasin end Portugalist Hispaaniasse 😀

Sel korral võtsin majutuse koos hommikusöögiga ehk maksin 16eur asemel 18, kuna kell 5 või 6 kõndima hakkamisest pole kasu, sest vaja laeva/paadi peale saada.

Nii alustasin ma rahvusvahelist autovabaduse päeva autosõiduga ;) Nimelt oli meile hosteli poolt taksosõit jõe äärde, kus paaditakso meid 6 euroga üle viib. 

Paadisõit Hispaaniasse

Bienvenida a España! Kohe võõras, et tuleb rääkida teist keelt. Kohe võtsin mind vastu ägedad puud. Pisut maagiat.

Aga muidu on siin mõnus. Täna oli ka veidi pilvisem, mis tegi kõndimise mõnusamaks. Pilved embasid mägesid.

A guarda

Hispaanias on palju rohkem viitasid ja hoitust. Tee äärde on tehtud rändurite puhkealasid ja üldse on erilisem siin olla. Vähemalt seni. 

Lisaks on ka palju lihtsam templeid oma ränduripassi saada. Mitmes kohas sai kõndida ka mööda teed, aga mööda kollast teed.

Täna oli väga lühike päev, sest tulin Oiasse ühte ägedasse öömajja, mida kõik soovitasid. Ja on ikka vahe küll. La Cala on selle koha nimi. Majutus maksab 20 eur. Seda peab Ameerikast pärit Tanja, kes on ka ise palju rännakuid läbinud. 

Tanjaga

Imeline. Kohe sisenedes uuris ta, kas tahan õlut, cocat või midagi muud. Tuba ja kõik siin majas on väga korralik. Külmkapis on süüa, eelkõige hommikuks. Isegi vein pandi õhtul lauale. Pesumasina ja kuivati on vabalt kasutada. Kõik, mida üks rändur võib vajada, on siin olemas. Lisaks ka imeline aed. 

Kõige ägedamad on ikka inimesed. Saabusin siia umbes kell 2 ja minu toanaabriks sai üliäge Katherine. Ta elab Californias ja tuli siia oma 72. Sünnipäeva tähistama. 

Väga laheda olemisega naine. Vaatasime temaga veidi küla peal ringi ning tegime endale koos mõnusa õhtusöögi.

Maja köök

Kuna meie toas on kolm voodit, siis ootasime põnevusega, kes meie tuppa magama tuleb. Kuna see on populaarne koht, siis kõik voodikohad oli broneeritud täis. Esimest korda tegin ka ise päev varem broneeringu ja selgus, et olin õnnelik, et siia üldse sain. Igatahes saime teada, et meie tuppa tuleb mees. Ja nii äge oli see, et see mees oli taanlane Steen, kellega koos ma paar päeva tagasi kõndisin. See on ikka üks maagiliselt äge tunne, kui taaskohtud teiste ränduritega.

Lõpetuseks kiidan veel Oia küla ka. Imearmas koht. Aga las pildid räägivad enda eest.

Sellistes hoiti vanasti loomatoitu

Neljas rännupäev

Täna juhtus nii, et ärkasin 4.30 üles. Proovisin küll uinuda, aga norskamissümfoonia ja kerge hommikutunne ei lasknud magama enam jääda. Seega veidi peale 5 väljusin alberguest. Sain imetleda vaikset Viana do Castelot.

Linn oli ju taasa valgustatud, aga rannas kõhklesin, kas minna mööda pimedapoolset rannateed edasi või teha väike ring ning liikuda mööda suure tee äärt, mis valgustatud. Selle väikese mõtlmist ja segadust täis hetke järel nägin juba tuttavaid sakslasi lähenemas. Otsustasime kolmekesi mööda ranniku äärt jätkata. Kuu ja küladekuma valgustasid rada kõndimise jaoks piisavalt. Mõnus on oma teekonda varakult alustada, et siis päikesetõusuks olla juba päris kaugel.

Hommikune rada on ka midagi muud. Kerge salapära ja päeva alguse valgus.

Taamal Franziska ja Tim

Mingi hetk pidime ikka põike sisemaa poole tegema, kus olid külad, sest ranna ääres polnud kohvikud ja poode, kust hommikusööki saada. Sius naasesime ranniku äärde.

Peale 17km nägin sellist imelist randa ja ütlesin sakslastele kohtuniseni ning läksin puhkuse režiimile. 

Praia da Duna do Caldeirão

Esimest korda pidin ikka kõvasti vaeva nägema, et ookeanist välja saada, sest lained sikutasid mind siia-sinna ja mõni laine käis ka üle pea. Aga sellegipoolest oli see üks imeline rand ja ujumine. 

Vähemalt nii äge on siin

Mul on päeva otsa olnud selline tunne, nagu täna oleks minu sünnipäev. Tegelikult isegi iga rännupäev on olnud sünnipäeva-tunne, kuid täna on see eriti intensiivselt. Lihtsalt nii meeletu tänu- ja õnnetunne on sees. Õde Merle ütles, et täna on ülemaailme tänulikkuse päev. Osa minust ehk teadis seda. Aga palverännak annab ikka võimsa kogemuse ka.

Ma ikka pean kiitma oma jalgu, mis on mind nii hästi kandnud. 

Suur õnn on ise kõndida

Täna olen viimast ööd Portugalis ja homme sõidan paadiga üle jõe Hispaaniasse. Äpi järgi olen kõndinud 116km, aga see äpp ei näita reaalset kõndimist, vaid lihtsalt selle äpi järgi teekonna vahemaid. Alati ei lähe äpi teekond ja kollased nooled kokku. 

Valik nooli, mis näitavad palverändurile teed

Vahest ei lähe ka kollased jooned omavahel kokku. Eks siis tulebki usaldada oma vaistu ja liikuda ringi avatud meelega.

Kõik teed viivad edasi

Täna sai kõndida nii metsavilus kui ka kuuma päikese käes. Päike on pidevalt tagant, seega vähemalt kukal tuleb päiksekreemiga kaitsta. Aga väga hea on kuivatada ööga niiskeks jäänud riideid, mis ripuvad karabiiniga koti küljes.

See mägi on juba Hispaanias

Täna ööbin Caminhas, kuid enne tegin veel viimase ujumise Portugali vetes ning imetlesin Caminhat kaugelt.

Vasakul Hispaania ja paremal Portugaalia :)

Ja hostelis kohtusin taas selle itaalia naisega, kellega ma üks päev koos tatsasime. Saime teha linnale paar tiiru ja käia väljas söömas.

Ümberringi on madalad pilved

Jällegi mõnusad tänavad

Tagasi hostelisse jõudes tegime endale jalavanni. Äge võimalus. Kaks põrandal olevat kraanikaussi koos tumbade ja soolakausiga.

Need täna 49632 sammu astunud jalad olid seda igati väärt. Boa noite! Homme juba teise riigi lood ja juhtumised.

Kolmas rännupäev

 Täna öösel kasutasin esimest korda kõrvatroppe ja magasin rahulikult 6.30ni. Õues hakkas juba koitma ja sain rahulikult teele asuda.

Vaade Cávado jõele Fão-s

Panin klappidesse Iggy Pop'i Passanger'i laulu js lendlesil läbi selle armsa ja eaka linnakese.

Kohalike paikade kultuurikaart (vist)

Jätsin kunstiteosele ka oma jälje

Täna oli tee hoopis teistsugune. Valisin käia ranniku äärest, mitte mööda autoteed nagu äpp juhatas. Seega liikusin rohkem põldude ja metsikute teede peal. Paar kilomeetrit käisin koos ka ühe itaalia naisega. 

Aga kui nägin keset põlde korraga uhket vaatetorni, siis lehvitasin ja lippasin seda kaema. Kõikus küll. Torn oli täpselt selline nagu varju pealt näha. Metallist keerdtrepp, puidust pikad palgid otse püsti ja metallist tross piirdeks. Muuseas torn lõppeski lihtsalt nii, et keerdtrepp sai otsa ja tross oli risti ees.

Torni vari koos vaatega merele

Vaade tornist teises suunas.

Kuna tee läks mingi hetk sisemaale, siis võtsin endale ka aega rannapuhkuseks. Siinse regiooni rannad olid kõik kivised.

Vähemalt ei läinud jalad liivaseks. Veidi raske oli küll paljajalu astuda, aga parkisin end võimalikult vee lähedale ja pooleldi käpuli sain hakkama :) eks tallad ole vähe õrnad ka. Teine väljakutse oli vette saada, sest lained loksutasid neid kive igas suunas. Kuna lained käivad lainetena ehk mingi hetk on suuremad lained ja siis jälle väiksemad, siis tuli oodata rahulikumat hetke. Ookeanis käimine on ikka mõnusalt värskendav. Pärast rannapuhkust asusin taas teele. Tasane tee sai otsa ja päeva teine pool sisaldas endas juba ka mäest üles ja alla kõndimisi. Tuli ka ette autotee ääres kõndimisi. Mingi hetk hõikas keegi selja tagant mu nime. See oli hispaanlasest David, kellega ma esimesel öösel nari jagasin. Nii suur rõõm oli teda näha. Temaga oli kaasas üks saksa naine ja taani mees. Kõndisime u 6km neljakesi koos.

Koos läbimas mustlaslaagrit

David jäi koos saksa naisega ühe küla majutuskohta ja meie võtsime taanlasega ette järgmise linna. Taas sai kokku üle 30km kõnnitud. 

Viana do Castelo

Seltskonnas on ju äge kõndida, aga keeruline oma rütmis püsida. Vähemalt sain kiiresti pärale, st muidu oleksin teinud suuremaid pause ja jõudnud 7 paiku, nagu varem. 

Taanlane läks kuhugi hostelisse, kus ta oli 3 aastat tagasi ööbinud ja ma valisin albergue. Sel korral olen päriselt kirikus. Või noh selle kõrval ja tagaosas. Voodikohta nele anda enam polnud, aga sain paksule madratsile nagu paljud siin. Registreerumisel anti kaasa ühekordne lina ja padjapüür. Veider, kui erinevad on ikka samas hinnaklassis olevad majutusasutuses. Nüüd on ka selline kogemus olemas, kus kogu rahva peale (u 30 in) on 2 vetsu ja 1 dušš.

Vaade mu madratsilt toale

Aga ohhoo, ka siin on 2 sakslast ja üks itaallane mu esimesest majutuskohast. Äge. Sellepärast on jälle lahe taolistes majutuskohtades olla, kus palju rahvast. Läksime ka koos õhtust sööma. Valisime pelegrino ehk palveränduri menüü. Selles kohas oli see küll 15 eur, aga sees oli supp, praad, jook, portveini pits, magustoit ja 4 portugalikeelset laulu, mis olid pidevas korduses. 

Sardiinid

Kogu teekond on väga äge ja olen jätkuvalt tänulik võimaluse eest olla siin ja nautida igat päeva!