Kodu, naabrid ja muu

Meie kodu asub kompleksis, mis kunagi oli üks sellistest turimipesadest, mida on kõik kohad siin täis. Nimelt pole siin väga hotelle, aga on suure aiaga piiratud hoonetekompleksid, kus on siis väikesed korterid (enamjaolt 2korruselised majad) ühe magamistoaga ja köök-elutoaga. Lisaks siis vastavalt kompleksile basseinid, palliplatsid jne. Meie omaga on nii, et see läks kunagi pankrotti ja majad müüdi ära. Nüüd on aed ees ja igal korteriomanikul on väravate võti. Hea privaatne, aga pole mingit tädi/onu, kes kontrolliks, kes sisse ja välja läheb. Samas hoitakse basseinid ja aed pidevalt puhtana. Meie majas on 4 korterit, 2 all ja 2 üleval. Meie elame alumisel korrusel (hea käruga liikuda). Maja taga, kus on rõdu, eraldab meid naabritest 1,5m kõrgune müür. Naabriplika (varsti saab 3) on väga uudishimulik ja julge. Kui teda huvitab mõni inimene, siis ta läheb seisab kohe tema ette ja vaatab talle suurt pruunide silmadega otse näkku. Nii nad kohtusid esimest korda ka Atsiga. Ats muidugi kohukus sellisest asjast veidi ära. Igatahes sai see naabriplika väga kiiresti selgeks, kuidas üle müüri meie poole peale ronida. Nüüd on nii, et kui Ats tunneb, et tahaks plikaga (vist Margarena) mängida, siis ta paneb aiatooli müüri äärde ja plika saab hopsti üle ronida. Ats väga tahab, et ta tuleks meile mängima, aga kui ta siis jõuab, sisi ta ei oska temaga suurt midagi peale hakata. Aga samas ta juba õpetab teda vaikselt eesti keeles ja on õppinud ka ise mõned võõrkeelsed sõnad selgeks. (Peaks vist isegi ka veidi itaalia keelega tutvust tegema). Eile oli plika jälle siin. Nad askeldasid eelkõige rõdul. Mingi hetk oli plikal tulnud kaka häda ja viisaka naabrina ei kakanud ta mitte meie rõdule, vaid läks meist järgmise naabri ukse ette kakale. Väga hästi koolitatud laps :)

Mehed linnas

Aga eile õhtul käisime me vanalinnas. Nagu ikka restoranid, väiksed tänavad, poekesed jne. Seal keskel oli ka suur mänguväljak, mis oli kilkeid ja siblinaid täis. Aga mõnus oli panna vahelduseks end veidi uhkemalt riidesse ja teha tähtis nägu ette, et meie lähme nüüd linna. Tagasi tulime taksoga (veidi küll kõndisime ka kodu suunas, aga.. ) 2,5 euri :)

Täna käisime hiina pudipadipoes ja Tarmo ostis sealt tööriistu. Tagasiteel leidsime prügikasti kõrvalt oksahunniku ja jalgratta sadulatoru oligi olemas. Eile ostsime Atsile kiivri ja sadula (10 euri) ka. Oleks küll viimase suutnud vast ka ise kokku pusserdada, aga Atsi tagumikust hakkas kahju. Igatahes nüüd on Ats rõõmus rattamees. Kahjuks küll 12 tollise rattaga, aga ma tema ei lase ennast sellest heidutada.

Pildil veel abirattad ära võtmata

Cotillo jm

El Cotillo

 Laupäeval käisime kalurikülas nimega El Cotillo, mis asub vastaskaldal. Buss tegi mõnusa tiiru läbi erinevate külade ja paikade, mis saare põhjaosas on. Igav liiv ja tühi väli.. tõesti on see saar ilma asulateta üks paras kõrbesaar. Kivid, liiv ja üksikud puhmad. Ei puid ega võsa. Aga küla ise ole väike. Ma olin seal varem google steet view abil (üks tänuväärne asi elukoha otsinguil jne) veidi ringi vaadanud ning naljakas oli olla kohas, kus reaalselt pole kunagi käinud ja teada, et selle nurga taga peaks olema mänguväljak jne. Reaalsuses oli El Cotillo ainult poole väiksem. Mul on isegi hea meel, et üks kinnisvaramees, kes meile pakkus seal üht korterit pikemaks ajaks, mingi hetk meie kirjadele enam ei vastanud. Veidi aega on tore väikeses ja rahulikuks kohas olla, aga mõeldes Atsi lõbustamisele, siis tundub Corralejo ikka palju toredam olevat. Aga vähemalt lained olid seal kõvasti vingemad kui me siinpool saart seni näinud oleme.

Vesi.. Atsist on ka lõpuks veeloom saanud. Tunneb end kätistega kui koer vees :) Samas on ta ka väga hea ujumistreener. Kõnnib minuga basseini äärt mööda kaasa ja ütleb kuhu ja kui kiiresti ujuda. Samas Iti on ikka veel veidi hämmingus, mida toredat me ometi sellest külmast veest leiame.

 Ilm on siin sügisene, st pidevalt tuuline ja pilvi viskab ka sekka. Mitu korda on olnud selline taevas, et noo nüüd hakkab küll sadama, aga vihma kui sellist oleme ehk 1 minuti jagu näinud. Ikka tuleb päike varsti välja ja sajab kusagil mujal. Selline see sügis pidavatki siin tavaliselt olema. Samas pilved annavad just mõnusalt jahutust kuuma päikese eest. Ka temperatuuri mõttes on siin üsna ühtlane ilm: päeval 24-25 ja öösel ~19 kraadi.

Kogu see reisi värk on mulle näidanud, et kui midagi (mõistuse piires) väga tahta, siis tuleb hoida silmad ning süda lahti ning asjad juhtuvad.. Siin olles olen mõelnud, et Atsil võiks olla jalgratas. Uut ei tasu ju osta ja taaskasutuse varianti pole ka veel kusagil näinud. Eile läksin prügi viima ja seal ta oli. Tuleb abikarattad ära võtta ja sadul hankida ja .. ajab asja ära. Ja kui ei aja, siis ehk teeb ta kellelegi teisele rõõmu.

Hurraa

Saime veidi aega tagasi kirja, et saame siia koju pikemaks ajaks jääda, va 27.dets-3.jan. Aga see vahemik annabki hea põhjuse külastada mõnda teist saart ja võtta uus aasta vastu mõnel teisel rannal. Igatahes olen terve õhtu totakas irve näol ringi kõndinud ning sekka teinud rõõmutantsu ka. See koht tõesti meeldib meile.
Homme püüan pikema posti kirjutada, sest näiteks eile käisime me saare vastaskaldal jne. Head ööd!

Uus kodu

Vaade meie rõdult läbi Tarmo telefoni

Teisipäeval (kas tõesti ainult kolm päeva tagasi?) kolisime me oma uude Koju (kahjuks esialgu saime ainult kuuks ajaks). Ühe magamistoaga kodu, rõdult vaatega otse basseinidele. Õhtuti on basseinis ka värvide mäng, basseinivalgustid viluvad. Kodul on suurust ligikaudu 40 ruutu, aga eelmise koduga võrreldes tundub see nii suur ja mõnus olevat. Tõeline kodu kohe. Mõnus ja rahulik kompleks on ka. Naabriteks on meil 2 plikaga (1,5 ja 2,5a) itaallased. Avastasin, et ühe sissepääsu juures kasvavad banaanid. Veidi peavad veel valmima, aga...
Loodusel on palju anda.. Meil polnud uues kodus pannilabidat ja Tarmo läks poodi seda otsima. Ütlesin talle veel, et kui ta poest ei leia, siis toogu mõni kõvem palmi oksake või lehevars või noh.. Tõigi, sest poes polnud. Veidi noaga lihvimist ja ajab juba mitu päeva asja ära. Mõtlesingi siin just, et paar kaussi ja seebialus jms kuluks ka ära :)

Endiselt oleme me linnas nimega Corralejo. See vana kaluriküla ja saare üks esimesi ja siiani suurimaid turismipesi. Eks need pikad liivarannad ja surfivõimalused meelitavad siia igasuguseid, eksole. Kõik kohad on surfikoole täis, mis õpetavad n-ö tavaliselt surfama, lohesurfi, lainelauaga sõitma ja SUPi (minu jaoks uus ja ma ei tea selle vastet, aga see on aerutamine surfilaual). Merel näeb ka teisi veesõidukeid, üks armsam kui teine ;)

Tegelikult on selle liivarannaga nii, et mõõna ajal on linnas ikka üsna laavakivine. Eks paar liivaranna lõiku on, kuid vette minek on kohati ikka trikikas. Ühe korra oleme sattunud ka tõusu ajal randa ning see sai ka jäädvustatud. Kodune bassein on poistele nii armsaks saanud, et ei saa ka rannas ilma väikse supluskohata olla.

Eile käisime me suurel rannal linnast väljas. Tegelikult on meie praegusest kodust sinna mitme km pikkusele liivarannale ligi 3 km, aga selle eest on seal rõõmu hunnikute viisi. Iti kakas täna näiteks peaaegu puhast liiva välja. Aga milline avarus ja vabadus. Selle läheduses on muidugi nudistide hotell ka, mis annab ehk veidi vabaduse mõõdet juurdegi.

 Aga eile sai Iti 9 kuuseks. Tegime ikka kooki ka.

Tuuline Corralejo

Tuuline maa. Laupäeval toimus meie linnast veidi väljas suur tuulelohede festival. Me arvasime ja lootsime, et see on kenasti kõnnitav maa, aga mingi hetk tuli meil siiski takso appi võtta. Õnneks on siinsed takso hinnad üsna mõistlikud. See festival asus umbes 5km linnast väljas ja linnapiirist meie praeguse koduni on veel umbes samas palju. See ots läks meil tagasitulles maksma alla 8euro. Festival toimus rannal, mille kõrval asuvad kuulsad luited. Kui olla seljaga ookeani poole, siis tundub nagu oleksid kõrbes. Väga palju liiva ja nii vähemalt 10-15 km mööda ookeani äärt. Iti sai mõnuga liiva süüa ja varbaid liiva alt üles otsida. Lohesid oli seal palju. Tegelikult oli veidi petuvärk ka, kuna nende suurte tegelastega oli nii, et ühe nööri otsa oli terve posu pandud. Samas äge oli ikka. Lastele toimusid seal ka töötoad, kus mingi tädi tegi lohe valmis ja lapsed said seda kaunistada. Kuna seal oli väga pikk järjekord, siis Tarmo tegi tädi kätetööd vaadates ise ühe lohe valmis ja täna (isadepäeval) saime selle ise kodus ära kaunistada. Lohe lennutamisega pole tõesti mingit probleemi, kuna tuult on siin küll ja veel. Täna pidin vägisi Iti mütsi ta peas hoidma, kuid ikka sain korduvalt meetreid lend-mütsi järel joosta. Käisime täna ka üht potentsiaalset uut kodu vaatamas. Meil veidi on veel mõtlemisaega. Teisipäevani saame samas kohas olla, tegelikult soovi korral vast kauemgi.

Ats tegi täna ka esimesed tiirud meie basseinis. Sisse on ikka külm minna, aga pärast on väljas tuule käes veel külmem :) Mis siin vinguda, mõnus on ikka. Ja õnneks pole basseinis trügimist.

 Lohet värvimas

Maja taga tiigi ääres

Muutuste teel

5.nov

Minek. Mõnes mõttes juba, kuid samas.. lõpuks minek. 2,5h bussiga ja 3h lennukiga. Lennusõit läks nii hästi nagu kahe lapsega ikka minna saab. Nii hea oli jõuda London Standsteadis hotelli. Minu üllatuseks oli meie toas neli suurt voodit üksteise kõrval. Mõnusalt palju ruumi magamiseks ja Atsil hüppamiseks. Väike vann ja kõik pinged olid läinud. Magama läksime kohaliku aja järgi juba kell 6, kuna äratus oli juba enne 4 öösel.

6.nov

Hotellist välja tulles oli tunne, nagu oleksime kodumaal. Autod olid jääs ja õhk väga karge. Hops bussi peale ja olimegi pea 5minutiga lennujaamas. Varahommikune lennujaam oli õnneks piisavalt rahulik ning saime kõik toimingud piisavalt kiiresti ära teha. Ja järgmised 3h 40 min lennusõitu võis alata.

FUERTEVENTURA

 Mõnus on lennuki pealt maha tulla kui vastu puhub soe meretuul. Lennujaam on kohe mere, st ookeani ääres. Ilm on pilves, kuid mõnus. Sooja umbes 23 kraadi. Lennujaamast saime kahe bussiga Corralejosse, kus me vähemalt järgmised 5 päeva peatume. Itiga on ikka hea reisida, inimesed naeratavad ja lubavad tihti enda ette. Ega see bussi peale minek muidu meelakkumine polnud. Sellest teisest bussist jäid vist pea pooled bussijaama järgmist bussi ootama. Olin eelmisel õhtul internetis välja vaadanud, et millised peatuses umbes võiksime me maha minna, et saada võimalikult lähedale oma peatumiskohale. Vist vajutasime stop-nuppu liiga vara. Buss keeras oodatust kõrvale ja lasi meid veidi eemal maha, aga vähemalt saime ümbrusega rohkem tuttavaks.

Vets ja vannituba on keskmise ukse taga

Köök on selle sinise kapi taga peidus nagu näha

Linn ja kõik on nii rahulik, ilmselt seepärast, et suurem turismihooaeg on läbi. Mõnus vaikus ja paras soojus. Meie kodu on pisike, aga asub suures kompleksis. Registatuuri-majast välja astudes on tunne, et oled sattunud botaanikaaeda, mille servas on ka pisikesed majakesed, nagu ridaelamud. Tuppa astudes ehmusime esialgu ära, et kas tõesti suure kiirustamisega valisime kodu, millel pole kööginurka. Õnneks leidis Tarmo selle mingi hetk kapist ülesse. Ka vets asub esialgu vaadates nagu kapis. Üle jääbki vaid kaks tuba, millest ühe täidab voodi ja teises on telekas, diivan-voodi, paar lauakest. Paariruutmeetrine tagaaed on meil ka, kus saab pesu kuivatada ja botaanikaaeda nautida. Kompleksis on veel suur 8-kujuline bassein (vesi u 19-20 kraadi). Õhtul peale pikka jalutuskäiku mere ääres tegime kiire meloni söömise ja selle ajaga oli õues täitsa pimedaks läinud. Sellest hoolimata katsekasin veel meie basseini ka ära. Pimedaks ja valgeks läheb siin ikka harjumatult ruttu. Olin selle juba ära unustanud. Aga õues on Austraalia-lõhn: eukalüptipuud maja kõrval. mmm...

7.nov

Hommikuujumine. Ka päeva tipphetk on vesine, nimelt läksime Atsiga veeparki. Tuuline ja pilvine ilm ning jahe vesi. Samas hea meel, et selle pargi ära külastasime, kuna see oli täna viimast päeva lahti enne suurt talvepuhkust. Lisaks jalutasime Itiga piirkondi uurima, kus on olnud rohkem majutuspakkumisi. Akende peal küll silte pole, et üürida. Ainult müüa, kui sedagi. Vahest leiab mõne veebiaadressi. Ma olen Tarmole mitu korda rääkinud, et peaks ta kõrtsi saatma sõprussidemeid looma. Seniks hoiame silmad ja südame lahti, et meie uus kodu leiaks tee meieni.

Tehtud!

Lõputöö sain B!

Tühi on olla. Naljakas, et kõik on läbi.

Lõpuaktus on 21. juunil kell 12:00 Ugala teatris