Nii see elu käib

Gotlandil siis käidud ja isegi palju vett on selle ajaga merre voolanud. Pilte saab piiluda siit http://www.foto24.ee/album/39348.
Laupäeval käisin jälle hüppamas. See kord oli meil paju väikem lennuk (Brita), kus põhimõtteliselt istmeid jms polnudki sees. Väljahüpe oli minu jaoks veidi hirmutavam, kuna seda tuli teha istukil ja nii et enne pistad jalad uksest välja. Ütleme nii, et ei olegi nii lihtne lennukiuksel jalgu kõlgutada, tuul teeb oma töö. All tulin ikka sama moodi ja ka vari avanes nagu pidi. Siiski jäi mulle sellest laupäevast mingi kahtlane tunne südamesse. Ei olnud vist õige päev lendamisest, sest kohe kuidagi ei kibelenud järgmisele hüppele.
Pühapäeval käisin seenel. Oli mis oli aga täna söön igatahes kukeseenekastet. Uskumatult palju mustikaid oli. Peaks korjama kohe minema. Võibolla lähengi täna.
Täna võtame Tarmoga ette lisaks Tartu neljapäevakutele ka Põlva teisipäevakud. Mõnus on metsas joosta.

Gotland

Olen nüüd Gotlandil. Täpsemalt Visbys. Suurepärane koht. Kogu vanalinn on uhke linnamüüriga piiartud ja väikesed armsad majad ja kitsad tänavad ja mägine. Veidi Toledo moodi. Eile viidi meid Visby lähedusele kaljule ka. Vinge vaade. Kahjuks pole mul fotoka kaablit kaasas, muidu näitaks pilte ka. Aga et miks ma siin olen? Suveülikool. Kursuse nimi on Communicating Entrepreneurship in the Baltic Region. Kohal on 5 soomlast, 2 prantslast, 2 venelast, 4 eestlast. Täitsa tore seltskond ja ettevõtmine. Ja Gotlandile peab kindlasti tagasi tulema. Tegelikult pole see ju kaugel Eestist, kuid kahjuks ei käi Saaremaalt siia enam transproti. Tegelikult on mul nii palju muljeid ja mõtteid peas, et nad lihtsalt ei mahu kõik korraga läbi ja siis nii jääbki.

Vahepeal..

Et mis ma siis teinud olen? Veidi ikka olen ka.
16-19.juuli olin ma Hiiumaal. Piilusin kurikuulsat Eiffeli torni, käisin Hiiu folgil jne jne
21-27.juuli veetsin aega Viljandis olles ka see kord Pärimusmuusika festivali ajal staabi-sekretär. Väss.. pidin ikka tunde värskes maaõhus magama, et end jälle inimesena tunda. Kuid samas on see alati mõnus ka.
Ja siis muidugi minu esimene Jõgevatreff. Sellist paugutamist ei kuule isegi mitte 31.detsembril.
Ja nüüd olen Romantika peal ja teel Stockholmi ja siis Gotlandile. Lähen tarkust ammutama.
Eks kuuleb jälle kallis lugeja!

Juuli

Kas Teie vaatasite eelmisel pühapäeval FolkWagenit?

8-12.juuli Tartu-Valmiera-Césis-Sigulda-Palanga-Liepâja-Kuldiga-Ventspils-Tartu

Täna olen täitnud külmkappi: maasikad, maasika toormoos, vaarikad ja till -> sügavkülma.

How many roads must a man walk down..

Laupäeval toimus Võrumaal Uma Pido. Ei saanud ju minagi va kultuuriinimene sinna minemata jätta. Esmalt sõitsime Tarmoga laadale. Et mitte tühjade kätega ära minna, siis ostsime puidust pannilabida. Abiks ikka. Labidas kotis läksime mu sugulaste juurde. Ikka rõõm on neid näha, väga lustlik paarike. Peale lõunat käisime veel kirikus kontserdil ja õhtul laulupeol. Vat see oli õige laulupidu, sai nalja, sai kananahka oma säärtel ja teistel ihuliikmetel tunda, palju tuttavaid näha ning kõike muud head paremat.

Teiepäeval kaitsesin oma 2 praktikat. A+A. Merle viitas seepeale korduvalt nohiklusele. Ärge muretsega, kõik on kontrolli all.

Kolmapäeval esines Saku Suurhallis Bob Dylan. Istusime kohtadele ja kiitlesime, et ikka nii hea nähtavus on. Kontserdi paari esimese algusakordi vältel jooksis suur mass lava ette. Sinna jäi ka minu suurepärane vaateväli. Alles pärast 3-4 lalu võtsid turvamehed lavaesise vabastamiseks midagi ette ja oh üllatust, lava peal oli suia 6 meest.
Bob Dylan on mees, kes vist tõesti võib endale lubada sellise kontserdi, kus ta ei suhtle üldse publikuga, ei visuaalselt, ei verbaalselt. Kuigi ma pean tunnisama, et ma siiski vist nägin korraks, kui ta päris lõpus kummardas koos oma bändiga, et ta piilus publikusse. Jah, enne 2 viimast laulu ütles ta ka veel tänud ja nimetas oma bändiliikmeid, kuid sellega ka kogu jutt piirdus.
Ei, ma ei kurda. tore oli.

Ja porgandis elab päike!

Kodujuust murakamoosiga on niii hea!!

Karmen, laste narid on mõeldud laste jaoks. Kukkusin eile ühest läbi, valus oli.

Eile hommikul ärkasin üles ja läksin kööki hommikuputru tegema. Süütasin gaasipliidi ja viskasin tikku prügikasti nagu tavaliselt. ja oh imet, seal nad olidki, minu kauakardetud külalised. Kolm unist leegipoega pistsid pea prügikasti ääre tagant välja. Õnneks olid nad veel hommikuselt laisad ja nii sai neist kergesti lahti. Naljakas oli ikka..