Viisin jälle ämma mägedesse, seekord sama teed pidi, aga pisut kaugemale, ja kaasas mõlemad lapsed. Tegemist oli El Cochino (tõlkes "siga") nimelise vaatekohaga Montes de Malaga looduspargis. Umbes kilomeetri jagu oli vaja kõndida, aga meie lapsed saavad sellega hõlpsasti hakkama (kui välja arvata need 2 korda kui Iti kivisel teel kõhuli maas oli). Vaatekohta viiv kruusatee on populaarne mägijalgratturitele ja paar ratturit sõitis ka ähkides-puhkides mööda, kuid kõik hõikasid viisakalt "Hola!".
Sea juures, kelle järgi vaatekoht nime on saanud.
Ja siis tuli uus trial'i võistluse päev, mille tarbeks auto põhiliselt renditud sai. Võistlus oli ligi 300km kaugusel, õnneks enamus kiirteed ja 3 tunniga olime kohal. Koht oli vägev, nagu kanjon, mäed kahel pool. Radasid vaadates oli kohe näha, et tegemist on oluliselt kõvemat klassi võistlusega kui eelmine, mida siin külastasime.
Mees, kelle pärast me nii kaugele sõitsime: Toni Bou, maailmameister aastatel 2007-2016. Selle võistlusega sai ka järjekordse Hispaania meistritiitli.
Õnnestus Ats ka maailmameistriga ühele pildile jäädvustada.
Kohal oli jälle ka Eesti mees Jaak Burk, kes ka tõdes, et rajad on raskemad, kuigi seekord sõitis ta kollaseid radu (varem rohelisi, mis on kollasest raskemad). Samu radu nägin sõitmas ka üht u 12 aastast (vähemalt välimuse järgi) poissi, kes tundis nende kivide otsas ennast selgelt mugavamalt kui Jaak, tahtmata Jaagu sõidu kohta midagi halba öelda, lihtsalt Hispaania tase on selline.
Paar näidet ka kuidas ässad gravitatsioonile ninanipsu annavad.
Elavad kompressorid :) Toni Bou sõidu eel puhusid härrad kive puhtaks.
Ühel hommikul kui Mai meid jälle natuke pärast kella 6 üles ajas, otsustasime Karmeniga autoga minna mäkke, et vaadata kuud, mis oli parasjagu ennast väga suureks paisutanud, ja päiksetõusu.
Karmen arvas, et ühte härga oleks sinna puu kõrvale vaja, aga näe polnud võtta.
Järgmine käik viis mind Camino del Rey'd külastama. Tegemist on jalgteega, mis on rajatud jõe ümber olevate kaljude külge. Tee ehitati aastatel 1901-1905 hüdroelektri firma poolt, et tagada parem ligipääs. Aastatega tee lagunes ja see suleti peale seda kui 1999 ja 2000 aastal mitmed matkajad seal surma said. 2014 aastal alustati raja taastamist, nüüd see enam nii ohtlik pole, kiiver antakse igaks-juhuks pähe ja raja läbimisega saab igaüks hakkama (vähemalt mis puutub füüsilisse võimekusse).
Siin on näha uus rada üleval ja vana rada selle all.
Siin on raja viimane osa. Läbi mäe sõidab rong ja all vasakul algab paisjärv, mille teises otsas on hüdroelektrijaam.
No comments:
Post a Comment