Tadadaa

Kas pole tüütu, kui avad blogi ning ikka ja jälle vaatab see piparkoogitaina pilt sealt vastu?! Mis mul öelda, pole kuidagi saanud mahti siia kirjutama tulla aga nüüd lõpuks olen kohal. Ja ei teagi kohe kust otsast alustada. Aa.. piparkooke tegime praepanni peal, sest ahju meil pole. On vaid kaks väikes pliidiauku, kuhu kaks suurt anumat korraga peale ei mahu. Veidi trikitamist on, kui soovid teha erinevaid asju korraga, aga see sunnibki veidi rohkem läbimõtlema, mida ja kuidas teha. Aga piparkoogid tulid üsna head. Kaane alla ja madala temperatuuriga. Ainuke miinus on see, et praepannile mahub neid korraga üsna vähe. Mulle meeldib tainas niisama ka. Tegelikult ma küpsetatud piparkooke väga enam ei tahtnudki, sest see panni kõrval seismine ja ootamine seal tainahunniku kõrval polegi nii lihtne.
Laupäevad on hakanud meile väga meeldima (muidu ei teakski, mis nädalapäev parasjagu on). Ma ühel laupäeval avastasin, et kuna ülemine pood on pühapäeviti kinni, siis lastakse puu- ja köögiviljade hinnad sel päeval alla. Vähemalt osadel asjadel. Nii me käisime ühel laupäeva pärastlõunal kambakesi poes. Ei jäänud midagi väga erilist silma, aga mõtlesime, et mandariine võiks ikka võtta. Need oli 1,19€ kilo. Siis nägin, et kõrval on 3kg kott 1.50 (allahinnatud u 3+ euri pealt). Polnud tarvis pikalt mõelda. Õhtul panime lapsed magama ja ma mõtlesin, et lähen käin veel korra seal poes ära, et ehk nüüd on veel odavamad need hinnad. 9 sain kodust välja (tundus, nagu teeksin ma midagi ulakat ja lähen öösel linna peale, pole nii hilja vist väljas käinudki) ja pool tundi oli veel poe sulgemiseni aega. Ja üllatus, üllatus. Need mandariinid olid hoopis kallimaks läinud (2,30 vist umbes). Aga näiteks kiivid, mida ma muidu pole raatsinud osta (kilo tavaliselt 3+ euri) olid 30 senti kilo. Täiesti kõvad ja ilusad kiivid. Praeguseks on nad juba täitsa söödavad. Ja ka pirnid olid u 35 senti kilo ja magusad ploomtomatid 40 senti kilo jne. Ühesõnaga tasus minna. Maksin paar euri ja tulin suure kotitäie värske kraamiga koju tagasi. Esmaspäeval olid need samad kiivid jälle 3euriga müügis. Ei mõista nende hinnatralli, aga samas ei kurda ka väga. Eks tuleb siis kaks korda poes käia :). Tundub, et see blogi ongi muutunud toidublogiks rohkem. Kogu aeg ei jõua seigelda ka, aga küll tuleb neidki ette.

Toidust rääkides ei saa märkimata jätta, et üle tee ühes aias kasvab granaatõunapuu.
Ma pole lihtsalt varem sellist näinud. Kui siin piisavalt kasta, siis saab siin vist igasuguseid asju kasvatada. Kuulu järgi on saare teine ots veidi rohelisem. Eks me aastavahetuse kanti näe, sest otsustasime selle nädala, mil me peame oma korteri hülgama, veeta autoga saare teises otsas. Siis saame saarele mõnusalt ringi peale teha. Aga enne seda tulevad mulle veel õekesed (Merle, Merike) külla. Alles see tundus kauge aeg olevat, kuid juba homme astuvad nad lennukile ja ülehomme kohtume. Pühapäevani siis sel korral külalised. Kes on järgmine?
Kui aga küll ei saa tulla ja keegi hirmsal moel tahab meile kirjutada, siis võimalus on olemas.

Calle Quirre 1, piso 10b (selle korterinumbri unustasin mõnele ümbrikule taha kirjutada)
Corralejo, 35660
Fuerteventura, Las Palmas

Espaňa

Võimalus tähendab seda, et meil on postkast, aga võtit pole. Samas on see nii ääreni täis (ja ma veel lisaks vooderasin selle ajalehega ära), et me saame pilu kaudu kõik asjad kätte. Juhul kui see muidugi õigesse auku pannakse, sest meie postkastis oli ka teiste korterite kirju (see jutt oli mul juba 1,5 nädalat tagasi valmiskirjutatud, aga nüüd jätkan). Esimene õnnelik kiri jõudis meie postkasti. Oh, seda rõõmu. Ikka töötab see värk. kuigi tundub, et mõlemas suunas võtab see 3-6nädalat aega.
Miks ma pole kirjutanud? Olen olnud hõivatud oma lõputööga, mis on osutunud parajaks peavaluks. See distantsilt suhtlemine on tekitanud mingeid valearusaamu ja hetkel tegelen uue teema otsimisega. Vast on neist öistest ja päevastest tundidest, mil olen ekraani taga olnud, kasu ka tulevikus. Igatahes ei kavatse veel alla anda ja tahaks ikka bakalaureuse kraadiga ka end ehtida.
Blogisse postitamisega on veel see lugu, et enamasti pean ma arvutiga akna all seisma, et internet kuidagi liiguks. Tihti ongi nii, et kirjutan midagi laua taga valmis ja siis tõstan arvuti jälle lae alla, et asi saaks salvestatud või saadetud. Piltide laadimine on veel omaette ettevõtmine. Aga imetlege, imetlege siis laaditut.
Mis siis veel teinud oleme. Kuu aega oli Atsil põnev, kuid kaua sa ikka ilma mängusõpradeta oled. Ka naabriplikad käivad siin kohalikus lasteaias ja nii pole nad ammu saanud koos mängida. No see viimane asi on tegelikult üldse kaheldav, st kas nad on üldse koos niimoodi mänginud. Paar hetke on olnud, aga enamjaolt on neil veidi erinevad huvid olnud. Igatahes lause, et "mul pole mitte midagi teha" kõlab siin majas liigagi tihti. Enamjaolt tähendab see seda, et ta ei viitsi üksinda midagi teha ja et me peame temaga mõnda lauamängu mängima.
Igavuse peletamiseks on meil siin korralik töötubaderalli olnud. Õnneks on meil siin läheduses üks pirakas hiina nodipood, kust saab igasugu materjali meisterdamiseks jne. Eks pildid räägivad enda eest ise.

Jõulukaartide töötuba ostukeskuses

Veemängud aknal vol 1

Veemängud aknal vol 2

Veega akna peale asjade kleepimine osutus väga toredaks tegevuseks. Nii palju vaikust pole ammu olnud.

Teiseks toredaks tegevuseks sai soolatainast linna ja autoteede meisterdamine. Ka mitu päeva põnevust. Kahjuks ei saanud me mitu päeva enam õues einestada, aga laps oli rahul. Meie ka.

Tikkimine

Selle tegevuse juures ma imestasin küll, et Atsil nii palju kannatust oli. Üle poole sellest pildist on tema tikitud. Mingi hetk lõpus tekkis tal vajadus saada kiiresti pilt valmis, et siis sellega mööda tube ringi kihutada.

Keha eest hoolitsemine on meie peres au sees :)

Juhend on Atsil kõrval.

Kohalik katuse-riisi istandus. Saar on pärast vihmahooge ikka palju rohelisemaks kohe läinud. Nüüd kasvab siin ka umbrohtu ja palju rohelisi tutte on juurde tulnud.

Sadama juures käies sain alles esimest korda aru, kui läbipaistev siinne vesi on. Muidu lainetavas rannas ei saa midagi aru. Vesi keerleb ja vahutab. Leidsime sadama kõrvalt ka sildi, et siin on suur veekaitse ala, kus leidub ka 50 000 tonniseid isendeid. Seal on ka pikksilm, kuid siiani oleme seda kasutanud vaid eemal paistavate saarte ehitiste uurimiseks.

Iti sai juba kuuseks. Sel puhul ostsin esimest korda tordi poest. Jäätisetort. 1,8 liitrit ja 2 euri. No ei saanud jätta ostmata. Kõrval olid poole väiksemad 4 ja 6 euri. Väga hea tort oli. Pärast oli veidi halvem olla, aga õnneks mahtus väike ports ka meie imeväiksesse külmikusse ja ei pidanud ennast päris palliks sööma.

Atsi viimaste päevade meelelahutus. Kümne piires liitmine tuleb juba üsna hästi välja. Mul on sahtlis peidus ka lahutamisega kaardid ;)









Ahjaa.. kolmas laps on ju ka :)

Tarmo ikka vahest käib rannas lauda laenutamas. Sel korral käisime kaasas ka.

Veidi ikka püsib püsti ka

Aga ühel päeval võttis mees kätte ja ronis mäkke. Näete ju isegi. Selle parempoolse väikse künka peal ju näha. Vaadake hoolikalt :)
Meie oma vulkaan (see, mis rõduaknast paistab). Umbes tunniga käis ta sörkides seal peal tiiru ära. Oi, kuidas me vaatasime punnis silmadega akna pealt, et kas näeme issit. Ja lõpuks nägingi, hurraa!!