Jõulud

Tarmo venna pere saadetud piparkoogid

Sel aastal algasid jõulud meile nädal aega varem koos minu õdede (Merle ja Merikese) saabumisega. Oh, seda elevust ja rõõmu. Lastel olid suud kõrvuni (Itil väikese hilinemisega) ja näpud ümber kõiksugu uute vidinate. Ja Atsil oli ju koguni kaks mängukaaslast juures.  

Iti alguses oli umbusklikum ja väga rõõmsa näoga külalisi ei tervitanud. Näod ununevad kiiresti ja samas saavad kiiresti ka omaks. Aga kui suu oli kama ja musta leiba täis, siis läks ka meel palju rõõmsamaks. Igatahes algas üks kiire ja põnev aeg.

Kuigi õekesed olid eelmise öö Milano lennujaamas veetnud (kõik inimesed koondati kitsale alale, et polnud magamiseks isegi korralikult põrandapinda) ja olid täiesti magamata, ei saanud ju päeva raisku lasta. Esimesena ronisime nendega kohalikku vaatetorni, et saada linnast parem ülevaade.

Meie kohaliku botaaniaaia (nalja koht) keskel on suur mägi, kus on piknikulauad. Tegime seal väikse kehakinnituse ja pärast viisid tädid Atsi botaanikaaia mänguväljakule Atsi mängima. 
Botaanikaaed on jah selline meie mõistes üsna tühi. Nüüd on seal vähemalt vesi basseinides ja veidi rohelust ka juba, kuid siiski. Tegelikult on selle täpsem nimetus botaanikapark. 

Kui juba läks siin kõrgelt linna vaatamiseks, siis ei saanud ju jätta meie vulkaanil käimist vahele. Ronisime Merlega tippu. Milline vaikus ja .. Teine maailm kohe. Õnneks ei olnud väga tuuline, aga kahjuks ei olnud väga selge ilm ka (udukas veidi). Sellegi poolest oli vaade võrratu. 

Vaade mäelt teisele poole

 Saar on ikka tõesti järjest rohelisem, mägede vahel oli neid väikseid rohelisi laike ikka üsna palju. Me otsustasime ringi pikemaks teha ning ronisime alla hoopis mäe teisest küljest.

Korraga kuulsime nagu keegi oigaks või .. Merlele tundus see rohkem nagu lapse hääl, mina kujutasin ette, kuidas keegi on kukkunud ja nüüd hädise häälega kutsub abi. Ronisime veel rohkem alla poole ja voilaa.. tõeline kitse mögin hoopis. Silm puuris ühte ja teist mäge, kuni viimaks avastasime ühe valge kitse. Silm uuris veel ja veel, kuni ilmusid lagedale päris mitu musta kitse (teise suure mäe külje peal, tipus jne).

 

 Ronisime veel rohkem oma mäest alla ja leidsime ilusa rohelise aasakese, kus oli loomi ligi 20 ringis. Kaugelt tundusid nagu lehmad olevat, aga jalad olid veidi imelikult harkis, kui nad heina sõid. Lähemalt olid veidi rohkem kitse moodi, aga osad olid väga pika karvaga ja üks isane oli eriti suur nii kerelt kui sarvedelt. Nu täitsa nagu piison. Me päris lõpuni ei olnudki kindel, et need kõik kitsed olid, aga samas tundus, et need mäe peal ronijad ja all roheluses sööjad olid kõik üks segane kari. Mõni oli tõesti kitse välimusega, aga mõni ... Samas mökitasid küll nagu kitsed, vähemalt need, kes mökitasid.  Kahjuks jäid pildid neist udused, kuna ilm ei soosinud ja fotokas on minu vana hea fotokas.

Kui me järgmisel või ülejärgmisel päeval Tarmoga sama rada läbisime, siis alles tagasiteel mööda autoteed nägime taamal kitsi. Samas ilm oli palju selgem, mida on ka pildilt näha. Ühesõnaga kitsed on täitsa olemas. Selles mõtte on see ikka imeline paik, et mäe otsas ja teisel pool mäge on nagu teine maailm kohe. Kohe ei oskagi midagi siia rohkem lisada ja sõnadesse panna.

Kuid teistsuguseid maailmasid on veelgi. Reedel alustasime oma seiklust sadamast. Mulle nii meeldib sealne jõulukuusk. Ehe. 










Kuid põhjus, miks me sadamasse läksime, ei peitunud sugugi kuuse imetlemises. Õed läksid hoopis kõrval asuva saare (Los Lobos ehk hundid) juurde snorgeldama. Meie kapteniks oli Javier. Väga vahva mees. Maltal sain Arvi maskida veidi snorgeldamist proovitud, kuid see.. Esmalt tegime 30-40 minutilise peatuse saare külje peal, meie sadama poolt vaadatuna. Ankrusse heitmise koha peal oli sügavust umbes 6-7 meetrit. Korraga tundusid käed väga lühikesed olevat, aga vesi oli täiesti selge. Põhi tundus olevat käega katsutav, kui vaid käed ei oleks nii lühikesed olnud :)

Ujusime ka rannale lähemale, kus sain ka põhja lähemalt uurida. Veider, et isegi paari meetri sügavusele sukeldumine pani kõrvad nii kõvasti valutama, et pidin pinnale tõusma. Aga Javier tõi meile sügavalt põhjast merisiile ja muid tegelasi näha. Kalu ujus üsna palju mööda ja nad ei lasknud meist end sugugi häirida. Nii võrratu tunne on ikka nende keskel niimoodi hõljuda.


Siis sõitsime või õigemini sõitsin (väike Karmen sai nagu laps rõõmsalt rooli keerutada) paadiga mäe teisele küljele, kus oli laguun ja väikesed kalurimajad. Seal saime ringi kõndida, ujuda ja niisama ilma nautida. Ilm oli tõesti sel päeval super.

Kuna järgmiseks päevaks lubas pilvisemat ilma, siis pidime sellest päevast viimast võtma ja jõudma veel ka meie suurde liivaranda.

Laupäev algas nagu korralik sünnipäev ikka Oi lii-oi laa ja küünaldega tordil. Aga see oli vist ka üks kõige rahulikum hetk selle päeva jooksul. Sel päeval sain hakkama ka oma sammurekordiga, milleks nüüd on u 44 000 sammu (kuna mu sammulugejal on kell vale, siis 21:00 algab tema jaoks juba uus päev ja nii ei saa ma päris täpset skoori öelda). Igatahes sain täna esimest korda ka õhtul linna peale minna. Linn oli uskumatult vaikne, päeval istub kohvikutes ja kõrtsides ka tunduvalt rohkem rahvast. Veider. Sellest hoolimata oli üks vahva jalutuskäik.

Kui õed olid läinud, siis oli kuidagi väga tühi. Nii tuba, mis tundus nüüd poole suurem, kui ka hing. Nii palju sai selle ajaga tehtud ja käidud ja nüüd korraga ei osanud enam päevaga midagi peale hakata. Tarmo mõtles ka juba, et ehk peaks ära kolima. Samas reedel me juba lähmegi saare teist otsa avastama. 8 päeva oleme oma kodust ning võimalik, et ka internetist eemal. Tänaseks on tavapärane rütm juba enamvähem taastunud. Tarmo läks surfama ja mina tegin suure hunniku piparkoogitainast (kinkimiseks ka). Praegu lõpetasime lastega just tatra söömise. Tänu Merlele! Tõesti on maitsev üle pika aja tatart süüa.

Üks pildike veel Itist, kel meie perekonnale kohaselt on juba üks lokike kuklal olemas.Ootame pikksilmi lisa :)