Päike jälle väljas

Kui ma täna hommikul jooksmas käisin, siis tundus, nagu oleksin taas kodumaal. Nimelt tänavakivid nägid mõnes kohas välja nagu oleksid need jääga kaetud ning leidus ka kohti, kus olid nagu väikesed lumekuhjad. Aga... puhas sool. Ei teagi, miks just eelmine öö nii eriline oli ja kuidas see sool ikkagi tänavatele nii satub.Tuul on igatahes suunda muutnud, see tundub olevat ainuke seletus. Kandis liiva, kannab ka soola. Näis, mida ta reedel kannab, sest praeguse seisuga lubab reedel veidi vingemat tuult ja meie rannas u 3,5meetriseid laineid.
Aga sel puhul tegime õhtul Atsiga lumesõda. Nimelt oli meie pisike sügavkülmikuauguke nõnda jääd/lund täis, et oli tarvis seda veidi sealt välja kaevata. Ilmselt neid rõõmuhõikeid, mis Atsi suust selle peale välja tulid, oli kosta kilomeetrite kauguselegi.

Täna oli lõpuks päikseline päev. Küll tuuline, aga siiski päikseline. Ats sai ka üle pika aja (nädal) taas basseinis supelda. Oh, seda rõõmu.

Tarmol oli täna kolmas ja viimane surfikooli päev ning sel korral käisid nad teisel kaldal, üsna El Cotillo külje all. Kui pärast teist päeva tundus talle, et ehk sellest koolitusest täitsa piisabki ja polegi rohkem vaja surfida, siis tänane päev tõi talle jälle sära silma. Näis, mis aeg toob, kuna kõik mõnusamad surfirannad asuvad sellises kauguses, et jala kaugele ei jõua.

Üksik norutaja

Päeval käisin lastega toidupoes. Meil on kaks poodi, milles ma vaheldumisi käime. Üks on alumine ja teine ülemine. Täna käisime selles ülemises poes, mis on selles osas hea, et pärast saab koormaga mäest alla kõndida. Aga tee sinna on üsna kehv. Siin on kõnniteed tõesti enamjaolt tänavakividest laotud, kuid selles suunas on need kivid kuidagi väga niruks jäänud. Igatahes tagasiteel (kasutasime täna veidi kõrvalisemat kuid vaiksemat teed poodi) märkasin ma, et vist üks orav jooksis üle tee. Kuna Ats pusserdas rattaga midagi mu selja taga (eemal), siis lasin selle orava silmist ja ootasin Atsi ära. Varsti märkasime, et neid oravaid on lausa trobikond (7 tükki küll) ning nad siblisid nii tee kõrval kui ka mõned silkasid üle tee.

Väiksed hiilijad kehval kõnniteel

Ats hakkas kohe tõelise poisina neid hirmutama, kuid kuri emme ei lubanud. Oravad ei pidanud pikka viha ja juba hetke pärast olid nad umbes 10 cm kaugusel meie varvastest. Silkasid siia-sinna. Kodus vaatasin internetis järele, mis oravad need sellised on ja nii algaski meie tutvus vöötoravatega! Pildisüüdistus kohe olemas. Ma muidugi tegin neid pilte telefoniga nii, et ma päikese tõttu ei näinud üldse, mida ma pildistan. Mõnel pildil ongi ainult tänavakive või muud loodust pildistatud. Aga siiski on need esimesed mitte-koduloomad. Meil siin aias on meeletult kasse ka, ma ei tea, kas siin elab mõni kassipidaja või on need ka n-ö kohalikud metsikud loomad.

Vöötorav

Eile oli meil akna taga 6 kassi, pidasid vist koosolekut. Aga prussakaid oleme ka ikka näinud, tikutopsi nad naljalt ei mahu. Õnneks toas olen vaid surnud prussakaid leidnud (3 tükki kohe). See tekitas kas küsimuse, et millesse nad surid. Tänaval liikleib neid rohkem. Olen kuulnud, et nende tõeline kodu on siinkandis palmide otsas. Paar päeva tagasi tegi Tarmo 1:0 ühele siristajale. Nimelt õhtuti kostus mu voodi tagant ebaregulaarsete vahedega 3sekundi pikkust sirinat või noh prrrrrr. Ma juba uurisin netist, et kas prussakad teevad ka häält ja leidsin kohe mingi artikli Tallinna loomaia prussakate ja muude putukate näitusest, kus oli a la Aafrikas elav siristaja prussakas vms. Mõtlesingi, et vahi-vahi, nüüd on see haruldane liik minu voodi taha elama kolinud. Lähemal uurimisel selgus, et tegu oli kärbsesuuruse, kuid suurt tundlatega putukaga, kelle ladina ja kõiksugustest teistest keeltes nimetus meile teadmata on. Nii palju siis kohalikest loomadest.
Aga on ka teisi asju, mis häält teevad. Näiteks meie pesumasin, mis tsükli lõpus laulab või noh mängib vähemalt 20 sekundit üht lõbusat meloodiat. Ega siis puhkusele tulnud inimestele ei saa ju tuppa panna pesumasinat, mis teeb lihtsalt ühe piiksu või on üldse vait. Selle peale on mõeldud ka pliidi disainimisel. Nimelt on sel kaks auku ja kolm nuppu. Kolmas nupp on taimer, ilma milleta pliit ei hakka tööle. Taimer nagu selline taimer ikka annab endast kõik, et jõuda nulli peale tagasi. Kui ventilatsioon pliidi kohal ulub, siis pole seda taimeri vaikset tiksumist kuulda. Nüüd on seda juba vähem olnud, aga alguses lõin ikka korduvalt kätt vastu otsaesist, kui avastasin, et näljane pere närib juba küüsi, aga mina kokkan nii, et taimer on juba nulli peal ja pliidiaugud jahedad.