igas augus kindel kaigas

Hoi! Nii et sünnipäev seljataga. Esiteks tahaks tänada igasuguste õnnitluste eest. Kummardus.. ja muidugi oli ka selle kummarduse sees veel ka üks kummardus mu südames. Tegelikult oli see sünnipäev ilmselt mu kõige kurvem sünnipäev. Esimest korda elus olin ma eemal kõigest ja kõigist. Just nimelt kõigist.. pole ühtegi eestlast üle 5 nädala näind, pole elu sees nii kaua neist eemal olnud. Igatahes nägin enda kallal kõvasti vaeva, et saada lahti asjades kinni olemisest. Mida vähem ma hoolisin asjadest, seda rohkem ma kinnitusin inimeste külge. Võibolla peakski rohkem hoopis asjadest hoolima, palju lihtsam. Palju kergem kaasas kanda jne. Inimestega on jah raskem. Korraga sain aru või siis tähendab ei saanud enam aru mida ma siin teen. Miks ma olen üksinda 6 nädalat kusagil pärapõrgus olnud ja õunu emmanud, kui kõik mida ma tegelikult armastan on Eestis. Tahtsin endale tõestada, et suudan jätta kõik selja taha ja mitte hoida kinni igasugusest väärtusetust pahnast... ma ju tegin seda, aga nüüd... ah, teadsin et see teekond ei saa olema kerge, aga.. tegelikult on mul palju toredaid inimesi ümber, aga..see pole see. Ma tõesti mõistan nüüd inimesi, kes on asjades kinni. See on lihtsalt nii palju lihtsam.tegelikult mida kauem ma eemal olen seda rohkem olen ma kinni oma juurtes ja asjades. St ma tunnen et ma olen ikka EESTI NAINE.see teeb mullegi rõõmu. Õnneks sain selles üle ja suudan nüüd edasi minna, eks ikka tuleb selliseid vähe kurvemaid hetki ette. Ah mis siin ikka vadrata tühjast-tähjast.. tegelikult läks sünnipäev hästi. Lihtsalt pidin ennast väheke rohkem koguma, ennem kui suutsin rokkida ja rollida. Esimest korda elus oli mul läikiv torbik peas.. ja õhupallid olid kah igal pool. Puhusin neid hoolega, aga nööri polnd,millega kinni siduda ja siis juhtus korraga selline asi, et kõik nad lendasid järsku minema. Tuli lihtsalt selline tuuleiil. Ja kogu suur plats oli neid täis ja muudkui lõhkesid ja .. veits oli naljakas kah.kõik tormasid neid päästma. Tegelikult sain siiski umbes pooled kätte, mis oli isegi palju, sest ei olnd neid kuhugile kinnitada eriti. Katki läinud õhupalle kasutasin aga nöörina. Griilisime liha ja sõime ja sõime ja sõime ja ... mul oli mu rummikott kah seljas... hea oli endale tunnistada et pole ma roostes midagi. Väga heas konditsioonis olen hoopis. Ja siis tegi Alex veel pannkoogi-koogi. Sellega seoses tuleb mulle meelde me külmkapp.. nimelt esimest korda elus nägin külmunud muna.. puhas rõõm.mõni kord ei viitsi ta üldse külmetada aga teine päev on kõik jääs. Kuigi temp on meil kogu aeg kõige nõrgema peal. Kunagi peaks sünipäevapildid kah üles riputama.aa.. ma nüüd jälle peast oranz.lihtsalt tuli meelde.Kym läks neljapäeval tagasi Sydneysse. Arvas et oleks aeg päris tööle minna, kuid nüüd on jälle kahtleval seisukohal, et vb tuleb minuga. Mul nimelt plaan u nädala jooksul siit ära minna. Ja mitte põhja vaid lõunasse. Vb isegi tõesti Tasmaaniasse. Sinna ei tahaks üksi minna.. kui Kym tuleb, siis võiks sinna minna jah. 21. aprill on Perry21 Merimbulas, mis siis on lõuna NSW, rannik. Seega ei taha väga kaugele sõita, et ikka sinna kah jõuda.aga praegu töötan siin ühes uues framis. Väga tore on.aind paar korjajat on.vahepeal olen täitsa üksi.oli ju long weekend ehk siis lihavõtete jama jne.tegelikult üldse selline kodune farm veits.väike ettevõte, aga õunu on piisavalt. Tema trumbiks on kahjuks aga kõige õrnemad õunad üldse.väääga ettevaatlik peab olema.imeõrn koks jätab kah suure jälje. Aga boss on lahe.mulle eelkõige meeldib see et ta ei ole boss kes aind käske jagab vaid asjatab ise kah kogu aeg.sõidab traktoriga, vahest korjab ka ise veits jne.. tore kui ülemus ikka teab mis farmis toimub jne.
Kuna siin lihavõtted reedest esmaspäevani, siis poisid sõitsid kah kodulinna puhkusele.pidid esmalt reedel minema,aga neljapäevalläks neil töölmingi masin katki ja nad lahkusid juba siis.nad ju ei korja õunu vaid panevad võrke õunaaedadele peale.ja siis lubasid pühapäeval tagasi tulla, kuid veel pole tulnud(esmaspäev)aga ilmselt iga minut tulevad. Ma kah oleks võimalikult palju kodulinnas kui võimalus oleks. Ah,ilgelt ruttu on need päevad läind.olen iga päev tööl olnud ja kui koju tuled ja sööd ja pesed ja siis ongi pime, siis olen vaadanud filme ja magangi.meeletu unekas on ja süüa võin kah.ilmselt olen ma peast veits õunaks muutunud. Ja selle söömisega... uhh... 2-4 korda päevas kakal käimin on normaalne. Ilmselt on see tänu õuntele kah. Püüad küll vahest et ei söö ühtegi aga ei saa. Vahest lihtsalt liiga laisk et veepudelini minna ja siis imed õuntest mahla välja. Ok,vähem loba.annan teada kui midagi uut.musid.armastan!