UK-USA-AU

Londoni lennujaama jõudsime suure-suure varuga.. Kuid lennuki peale sai ikkagi joostud nii et... lihtsalt avastasin järsku et monitoril on kiri flight closing. Ähkides ja puhkides jõudsin ühe tädini, kes selle asemel et passis mu pildiga osa vaadata uuris pingsalt mu vene viisat ja ei saanud midagi aru. Igatahes arvas ta et meid võiks rohkem katsuda ja käppida ning saatis meid eraldi sektsiooni. Õrnalt kombiti mind läbi ja mõõdeti masinaga kui palju ma kinga sisse higistanud olen.. õnneks ei olnud palju ja pääsesin kergelt ära. Lennuk on ikka täitsa suur... Istungi tegelt hetkel lennukis, kaart näitab et kusagil Gröönimaa kohal. Temperatuur on väljas -66 kraadi, kõrgust 10363 m ja kiirust 857 km/h . uhh 7 h veel sõita. Kuid hoolimata sellele võib juba öelda, et minu ümbermaailmareis võtab juba ilmet. Mõnus oli õhku tõusta nii et kõrvaklapid peas ja Pearl Jam, U2, Blure, jne saatmas sind kõrgustesse. Lõpetasin just filmiga „A good year”, Russell Crowe-ga peaosas. Minu arust on täiesti ebaaus see, et kui ma sõidaks USA-st inglismaale või Austraaliast USA-sse siis ma saaksin vaadata filmi „World fastest Indian”, kuid miskipärast oli täna plaanis täpselt vastupidi sõita. Tahaks seda näha küll. Damn it..
Olen end 7Up-ks joonud. Alkohoolsed joogid on siiski raha eest, kuid muud kraami saab nii et.. oi-oi-oi.. alustades suurepäraste kanapraadidega,kreemjate jäätistega lõpetades ... ma ei ole ju jõudnud veel kõike küsida ja saada...
Võtsin kaasa ainult ühed pikad püksid.. linased.. käisin just Wc-s ja avastasin et mul on kanni peale kulunud 2 auku J Palju õnne.

San Francisco... veider et USA-s. Igatahes siinne õhk on kah täitsa teist moodi.Väljas on nagu lillelõhn või siis sirel või miskit. 16 kraadi on umbes sooja ja kell on 10 tundi Eesti omast ees. Jalutame siin lennujaama ümbruses ringi ja annama oma fotokatele tuld.Ikkagi USA ju.. ui-ui-ui...
Juba 24h üleval oldud..veelpaar tundi ja pääseme siit 16 kraadist 26 kraadi juurde. 10min sain koti naljal tukastada,kuid kui silmad lahti tegin,siis ei saanud neid enam kuidagi kinni. Ja varsti juba saabki lennukile.

Lennuki aknast on tore välja vaadata..tähed ja stuff aga palju lähemal. Tükk aega vaatasin et teavas on UFO, kuid hiljem selgus et see olilihtsalt kuu, mis väheke peidus oli. 14 tundi lennukiga sõita on ikka piin. Õnneks olid töötajad ja kõik teised väga lustlikud. Ui kui ilus vaade oli päikesetõusule.. mmmm....

Kohal... 19 tunnine ajahüpe tulevikku. Kristina vanatädi, tema tütar Mai ja Mai poeg Shannon(-Kalev) tulid meile vastu..tükk aega otsisime üksteist, kuna meid saadeti trajektoorist veits kõrvale, et me saaksime enda working-holiday viisa lehekes passi. Aga lõpuks siiski leidsime kõik üles nagu vaja. Õues on tõesti soe.. eile oli siin kõvasti sadanud.oh seda paanikat.Meeletud ummikud ja paljud liiklusvahendid ei sõitnud jne.. ka lennukitega oli jama.hea et me ei jõudnud päev varem

Tõime asjad koju ja siis tegi Shannon meile väikese tuuri. Käisime meie linnaosa randa kaemas. Lained on täna suht suured ja surfareid kõik kohad täis. Ujuma ei saanudki kahjuks, kuid eks jõuab liguneda küll ja küll. Siis tiirutasime autoga mööda rannaäärt ringi ja käisime Põhja-Sydney kõige kõrgemas punktis.. Ilus ikka.. Sisalikke on kah palju.Igas suuruses kohe. Tutvusime ka kohalike mürgiste ämblikega. Kõiga jaoks on ka vastumürk olemas, nii et pole ohtu. Ootamatud lained pritsisid seeliku ikka täitsa märjaks. Mõnus...SUVI
Võtsimegi täna rahulikult, kuna reisiväsimus on kah.. Muuseas jalad on sõidust ikka täitsa paistes. Tundub nagu suure siblimise ja sagimise peale lennujaamas,olen ma endale valed jalad alla saand. Nagu pakud.. aga soolane ookeanivesi tõi natuke leevendust.
Õhtul oli pea nii paks ja kuidagi raske olla, et mõtlesin veits pikutada. Juhtus aga nii, et jäin tuttu ja ärkasin nüüd 2 ajal öösel üles ja uni läind. Eks pean end veidike väsitama ja saama kuidagi kohalikku aega. Raske.